Üksikvanem
rase ja üksinda
nüüd siis minagi 10. juuni 2010, kl 22.20 |
Olen alati mõtlend,et kuidas saab nii juhtuda,et rasedus kujuneb elu kõige õudsamaks ajaks ja mees jätab lihtsalt.Minu kartus sai minu enda peal kinnitust.
Nimelt ilmus välja taas minu mehe südamesõbranna.Jah,täpselt,sest see inimene lihtsalt kogu aeg helistab talle.Kõige kurvem on see,et see naine on kõige suurem @!#$,keda ma tean.Ta on olnud prostituut,maganud kõigiga,kes on meie tutvusringkonnas,oma last ta kasvatada ei suuda,seda teevad tema vanemad,joob päevade viisi jne.Aga jah,minu mees on sellest naisest sõltuvuses.
Teate,mul ei ole kahju,et me lahku läksime,mina ju algatasin selle aga mul on kahju mehest,kes ennast selle naisega põhja joob ja kõige rohkem on mul kahju lapsest,kes on isa järgi hull ja ka sellest lapsest,kes on tulekul.
Mees on töllakas lihtsalt ja lastele polegi sellist isa vaja kes mingi joodikust litsi järgi jookseb.Ma siiralt loodan,et kui mees tahab meid veel näha,suudame me talle ei öelda.Tal on kõik võimalused rajada omale selle naisega ja meid ta ju ka ei vajanud elu kõige ilusamal hetkel.Ma ei pea viha ka selle naise vastu,sest nii õnnetu hing on ka päris hale olla.Olla ema ja kinni istuda purjus peaga sõidu eest on ikka nõme.Ise alles 33.a.
Õnne neile! Aga ühe lapse süda on jäädavalt purustatud ja seda see laps sulle ei andesta.Ja ka sündimata lapse isata oleks jääb selle naise õlule.Kahju,et minu lapsed peavad kasvama nagu ta enda poeg-vähe sellest,et ilma isata vaid ka teadmatuses,kes tema isa on.Vähemalt ei hakka meie kodus voorima mehed,kes tulevad emmega mängima ja laps mängib sellel ajal teises toas gini purgiga kui emme teeb onuga nalja.
Soovin,et teil ei oleks sellist meest,kes teie raseduse ajal eelistab kodunt kaugel olles sõbrannale helistada aga mitte teile ja küsida-kallis,kuidas teil läheb!
Üksikvanemad,olge tublid,kõik läheb veel hästu,uskuge!
Nimelt ilmus välja taas minu mehe südamesõbranna.Jah,täpselt,sest see inimene lihtsalt kogu aeg helistab talle.Kõige kurvem on see,et see naine on kõige suurem @!#$,keda ma tean.Ta on olnud prostituut,maganud kõigiga,kes on meie tutvusringkonnas,oma last ta kasvatada ei suuda,seda teevad tema vanemad,joob päevade viisi jne.Aga jah,minu mees on sellest naisest sõltuvuses.
Teate,mul ei ole kahju,et me lahku läksime,mina ju algatasin selle aga mul on kahju mehest,kes ennast selle naisega põhja joob ja kõige rohkem on mul kahju lapsest,kes on isa järgi hull ja ka sellest lapsest,kes on tulekul.
Mees on töllakas lihtsalt ja lastele polegi sellist isa vaja kes mingi joodikust litsi järgi jookseb.Ma siiralt loodan,et kui mees tahab meid veel näha,suudame me talle ei öelda.Tal on kõik võimalused rajada omale selle naisega ja meid ta ju ka ei vajanud elu kõige ilusamal hetkel.Ma ei pea viha ka selle naise vastu,sest nii õnnetu hing on ka päris hale olla.Olla ema ja kinni istuda purjus peaga sõidu eest on ikka nõme.Ise alles 33.a.
Õnne neile! Aga ühe lapse süda on jäädavalt purustatud ja seda see laps sulle ei andesta.Ja ka sündimata lapse isata oleks jääb selle naise õlule.Kahju,et minu lapsed peavad kasvama nagu ta enda poeg-vähe sellest,et ilma isata vaid ka teadmatuses,kes tema isa on.Vähemalt ei hakka meie kodus voorima mehed,kes tulevad emmega mängima ja laps mängib sellel ajal teises toas gini purgiga kui emme teeb onuga nalja.
Soovin,et teil ei oleks sellist meest,kes teie raseduse ajal eelistab kodunt kaugel olles sõbrannale helistada aga mitte teile ja küsida-kallis,kuidas teil läheb!
Üksikvanemad,olge tublid,kõik läheb veel hästu,uskuge!
nikulai 11. juuni 2010, kl 01.48 |
mees37 11. juuni 2010, kl 23.08 |
nüüd siis minagi 14. juuni 2010, kl 09.18 |
Mees 14. juuni 2010, kl 09.31 |
..... 14. juuni 2010, kl 19.44 |
mees37 16. juuni 2010, kl 15.52 |
Mephistopheles 28. september 2010, kl 21.33 |
KossidNR45 10. oktoober 2010, kl 12.21 |
RoosaHelikopter 11. oktoober 2010, kl 11.25 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 39 |
Vahet pole, kes on süüdi. Fakt on see, et laps sünnib ja talle on vaja pakkuda parimat võimalikku elu.
Ma ise jäin raseduse ajal üksi ja nüüd, mitu aastat hiljem asjadele teise pilguga mõeldes olin rahul, et kummi lõpmatuseni ei venitanud ja lõpliku sammu enne lapse sündi astusin.
Selleks ajaks, kui titt tuli, olin suutnud end emotsionaalselt ette valmistada ning teadsin, et ainult mina olen see, kes peab hakkama saama ja vastutama, pole kellegi teise peale loota. Kujutan ette, väikese lapse kõrvalt lahkuminek oleks elu palju rohkem pea peale keeranud.
Mis puutub sellesse, et laps ei tea, kes ta isa on, siis olen enda jaoks selgeks mõelnud, et varjama ma seda ei kavatse hakata, kui laps kunagi uurib ning isagi on teadlik sellest. Leian, et kui laps on piisavalt vana, peab tal ise olema õigus otsustada, mida ja kui palju ta soovib oma isast teada, kas ta tahab teda kohata jne. Hoolimata sellest, millised on ema emotsioonid.
Ma ise jäin raseduse ajal üksi ja nüüd, mitu aastat hiljem asjadele teise pilguga mõeldes olin rahul, et kummi lõpmatuseni ei venitanud ja lõpliku sammu enne lapse sündi astusin.
Selleks ajaks, kui titt tuli, olin suutnud end emotsionaalselt ette valmistada ning teadsin, et ainult mina olen see, kes peab hakkama saama ja vastutama, pole kellegi teise peale loota. Kujutan ette, väikese lapse kõrvalt lahkuminek oleks elu palju rohkem pea peale keeranud.
Mis puutub sellesse, et laps ei tea, kes ta isa on, siis olen enda jaoks selgeks mõelnud, et varjama ma seda ei kavatse hakata, kui laps kunagi uurib ning isagi on teadlik sellest. Leian, et kui laps on piisavalt vana, peab tal ise olema õigus otsustada, mida ja kui palju ta soovib oma isast teada, kas ta tahab teda kohata jne. Hoolimata sellest, millised on ema emotsioonid.
Lisa postitus