Olen alati mõtlend,et kuidas saab nii juhtuda,et rasedus kujuneb elu kõige õudsamaks ajaks ja mees jätab lihtsalt.Minu kartus sai minu enda peal kinnitust.
Nimelt ilmus välja taas minu mehe südamesõbranna.Jah,täpselt,sest see inimene lihtsalt kogu aeg helistab talle.Kõige kurvem on see,et see naine on kõige suurem @!#$,keda ma tean.Ta on olnud prostituut,maganud kõigiga,kes on meie tutvusringkonnas,oma last ta kasvatada ei suuda,seda teevad tema vanemad,joob päevade viisi jne.Aga jah,minu mees on sellest naisest sõltuvuses.
Teate,mul ei ole kahju,et me lahku läksime,mina ju algatasin selle aga mul on kahju mehest,kes ennast selle naisega põhja joob ja kõige rohkem on mul kahju lapsest,kes on isa järgi hull ja ka sellest lapsest,kes on tulekul.
Mees on töllakas lihtsalt ja lastele polegi sellist isa vaja kes mingi joodikust litsi järgi jookseb.Ma siiralt loodan,et kui mees tahab meid veel näha,suudame me talle ei öelda.Tal on kõik võimalused rajada omale selle naisega ja meid ta ju ka ei vajanud elu kõige ilusamal hetkel.Ma ei pea viha ka selle naise vastu,sest nii õnnetu hing on ka päris hale olla.Olla ema ja kinni istuda purjus peaga sõidu eest on ikka nõme.Ise alles 33.a.
Õnne neile! Aga ühe lapse süda on jäädavalt purustatud ja seda see laps sulle ei andesta.Ja ka sündimata lapse isata oleks jääb selle naise õlule.Kahju,et minu lapsed peavad kasvama nagu ta enda poeg-vähe sellest,et ilma isata vaid ka teadmatuses,kes tema isa on.Vähemalt ei hakka meie kodus voorima mehed,kes tulevad emmega mängima ja laps mängib sellel ajal teises toas gini purgiga kui emme teeb onuga nalja.
Soovin,et teil ei oleks sellist meest,kes teie raseduse ajal eelistab kodunt kaugel olles sõbrannale helistada aga mitte teile ja küsida-kallis,kuidas teil läheb!
Üksikvanemad,olge tublid,kõik läheb veel hästu,uskuge!