Üksikvanem
38 ja 8n rase... mida küll teha?
kilu 19. september 2010, kl 08.46 |
Tegelikult pole ju mingit tagatist, et ka n-ö terves peres, kus isa füüsiliselt iga päev figureerib, ta tegelikult ka su kõrval ja toeks on. (No minu kallim ei käinud kordagi, mitte kordagi! lapsevankriga jalutamas, mähet vahetas vaid korra või paar, oli pigem tülinaks oma alailmase porisemisega). Teinekord on kaugisa palju hoolitsevam ja mõnusam pidada. Ja kui tal väheke pappi kah on, siis pole üldse mõtet muretseda.
Ma küll valiks lapse. Peaks vist jälle hakkama sellele mõtlema :)
Ma küll valiks lapse. Peaks vist jälle hakkama sellele mõtlema :)
kilu 19. september 2010, kl 08.47 |
Tegelikult pole ju mingit tagatist, et ka n-ö terves peres, kus isa füüsiliselt iga päev figureerib, ta tegelikult ka su kõrval ja toeks on. (No minu kallim ei käinud kordagi, mitte kordagi! lapsevankriga jalutamas, mähet vahetas vaid korra või paar, oli pigem tülinaks oma alailmase porisemisega). Teinekord on kaugisa palju hoolitsevam ja mõnusam pidada. Ja kui tal väheke pappi kah on, siis pole üldse mõtet muretseda.
Ma küll valiks lapse. Peaks vist jälle hakkama sellele mõtlema :)
Ma küll valiks lapse. Peaks vist jälle hakkama sellele mõtlema :)
nn 27. september 2010, kl 21.27 |
algul on raske jah, aga kui põhjalikult valmistud, elab üle.
Viie aasta pärast sa nii enam ei mõtle, kas jätta või mitte.
Kui sa just nn, hilpharakas ei ole.
Kindalasti on lapsega muret palju, aga ka rõõme on kordades rohkem.
Nii paljud on hakkama saanud, miks siis sina ei saa?
Hea mehega koos kasvatada on muidugi lihtsam, aga kui siiani pole seda head leidnud.
Plussid- miinused paberile ja võrdle, kerge ei ole, aga arvan, et vähe on üksikemasi, kes kahetsevad lapse saamist.
Aga aastad on ka väga piiri peal, eks olene ka seljatagusest, kui see null on, siis peab mõtlema.
Mehele teatada?, see sõltub ikka suhte tüübist.
Viie aasta pärast sa nii enam ei mõtle, kas jätta või mitte.
Kui sa just nn, hilpharakas ei ole.
Kindalasti on lapsega muret palju, aga ka rõõme on kordades rohkem.
Nii paljud on hakkama saanud, miks siis sina ei saa?
Hea mehega koos kasvatada on muidugi lihtsam, aga kui siiani pole seda head leidnud.
Plussid- miinused paberile ja võrdle, kerge ei ole, aga arvan, et vähe on üksikemasi, kes kahetsevad lapse saamist.
Aga aastad on ka väga piiri peal, eks olene ka seljatagusest, kui see null on, siis peab mõtlema.
Mehele teatada?, see sõltub ikka suhte tüübist.
usu mind 28. september 2010, kl 09.53 |
Üksikvanem 28. september 2010, kl 11.03 |
Lisa postitus