Kell
Niikaua kui inimesed mäletasid, oli kell ikka olnud linna kõrgeima hoone torni
küljes ja näidanud õiget aega. Kui inimesed sealt möödusid, heitsid nad alati pilgu ülespoole ja seejärel otsekui iseenesest oma kellale.
Kui oli erinevusi, siis seadsid nad oma kellad samamoodi.
Aga ajad muutuvad. Rahva seast oli kuulda rahulolematuse pominat:
"Miks ei võiks kell olla madalamal, silmade kõrgusel, kus seda oleks parem vaadata?"
"Kell on nii kõrgel, et numbrite nägemiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga niiviisi jääb kael - sõna otseses mõttes! - valusaks!"
"Tõepoolest - miks ei võiks kell olla madalamal?"
"Mis siis, kui kell on vale? Seal kõrgel on võimatu teda õigeks keerata. Kui ta oleks madalamal, siis oleks see palju lihtsam!"
Rahva hääl on Jumala hääl! Kutsuti kokku linnarahva koosolek ja võeti vastu otsus tuua kell madalamale.
Siis hakkasid imelikud asjad juhtuma.
Kui inimesed märkasid erinevust linna kella ja oma kella vahel, ei seadnud nad üha sagedamini enam oma kella linna kella järgi.
"Lõppude lõpuks, ma tean, et mul on õige aeg ..."
Siis ükskord läks keegi ja keeras linna kella oma kella järgi... Siis teine, kolmas, neljas... Lühikese aja jooksul keerati kella nii sageli, et see lagunes koost.
Üksmeelselt otsustati, et kella ei tasu enam parandada ja see visati prügikasti.