Kellel ütlen sõnu neid
kas ma üldse vaevun
ära seletama teid
mida mööda vaarund
Tajun võnkeid
üksindust ja kadu
niikuinii saab ring taas täis
tammud paigal mööda sajandite radu
kõik see tundub, sulle näib
See tõmbab ligi oma lummas
see sama, just seesama tee
mida kaotad tihti rahvasummas
kui sul puudub kindel meel
Taipad peagi - hiljaks oled jäänud
kauaks, liiga kauaks ootama sa jäänd
Sul selleks mõistust pole
et läbida kõik käänud
mis läbida sul veel on jäänd
Väänled valus, tõmbled janus
vaatad enda ette, taha, üles näed
oleks olnud rohkem julgust
küll siis puhtad valged oleks käed
Sõrme ümber keerand oled lameussi
väänleb tõmbleb
vabadust ta näeb vaid unes
rangel ilmel istund oled vabal pingil bussis
tõusta sa ei saa, sest oled alles teel ja viibid unes
Kamandab üks võimas hääl
no ava silmad ometigi!
* siuke luule siis..autort ei tea;b