Muusikat kuulata ei saa siin enam hästi - lingid ei lähe aktiivseks. Hakkame parem luuletusi kirjutama?:)

kui ise kirjutama ei pea, miks mitte

Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.
/B.Alver/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Akna taga sügistuuled uluvad
külmad
julmad
kangestavad.

Juutuub hinge kosutab
oldfield laulab mehest vihmas
ja kuri sügis akna taga muutub turvaliseks
kujutled seal vihmas meest
kõledus taandub sinu seest.

Pöörad pilgu sissepoole taas
küsid jälle endalt: milleks? miks? ja kuidas?
targad raamatud vastavad sulle
ja oldfield lohutab.

unistusest saab märkamatult reaalsus.

unistust on hea jagada
reaalsust on hea jagada

küsimused voolavad sinust läbi
vastused voolavad sinu sisse
unistused saavad tõelisuseks

käivitub sügisene programm
rahuga
tasakaaluga
igatsusega
armuga
sügavamale
ja avaramalt

kaugel tulevikus kumiseb lärmakas suvi...

sügis saabund,lehed maas
igal pajal oma kaas
purjus mees on puu all maas,
kaineks saab ,siis jalul taas.

rivo

Night time, Sharpens, Heightens each sensation,

Darkness, wakes and stirs imagination,

Silently the senses, abandon their defenses,

Helpless to resist, the notes you write,

For you compose the music of the night.

Music is wonderful and the key to my hearth.

5 warm pats :)

//kunagi sai kellegile kirjutatud nii :P

Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
/H. Talvik/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Olav, väga kena luuletus on see sul.

Mul täna muid meeleolusid ei ole, mida luuletusega väljendada. Mõni teine päev ehk uute tujudega uued luuletused.

Aga teie luuletusi loen siin küll mõnuga täna veel.

mul just selline tuju, et võiks või hommikuni siia luulet lisada

Kõikjal oma varju kaasas kanda veel,
teadusele oma andam anda veel,
veelgi hommikuni jääda laua taha,
veelgi leida masin sõiduks haua taha,
veelgi lauldes sõuda aja kiirel jõel,
veelgi elu suunas seada magnetnõel,
veelgi unustada rusuv ebaselgus,
kartus surma ees ja painav elu pelgus.
/V. Nezvalilt/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

See viimane luuletus oli sul mõnus, sabatäht. Aga kas inimese elu on siis tema vari? Vari on ju kellegi/millegi poolt väliselt tekitatud. Elu on ju su enda oma. Või on vari just see kartus surma ees ja painavelu pelgus? Pigem nii siis.

Hämblikuvõrk
ei riputatud ruumi
kusagil oli teadmine
õhtupäikese kuma kustub
kas olgu aeg või olemata
surnuaia sammaldunud kividel
lokkab lõikehein
pööripäev
valgusesse
pimedusse
valgusse nagu pimedad klaasis
vaid teadmine
klaaside taga süttivad tuled
tänavaile
ristteile
kus valgusfoorid kustunud.
/L. J. Tammo/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

***Oleks vast mõnusam tunne...

Oleks vast mõnusam tunne
elada lembel Jamaikal,
või kus mühaks mu unne
metsik ja põhjatu Baikal,
või kus viinapuust marjad
ise mul kukuksid suhu,
või kus kaamelikarjad
rändaksid ei-tea-kuhu.
Sündida salvitud peres,
hõbelusikas peos,
seisuseväärikus veres,
miljon võimalust eos.

Aga näe, rannakäär paene
Tuhkatriinuks sai minu,
istun ja korrutan vaene
paepealsel kasvanud linu.
Ühtlane, sõlmeta lõng
on minu ainuke uhkus.
Einel on ükssama hõng,
rahakotil on puhkus.
Padi nii mühklik kui mütar,
pikutan kulunud baikal,
mõtlen, kas Põhjamaa tütar
elada oskaks Jamaikal,
kusagil Capril või Hiinas
saaksin kas silmile und ma,
troopika pimedas piinas
igatseks, igatseks lund ma,
igatseks välku ja rahet,
härmatist, tormi ja halla,
tööd, millel polegi vahet,
koduste tähtede alla.

Tilluke maa nagu pihk,
aga siit leida võib paljut –
põhjavalguse vihk
aimata annab kaljut,
mastimetsade väge,
jõgesid, järvi ja merd,
suusamurdmise mäge,
rahvast, kes segatud verd.

Tuisud ja tuulevaikus.
Tihaste tsiitsitav parmas.
Maakera ilusam paik, kus
elada armas.
/L. Hainsalu/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Minu hõimul on kollased kuningasilmad...

Minu hõimul on kollased kuningasilmad
Niisama lihtsalt nad leiangi võõraste seast
Ainsast avalast vaatest, mõõdab mis ilma
Kurtmata halvast ja kiitmata heledast heast

Annavad heldena mõtteid ja maailmu ära
Kingivad kuningriike, küsides hingi ja muud
Jagavad ulmi ja kirgi ja viimase pudelipära
Jah, minu hõimul on janused narrisuud

Möödudes viipavad – märkasin, mäleta, hoia
Hetkeks ja eluks puutusid, paelusid meelt
Isegi tead ju, mis rajad kõik vaja veel käia
Isegi tean ju, et minnes ei astuta teelt
/K.Orlau/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Elujõge
tarretab sügisene külm
peatud hetkeks
arutled
kuulatad südamehäält
loobud jääsodises vees lahmimisest

lased voolul end kanda
heidad hetkeks pilgu kaugemale
kujutled seal kalaparve
kohale jõudes on kujutlusest saanud reaalsus
kosutad end värske kalasupiga
ja jätkad aerutamist elujõel

mida aeglasemalt sõuad,
mida terasemalt kuulad südamehäält
ja palud abi mõistuselt
et ta sobiva tee välja mõtleks,
seda sujuvamaks muutub sõit

vaatad kaugusse,
näed seal kari
ja palud arult abi
süda usb ja loodab
ja ujudki üle takistuse.

kui ainult näeks kaugemale,
kui ainult kuuleks terasemalt,
mida südamel sulle öelda on.

siis vist sulaks
iga jäine veepiisk su ümber
elujõgi vaid voolaks ja kosutaks
õpetaks, kannaks ja lohutaks.

Öökala elab
meie unenägudes
ujub lummuhangede vahel
siin pimestuvad silmad
nii pime on
et pimedust ei ole näha
mäslevad mõtted
on müüritud
tavatrellide taha
öökala uitusi
pelgavad
võimatusi vargsi vaevad
öökala elab
meie unistustes
kuukollakarmid on kardinad
keelatu ees
ja ööteed ööveed
on vahel
liiga sügavad...
/I. Volt/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

midagi sügisest ka siia


Sa avasid silmad
ja su kulmude alt
voolas välja sügis
ainult selleks, et öelda mulle:
sind ei ole teist korda
sind ei saa
su laugude aknad
on vihmased
on sügis
salasoppides suigatab sudu
hingehanged on hallid
on hellad
sinu jäljed kaovad
vahtralehtede värvilisusse
neid ei leia
silmapiiril on kuma
sa läksid sinnapoole ...
/I. Volt/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Loojuva päikese hõõguvas kumas
taevas nii sinises juukseid punab
Taevaneiu kiharad pikad
laiali laotab neid, ise kilkab:

Vaata kui kaunid need
taevakummil sel sinisel
Päike neid omatahtsi värvib
mina neid patsidest lahti palmin

Pilved pikad ja kiudjad on juusteks
õhtul vaiksel vaid liigutab tuul neid
Sasib õrnalt ja pillutab sinitaeva
pilveneiu nendega rohkem ei näegi vaeva

Pimedus saabub nüüd õhtuti ruttu
taevapreiligi päikseta läheb tuttu
Pea paneb pilvele pehmele
juuksed tekina laotab peale endale.


/////////////////////////////

Üleeile õhtul jäin vaatama sellist vaatepilti, kus õhtupäike oli pikad kiudpilved algselt oranžikaks värvinud ja siis muutusid need sellisteks roosakaspunasteks ribadeks, enne kui päike loojus ja kõik sügisöisesse taevasse haihtus. Sellest siis säärased mõtted.

Sügisemees
sügisemees
tõmbab koomale hommikukuue
õhtul
ja õhtukuue
öösel
sügisemees
läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb
kinnisilmi
käed ristis
maa ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju

/J. Viiding/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Oi, Viidingut mina armastan:). Ja see viimane luuletus oli nii...sügisest ja tänasest ööst.

Ainult et nüüd ma lähen magama hing kirgas ja rahul jälle teiega veedetud ajast.:)

On jälle sügis

On jälle sügis, saagi salvepanek.
Läks suvi mööda nagu ainus päev.
Teeb päike vahtraladvus viimset alet
Ja ahjupaistel sooja saavad käed.

Sel aastal oli pihlakatel pidu.
Nad veelgi punastavad armuööst.
Mis sest, et kartul kõrval lausa kidus
Ja talumees on lontis rängast tööst.

See pihlapuna nagu narriks teda -
Kas peale töö siis muud ei olegi?
Ei ühtki põhjust enam rõõmutseda?
Kas hinge jaoks sul toitu polegi.
/lea/

Sõnad on vakka, vaid silmitsen Sind,
ma vaatan ja kuulatan,
me kohal lendamas sinilind,
ka temagi vaikib ja kuulatab.

Tunded kirglikult laulavad minus
ja sõnad on vakka, ent süda on soe,
sedagi näha võid, kui mu silmisse piilud,
et leegitsevad tunded ja sõnad ei loe...
/silver/

Küünlavalge hämaruses üksik süda,
nukra viisi järgi õõtsub leek,
kaunist valu täis on tuba,
tunde raskuse all kustumas on leek.

Seinal varjuna see kauge ilu,
ilu, mis nüüd külmalt kõrvetab.
Seda kõike hellund süda ei talu,
hing kaasa tunneb, lohutab...
/silver/

On sügis, on üüratu sügis
ja lehed on langenud puult.
Vean jalgu sügise prügis,
hing karjub, et midagi muud.


Tahan tagasi suviseid aegu,
tahan tagasi kevade tuult,
tahan, kuid sügis on praegu...
ja sõnadki langesid suult.
/Tsipak/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

parm pargipingil pikutas
ja kulistas seal õlli
ja vaatas minis plikuskat
kes kiikus üle võlli

Kas Raivo isi olli sääl
külmä, kõva pingi pääl?
kuuspakki uhkelt tinistas
ja lauluviisi vilistas?

luuletada ma ei oska
tahaks siiski miskit kosta:
tere tere
medä medä
hea, et kaduma
sa pole läinud
ma lihtsalt pole
sind siin ammu
näinud

Ommuk! Hää näta et inimäse siin koa liiguva joba. Mudu olle ommukuti keik see aig vaikus majan. Nüid oo sügisetse tegemitse otsa lõpnuva ja aiga rohkemp toan ka vahti. A mes naasama vahti, iks televusseri vai kompuuteri takka iki.:D

Tere, tere vihmauss
iks ma ole ollu kuss
ei moo'st ollu luuletajat
ega mudu kribajat
Loodust vaja imetleda
lehti kokku kraapida
tõrusida sigadelle
kokku aa'da labidaga...

Ei moost olle koa meskit lullajat.:) Las tiiva toda iks opnuva inimetse.
Pühabat illosat!

Ma otsin teed, et minna ja minna
Ma otsin mäekristallidest linna.

Jaa, muinasjutt vaid,
mis rääkis mulle kord keegi.
Siis uskusin tõesti,
et tõsi on see.
Jaa, muinasjutt vaid,
aeg möödus, ununes seegi
nüüd sooviksin praegugi uskuda veel.

Ma otsin merd, kus kaldaid ei leidu,
Ma otsin saart, kus haldjad on peidus.

Jaa, muinasjutt vaid ...

Ma otsin maad, kus talve ei teata,
Ma otsin teed, kus keegi ei peata.

Jaa, muinasjutt vaid ...

(T. Mägi)

vajan üht ilusat päikselist päeva
vaataksin siniseid õisi
kardinad eest ja uksed teeks lahti
aasadel ootaksin teisi

vajan üht kuradi päikselist päeva
vaesus hoiab mind siin
vaimne vaesus on rahast veel hullem
vaimne vaesus on piin

vajan üht naljakat päikselist päeva
pilvi ei tohiks siis tulla
vaataksin mööda ma sinust ja sõpradest
korraks võiks üksinda olla

vajan üht hooletut päikselist päeva
värvilist salli võiks kanda
kogunend värsid kõik veeretaks laiali
luuletust joonistaks randa

vajan üht siivutut päikselist päeva
ütleksin välja kõik mis
muidu ei öelda ja jäätakse suhu
...............................tiss

vajan üht pisikest päikselist päeva
vajan üht päikselist päeva
muidu on nii et muutungi hallikaks
ja ühtegi päeva ei näe ma
/ziggy/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

(A. Haava)

KUI SA TULED TOO MUL LILLI

Kui sa tuled, too mull' lilli,
Lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? -
ühest ainsast küllalt saan.

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
Veel üht hilist lillekest -
Kõige kallim, oh kui väga
Tänaksin sind selle eest!

väike täpsustus, teiselt autorilt


kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube.
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tules ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast.
/Hando Runnel/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti