jah, minu viga, et koguaeg teen midagi valesti ja eksin. kui mul oleks suvaline eposti aadress, et teatist saata, siis ma laseksin selle 4. lehe kustutada modedel. võib-olla teete seda minu eest? kõike head kõigile

Kui niisama loba
tahad ajada
luuleteemas,
pane riimi.

Või vähemalt
vorminda kummaliselt.
Pole ju raske.
Kaske kaske.

hästi armas. Diip.

kaske-kaske alleaaa


sa oled elus
joome prantsuse sampust
nüüd sa kuuled
olen staar
aga siiski ka sõber
joome prantsuse sampust

(pipi)

Kärakat alleaa
pole mul alleaa
kohvi joon alleaa alleaa

Jäääär

Eesriide taga kus olid peidus nägid sa saalis
selle maja perenaist.
Siinsamas kõrval võibolla kohe juhtumas ime
tilluke kuid tõsine.
Tammepuust laual jalaga klaasis segas ta käsi
vette pulbrit säravat.
Kuidagi võõras oli ta nägu hetkeks kui pöördus
peeglist ennast vaatama.
Avas siis akna mõlemad pooled kust oli näha
kirsipuude latvasid.
Jalaga klaasi suule ta tõstis naeratas korra
ja siis kiirelt tühjendas.
Natuke kartlikult õhku ta astus seal ta nüüd läheb
üle aia latvaade
Enne kui taipasin roosakas taevas astub ta edasi
kaugeneb mööda pilvi
kaugeneb mööda pilvi
kaugeneb mööda pilvi

päris head sõnad:

Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii
Ei saagi viia vana jalutut
Siis armas jumal, mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutult
Siis armas jumal, mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutult

Ei mingit kahtlust, mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
Et ma ei tunneks siis, et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse jäi
Et ma ei tunneks siis, et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse jäi

On nagu lõppeks silmapiiril elu
Kus nüri nuga läbi lõikab tee
Sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see
Sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

Ma oma mängust viltu olen aetud
Nii silmapiiril - üks samasus
Kas olin tühii või kas olin laetud
kui tundsin ära, mis on armastus
Kas olin tühii või kas olin laetud
kui tundsin ära, mis on armastus

Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii
Ei saagi viia vana jalutut
Siis armas jumal, mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutult
Siis armas jumal, mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutult

Kui mina olin väiksekene, allea, allea,
Kasvasin ma kannikene, allea, allea.

Ema viis hälli heinamaale, allea, allea,
Kandis kiigu kesa pääle, allea, allea.

Pani käo kiigutama, allea, allea,
Suvilinnu liigutama, allea, allea.

Sääl siis kägu palju kukkus, allea, allea,
Suvilindu liialt laulis, allea, allea.

Mina meelta mõtelema, allea, allea,
Motelema, võtelema, allea, allea.

Kõik ma panin paberisse, allea, allea,
Raiusin ma raamatusse, allea, allea.

tegid päeva paremaks, diip
ma ka kohvile

sajab ja sajab, lõputult sajab
võibolla ilmataat meresid rajab
kas ta ei tea, et suvi on praegu,
rikub tunnete ilusaid aegu

to Hulkurkass:

Ei mina usu, et Verlaine'il selle vastu midagi oleks, mida meie siin kokku soperdame. Pealegi, kummitagu kui tahab, olekski huvitav sellise kummitusega kohtuda.:))

Panen enda versiooni ka sellest lullast. Et seda kerimist ei oleks mitu lehekülge tagasi, siis kõik ühte kohta kokku.:))) Esialgu originaal, siis see, mida mina sellest kokku kribasin kui nende sõnade peale otsetõlkes mõtlesin ja luuletusest tekkinud meeleolu endast nö "läbi lasin". Autentne variant on hoopis midagi muud ja palju igavam mu meelest. Aga see vaid minu arvamus.:)


Les sanglots longs
Des violons
De l'automne
Blessent mon coeur
D'une langueur
Monotone.

Tout suffocant
Et bleme quand
Sonne l'heure,
Je me souviens
Des jpurs anciens
Et je pleure;

Et je m'en vais
Au vent mauvais
Qui m'emporte
Deca, dela
pareil a la
Feuille morte.

------------

Viiulihelid pisaraist tüüned
Mu südames kribivad justkui küüned
Valu raugelt seal hääbumas
Helisse ühetaolisse kadumas

Kõik lämmatav on kuhtunud
Ja ajas kaotand värvid
Ka helid need on vaibunud
jäänd üle pisar särgil

Mul olla on nii halb ja paha
Kui tuul see teeb, mis tahab
Pillutab mind siia sinna
Kuhu ise tahab
Nagu lehed surnult kukkund
Puudelt lihtsalt maha
Pillutab mind nende hulgas
Ei mind pane maha.

Ühtlasi võin vist juba head ööd soovida
et unetud saaks rõõmsalt uude nädalasse loovida
ning varsti kohe unenägusid proovida...:)

Sinu tõlgendus teeb autorile endale silmad ette:)
Ma püüdsin otse läheneda, palju magedam tuli välja.

Kevad kannab rohelisi kingi,
suvi hoopis paljaid varbaid vaatab,
sügisel on siilivärvi saapad.
Millega küll talv võiks käia ringi?

Vahel viltidega tatsub talv,
jätab lumme päkapiku jälgi,
vahel kuuseoksal daami mängib,
värvilised küünlad kontsaks all.

Autor teadmata! hästi vahva luuletus.

panther kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Panen enda versiooni ka sellest lullast.

Päris hull see
luuletus
Tahaks kohe leida
jupi nööri ma
Lõpetada vaeva
Äkki pääsen taeva:)

läksin metsa, lehed maas
tulin metsast, lehed maas
läksin koju, lehed maas-
postimees on käinud taas

Je suis allé à la forêt, laisse derrière lui
Je suis venu de la forêt, laisse derrière lui
Je rentrai chez moi, laisse-
gestion du courrier a été re

Kuule liba, ma hakkan juba mõtlema, et sa loed mu mõtteid või näed, millal ma siia lugema tulen...:)))) Igatahes tubli sooritus!:))))) Hääd pääva, siss kah!:)


------------------------

to ☁☂ 24. oktoober 2010, kl 20.29

Ei tee ta midagi. Ja minu meelest oli sinu tõlge väga hea.

Je suis toujours en alerte, comme un soldat de plomb...

Sõnad on vakka, vaid silmitsen Sind,
ma vaatan ja kuulatan,
me kohal lendamas sinilind,
ka temagi vaikib ja kuulatab.

Tunded kirglikult laulavad minus
ja sõnad on vakka, ent süda on soe,
sedagi näha võid, kui mu silmisse piilud,
et leegitsevad tunded ja sõnad ei loe...

"Vaikivad sõnad"

Tuul tuulab tammelt tõrusid
ja kuuselt kukub käbi.
Ma mõtlen mõtteid mõrusid
ja mul on väga häbi,
et olen paks ja kole
ja lisaks laisk ja loll.
Mul väljapääsu pole -
ma olen nukker koll.

Arvan, et nii palju peaks tolerantsust küll olema kõigis, et inimesed võivad oma muret kurtma tulla sinna, kus nad tunnevad, et nad seda teha tahavad. Luule ongi ju eelkõige oma tunnete väljendamine.

Luuletusest ei tulnud mul täna midagi välja. No ei lasta üksinda olla mul!;)

Kui vaibunud on päeva müra
ja elupeegli killud
ei pimesta enam silmi
et näidata sulle pildikesi su ebatäiusest.

Kui tõde ei veikle enam alasti
häbenemata armutu näoga
elupeegli kildudel,
siis saabub rahu ja vaikus.

Võib olla endaga ja nautida.
On aega süüa ja nautida
kohviku perenaise hoolt ja naeratust
koka loodud maitsete ringmängu
su taldrikul,
raamatute tumma õlelepatsutust,
müüjatari vaikset noogutust
raamatuleti taga.
Kaunist paari veiniklaaside taga unelemas
ja aega,
mis on peatunud.

On vaid maitsed, lõhnad, helid, naeratused.
Ja raamatud.
Vaikiv, kirglik ja hell,
pöörane armastus elu, inimeste ja enda vastu.
Mõned peeglikillud, millel mahe valgus värelemas.
Valgus, mis toetab ja kasvatab,
mitte ei pimesta ega lõika.

Ma kõnnin pimeduse rada
on pime minu kõrval, ees ja taga
Ei näe, kuid kuulen lainte sünget müha
see kurdistab ja lähemale liigub üha.

On miski minu sees, mis tõmbab sinnapoole
kus lained purustavad kõik, ka illusioone
Kleepuv-tihke pimedas mu selja taga
ei sinna enam tagasi ma taha

Soovin pigem tunda lainte hävitavat jõudu
kui hääbun pimeduses
hinges kandes õõvastavat õudu

Võib-olla suudan jääda püsti tormivetes
kõik sõltub enda kindlusest ning sellest,
mida võtan ette
Kas kõnnin julgelt läbi mässus mere
või seisan paigal, külm vesi tarretab mu vere

Ei seisa ega kõnni kalda tormilaineis
vaid sulen silmad, pimeduses jooksen, mõtted kained
Jooksen läbi külma piitsutava vee ja vahu
ning imelikul kombel hinge vaid mul rahu mahub.

Jah, ega õnneks
palju pole vaja
Naudu kannatusi
Armasta surma
Kogu moos

Kannatusi pole vaja nautida, vaid neid mõistusega võtta. Surma pole minu meelest vaja armastada vaid hoopis surma pole vaja karta. See on üks elu loomulik osa.

Nautida ja armastada on parem kui mõistusega võtta ja ükskõikne olla;)

Kannatusi naudib vaid masohhist. Surma armastab kes? Ma ei teagi, enesetapja või? Aga mida mina sellest ka tean...

Täpselt õige:) Hakkame kõik masohhistideks:) Surmaarmastust saab harjutada. Igal õhtul (peaaegu) lähme ju magama, see on väga surma moodi. Tuleb enne uinumist võtta punnsuutäis kärakat, siis kustud heas tujus. Kui päriselt surema hakkad, on juba tingrefleks tekkinud nagu Pavlovi koeral:)

Hmm, see küllalt tõsine teema, mis siin lollitada. Kõige hullem vist polegi surm ise, vaid vaevaline vanadus või haigus, mis selleni viib.