Väike sügisene luuletus prantslastelt asjatundjatele.: Tõlkimisega probleeme siin nurgas enam pole, naudiks isegi eestikeelset vastet.


Les sanglots longs
Des violons
De l'automne
Blessent mon coeur
D'une langueur
Monotone.

Tout suffocant
Et bleme quand
Sonne l'heure,
Je me souviens
Des jpurs anciens
Et je pleure;

Et je m'en vais
Au vent mauvais
Qui m'emporte
Deca, dela
pareil a la
Feuille morte.

ei mina ei saa midagi aru, kui läbi google lasta, vaid siis. mul endal lapsepõlvesõbranna nüüd prantslane, aga räägime ikka vaid eesti keeles.

Panin ka läbi Google selle, sai natuke muiata:)

Et je m'en vais
Au vent mauvais
Qui m'emporte
Deca, dela
pareil a la
Feuille morte.

Ja ma olen
Haige tuul
Kes võtab mind
Deka lisaks
on sama
Dead lehed.

Sol non lucet sol non lucet,
omnes aviculae volant.
Extra's frigus illic 'non opus kids -
res agatur caecus laborantibus primis lectus.

Rabinal imbres, tanto imbre
ventus tam improbus, tam vento magno,
vello omnibus foliis et ululate: tu-whoo!
In October, autumni mensibus.

(Julius Oro)

With long sobs
the violin-throbs
of autumn wound
my heart with languorous
and montonous
sound.

Choking and pale
When I mind the tale
the hours keep,
my memory strays
down other days
and I weep;

and I let me go
where ill winds blow
now here, now there,
harried and sped,
even as a dead
leaf, anywhere.

/ei riski isegi mitte inglise keelest e.k. tõlkida, verlään tuleks kummitama..../

oi, tänan...niipalju salme....annan kohe tõlkimise järgmisele vabatahtlikule üle:DDD

Teen oma katsetuse, ei pretendeeri autentsusele:)

Sügisete viiulite pikaldased nuuksed
haavavad südant rauges monotoonsuses

Kõik lämmatub või kahvatub helisedes hetkes,
ma meenutan möödunud aegu ja nutan

Ja ma lähen kurjas tuules
kes mind kannab siia sinna
sarnaselt surnud lehele.

see on päris hea ju...ja nüüd ongi meil uus tõlkija...ma olingi selle töö jaoks liiga laisk:DDD

Igal südaööl ründab mind päike,
põlevad voodi ja kirjutuslaud,
kärssab pisut ka külmkapp köögi kõrval
Ärkan ja katus on kadunud.
Imestan, et põrand veel kannab.
Igaks keskpäevaks on kuu täusmas taevalakke.
ta puhub laiali voodituha,
võrsutab humalad ja metsviinapuud väänlema
kirjutuslaua ahervaremete ümber.
Sahtlitest tõstavad keldrikahvatud templielevandid
oma londid päevaste tähtede poole.
Olen moondatud mooniks,
kes raputab kõrisevaid seemneid
saiaviilule mu lõõritava naise käes.
Katuseparandaja tukub kusagil silmapiiril,
naelakast pea all.
Külmkapp köögi kõrval saab sisse
teise hingamise
ja kuukiired susisevad sõbralike vaskussidena
mu gorillakarvades, mu habemes ja juustes.
Juba ronivad lapsed kuud kartmata
iseenesest kerkinud tarkadele sarikatele.
Nad puhuvad, põsed punnis peas, kõhna korstnasse,
ja see hakkab undama nagu telefonipost
talveöisel maanteel kõrge kuusiku vahel.
Nüüd näpistan oma nina, löön pärani lahti
pilkumatud silmad ja näen:
täiskuukeskpäev on tõepoolest käes.

/A. Ehin/

Äkki ühel ööl on oksad paljad,
juurte ümber rõske lehemass.
Väliukse kõrval külmaturris
tuulevarjus kodu otsiv kass.

Ilu koondub üha enam taeva,
sel on kirkalt kordumatud ilmed...
Selle aasta luiged on vist läinud -
lähenevad rasked lumepilved.
/A. Kivi/

miks küll
kurvaks teeb mind esimene lumi
ei rõõmusta - vähe pakub huvi
ülbelt saabus teine mittesõbralik
polnud oodatud to sadu pikk

tean inimene harjub kõigega
sel aastal aga kõik on imelik
seesmiselt justkui pole valmis
rinda pistma jaheniiske ilmaga

põues hellad hetked imearmsast suvest
kui uue elu arglik-armulik
lummatud veel julgusest ja jumest
kurvaks teeb et kõik see ajalik

jne.

Tänaõhtune tuju:

On reede ja väsimus hinges,
on reede ja lihased pinges.
Hing väriseb ikka veel möödunust
ei rahusta teda ka õhtune rammestus.

Meeled kisavad, küsivad, voogavad,
ei anna hingele rahu nad.
Muudkui küsivad: kuidas? miks? millal?
pole vastuseid hapral sel sillal.

Kuhu jäävad siis armastus, vabadus?
Kui kaua pean kandma veel vastutust?
Kas valikud, tehtud mis ammu,
seavad lõputult igat mu sammu?

Mida teha küll, et oleks vabam?
Mida teha, et ängistus ei rabaks?
Kuidas jõuda küll õigete hinge?
Et ei valutaks süda, mis pinges?

Mida paluda, mõelda ja soovida,
mida tundmatut veel peaksin proovima?
Et saaks ometi hingele rahu,
mis igavikkugi mahuks?

Jah, ma armastan vaenlast kuis suudan.
Jah, ma hinge nii vabamaks muudan.
Kes küll seletaks ometi, millest see mäng
sai kord alguse
ning millal ükskord kaob äng?
Kuidas jõuaks kord mõista ja näha,
mida ometi vaja on teha,
et saaks kord rahu ja helgust ja rõõmu,
naudiks iga hingatud sõõmu?

Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.

Valgus vaid.

Vaata endasse sügavalt sa
ja küsi miks vaja on sulle ängi
kas ilma selleta tõesti ei saa
isegi siis kui lähed sa sängi?

Miks piinata ennast veel asjadega
mida enam muuta ei saa
Ehk toidad end sa valedega
ja loodad nii koormast vabaneda?

Su vabadus algab sinu hingest
just nimelt sealt, ei kusagilt kaugelt
seal korda luues sa vabaned pingest
võid lõpuks ingata vabalt ja raugelt
tunda rõõmu
igast oma
hingesõõmust.

Ah see luuletus läks teile hinge?:)

Alati saab kõike muuta. Kõik muutub pidevalt. Kõik saab alguse inimesest endast. Ainult et seoseid on vaja sügavalt tajuda. Mina ei taju.

Seostesse võib ära eksida, kui neid liiga palju tajud.

Ei, ei!:) Küll mina korra majja loon oma seostesse!:) Mul nad kõik kenasti võrgus, funktsioonid ja käivitusmehhanismid kaardistatud. Ainult neid seoseid, mida ei taju, seal kaardi peal pole. Ometigi on nad ju olemas. Ega kõiki seoseid polegi vaja tajuda. Aga endaga seoses olevaid võiks ja peaks.

Mul oli ükskord poolteist kuud selline seisund, et tajusin maru palju igasuguseid udupeeneid seoseid. Väga kurnav, nii ikka elada ei saa.

Lahe:).

Kas tarbisid midagi Diip?

Tarbisin alkoholi, aga see ei olnud põhjus, vaid kergendus. Pöördusin lõpuks vabatahtlikult hullarisse konsultatsioonile:p Tehti mõned sessioonid, arutasime elu. Läks nagu kergemaks.

Samas kahtlustan, et mõni loovisik võibolla elabki kogu elu sellises seisundis. Kangelased!

Ma ei tunne nii selleks, et kirjutada luuletusi. Ma kirjutan luuletusi kõigest, mida tunnen. Muuseas, kirjutamine vabastab ülimalt positiivselt.

Aga sahtlisse mina kirjutada ei suuda. Ma pean saama kohe jagada luuletust.

Ühe teooria järgi loomingulised tüübid ongi kergelt psühhootilised, st näevad reaalsust natuke teisiti, kui kombeks on. Originaalsus ja puha. Aga kui päris hulluks lähed, siis muidugi pekkis.

Ma küll ei arva, et loomingulisus on psühootilisus. Loomingulisus on loomulik seisund. Mõni kirjutab, mõni kirjutab muusikat, mõni loob ärilisi suhteid jne. Loomingu läbi vabaneb positiivne energia pingetest. Inimene ongi ju looja, inimene peabki looma, mitte arutult vaid tarbima. Loomingulisus vabastab ja rikastab, tarbijalikkus kammitseb ja pingestab.

Noh, see ongi ju üks teooria ainult. Võibolla läbini vale. Kaon nüüd, ööd!

Nii ongi Diip

Sünge sügisudu üle ilma.
Sulen silmad ning nad avan taas -
ikka hinges, aga juba hilja.
Puude õrnad ehted poris maas.

Kõigist teedest meelde jäänd üksainus,
mida läksin, teisi põlates,
ülbe omas üksildusevaimus,
vankumatu kõrge kohtu ees.

Kuhu jõudsin? - ikka siiasamma.
Iga tee on igavene ring.
Kõrgel nõlval uttu eksind lamba
häälitsuses kaasa kajab hing.

/D.Kareva 1983/

kuid ma ei kahetse midagi,
ei võtaks tagasi ridagi,
milleks kahetseda armastust,
sellele näidata lihtsalt ust,
lisaks: teist kummastki ei teadnud,
kas olete vabad või seotud,
olgu praegu lugu sedasi,
et mõlemaid lembin edasi,
tasakesi ja endamisi,
siis ehk sel "kriitilisel ajal",
on jätkuvalt ka "rahu majas",
ehk siis pärast noid aegu me näe,
kas-mis kestab, mis kaotanud väe,
ja eks teiegi ise teate,
mismoodi oma elu seate

kahetsesid ju, aga see polnudki armastus.

kaks ei ole üldse palju, paljudel ongi tavapäraselt kaks silmarõõmu, mõnel ka oma kaasa ja kaks silmarõõmu. su lapsepõlves puudus armastus ja see tunne sulle võõras. sellepärast võtadki oskamatult tükisekse siit ja tükikese sealt, mis kokku teeb mitte midagi.