Asjade äraarvamisest
Kõrgel Himaalaja mägedes elas vana mees, kes oli laialt tuntud oma suure tarkuse poolest. Aeg-ajalt tuli ta alla mäejalamil olevasse külakesse inimeste meelt lahutama, hämmastades neid oma oskusega ära arvata, mis on nende mõtetes, taskutes või karpides. Tundus, et polnud olemas küsimust, millele ta ei oleks osanud vastata.
Külas elas keegi poiss, kes küsitles tarka meest mõnikord ainult selleks, et proovida tõestada - tema vastus on vale. Tal ei olnud kunagi edu, kuid ühel päeval tuli talle enda arvates hea mõte. Ta hoiab käes väikest lindu ja peidab selle selja taha.
Tark ütleb muidugi kohe ära, et seal on lind.
Siis küsib ta targalt mehelt, kas lind tema käes on elus või surnud.
Kui tark mees ütleb, et lind on elus, kägistab poiss linnu surnuks, et tõestada - tark eksib. Kui aga mees ütleb, et lind on surnud, laseb poiss linnul ära lennata, tõestades seega, et vastus ei ole õige. Nii pidi mõlemal juhul targa vastus olema vale. Poiss arvas, et käes on tema kord särada!
Kui tark mees järgmine kord mägedest alla külla tuli, püüdis poiss kiiresti väikese linnu kinni ja läks tema juurde.
"Tark mees, tark mees, ütle, mis see on, mis on minu käes?"
"See on üks lind," vastas tark.
"On ta elus või surnud?"
Vana mees oli vait. Poiss küsis uuesti: "Tark mees, minu käes on lind. Kas see on elus või surnud?"
Ikka veel ei öelnud tark mees midagi.
Poiss küsis kolmandat korda: "Tark, minu käes on lind. Kas see on elus või surnud?"
Tark mees vaatas mõtlikul pilgul pikalt poisi otsa ja ütles: "See on nii, kuidas sina selle valid!”
Poiss oli vastusest jahmunud ja rohkem ei pannud ta tarka meest enam kunagi proovile.
Diip ilmselt nii kergesti ei pääse - arvatavasti tuleb tal veel palju asju ära arvata.:)))