Igasugu möhhitajat ja ahahhitajad on ikka jube targad iga koha pealt.
Mis sa arvad, et ma ei tea, mis tööd vanemad tegid või? Ema nt oli sel ajal kui me lapsed pisikesed olime öösiti valveauto peal, st seda, et oli vaja vahel kuskile ühiskondlikuid kohale vedada või nt mõni laip kuskilt transportida või midagi muud säärast ettenägematut sõitu öösel teha. vahepeal sõitis kaevanduse bussiga, vedas sportlasi võistlustele, ülemusi pidutsema jne. Mis haltuurat sa seal teed, ah?

Väga nägude järgi käisid asjad nõukaajal. Kui olid tagasihoidlik või su nägu ei meeldinud, võisid mitukümmend aastat korterijärjekorras olla ja kasvõi elu lõpuni ühisköögis elada.

Mu ema elas üle 20a ühisköögis, mäletan seda ühisköögis elamist küll. Samuti head töökohad olid tutvuste kaudu. Samuti, kui parteis ei olnud, oli raske head töökohta saada. Tuusikud jagati tutvuste ja nägude järgi. Kui nägu ei meeldinud, ei saanud mingit tuusikut.

Tartu ja Tallinna ei olnud mingit lootust korterit saada.

ma oskan arvutada, aga meieperes peale viit telekat ei vahitud ( ei vahita ka praegu), tehti päris rasket tööd ja auto toodi venemaalt- päris ausalt. tegelikult lausa mitu. eks ta väike hangeldamine oli, aga sõidukulud sai tasa.

mina küll mingi parteilane pole kunagi olnud. olin alevis tavaline töötaja. linna elu ei tea, maal oli hea elada. kes laisk ei olnud, ujus raha sees. sai kasvatada kartulit, porgandit ja kurki, seda venemaale veetud. loomi sai peetud, viisid ühe pulli kokkuostu, selle eest said 1300 kuni 1500 rubla. sai igal suvel bulgaaria kuldsetel liivadel peesitatud, jaltas ja sotshis jõudis puhata küll igaüks. sai soomes, poolas, tshehhis käidud. ainuke paha lugu oli, et raha vahetati vähe.
nüüd võid tööga naba paigast ära venitada, niikuinii midagi ei teeni. lumpen võib reisisaateid telekast vaadata ja raamatutest ning blogidest reiskirju lugeda et ei vinguks, et kuskile ei saa. see on päris tubli ajupesu. peaasi, et rahvas ikka eluolu takka kiidaks, see ongi eesmärk.

Mäletan, et enda ülestöötamine oli päris tõsine ettevõtmine. Minu kaaslased (ma ise sealhulgas) õppisid pärast keskkooli veel keskmiselt 8 aastat: kutsekool või tehnikum, tööleminek, ülikooli ettevalmistuskursus, ülikool kaugõppes. Tõsi, 3. kursusel olid kõik juba kohtadel, kus nõuti kõrgharidust. Omaette väikese korteri sain pärast 17-aastast töötamist.
See-eest on praegu heameel tagasi vaadata, sest me ei käinud kusagil virisemas ja hädaldamas.
Praegu on inimestel muidugi kergem - kui kohe suurt palka ei saa, võib ära välismaale minna, seal on kõrged palgad, loendamatud soodustused ja toetused, odavad kaubad ja korterid.

no mida te jaurate!mul oli kolm last,mees töötas kolhoosis autojuhina,ise olin õmblusvabrikus-mis haltuurast te räägite siin.pidasime,jah,loomi.tööd tuli rabada kõvasti,maja oli kolhoosist laenu peal,autoraha kogusime 4 aastaga kokku.reisimas ei käinud,polnud aega,nüüd ka ei käi,pole raha.mitte,et ma vaene oleks-tulen omadega välja väga kenasti,sest nüüd oleme kahekesi.küll ei tahaks olla noor pere kolme lapsega-oleksime vist küll väga vaesed.ma ei nuta vanu aegu taga,aga haiget teeb küll,kui kõik seda taga kiruvad!hinnaku need,kes sel ajal ise on elanud.paljuski Alissandraga nõus,aga teema algas vist sellest,et praegu enam inimeste vahel üksmeelt pole.siis oli!sai koos palju asju tehtud,nüüd nokib igaüks oma nurgas ja nii see jääbki.

nostalgia
29. juuli 2012, kl 07.14

mina küll mingi parteilane pole kunagi olnud. olin alevis tavaline töötaja. linna elu ei tea, maal oli hea elada. kes laisk ei olnud, ujus raha sees. sai kasvatada kartulit, porgandit ja kurki, seda venemaale veetud. loomi sai peetud, viisid ühe pulli kokkuostu
-------------------------------------
Selle unustasid targu mainimata, et su pullide sööt tuli kolhoosialudast või toodi see autojuhtide poolt koormaga õue peale (odavalt), (a`la alissandra isa).
Maal ujutigi raha sees, sest kõik varastasid ja tegid selle rahaks.
Linnas oli hoopis teine elu.

Tahan lihtsalt öelda, et vene ajal olid täpselt samuti rikkad ja vaesed, ühed kes said kõike ja teised, kes vaatasid pealt. Ja ei olnud need vaesed mitte joodikud ega laisad, vähemalt linnas mitte.
Kui sa ei olnud parteis, ametiühinguboss, lihtsalt väljavalitud tööline (neid pidi normi järgi alati olema)või hangeldaja, taksojuht, baarman, kõrtsi uksehoidja, siis olidki vaene....eriti veel kui sul juhtus ülikooliharidus olema.
Ülikooliharidusega insener sai 120 rubla, aga tema töölised mitu korda rohkem. Palgarase oli määratud ja lihttööle kõrgharidusega minna ei saanud. Varastatud söödaga pulle ka ka linnas kasvatada ei sanud.
Müüja palk oli siis ja on ka praegu madal....siis oli 80-100 rubla max. Mis autot selle eest osta sai. Juhatrajad jah äritsesid defitsiidiga, nemad said.
Nüüd on õnneks vastupidi...haridus maksab.

sai maale mõlkis muhuga vuratud. see sunnik kuumenes teepeal vahest üle kahh..
siis seal kapsamaal mütatud pimedani. sügisel laiale vennasrahva turule ja nii sest muhust zigull saigi. siis sai kapsaharimise(kasvas muudki) kõrvalt palangas päevitada ja...
einoo- elu oli lill tegelikult.
lõbus oli. ei tulnud pähegi ärikaid ja taksojuhte kadetseda.

sugulased maal ostsid poest loomadele leiba ja kombikorni- ise nägin, aga ikka olid kasud sees.

Häid töökohti sai toona ja saab ka praegu vaid tutvuste kaudu. Selles osas pole mitte miskit muutunud. Otsis minu ema oma tutvuste kaudu mulle töökohti ja täpselt samuti otsin mina oma lapsele tutvuste kaudu töökohti.

Aga nõukaaeg oli selline, kus elanikkond jagunes kolme rühma: töölised, kolhoosnikud ja teenistujad. Kuna tegemist oli tööliste ja kolhoosnike riigiga, siis nemad olid eelisolukorras - kõrge palk, autod, majad, tuusikud väljamaale ja sanatooriumidesse. Teenistujad olid need lollikesed, kes viitsisid õppida endale mingi puhtama ameti. Boonuseks oli puhas amet, aga olematu töötasu. Siia kuulusid siis õpetajad, kontoriametnikud, arstid, õed, müüjad jne.
Arstidel ja müüjatel oli see eelis, et neile maksti või olid nad defitsiidile lähedal. Kõrtsitöötajad ja taksojuhid olid jälle omaette klass, sest neile maksti tippi kas teeninduse või ka lihtsalt kõrtsi sissepääsu eest või said nad äri ajada nn taksoviinaga.

Nagu näha on, pole meil suurt midagi muutunud ja tegelikult ei maksa haridus eriti midagi. Seda küll nõutakse, kuid tasu selle eest maksta ei raatsita. Hästi elab ikka pigem see, kes oskab paremini sahkerdada.

Ma olen tähele pannud, et vargad tembeldavad teisi varasteks, joodikud teisi joodikuteks jne. Sa, vene aeg, järelikult ise varastasidki, et oskad seda teistele külge pookida. Mu vanemad pole iial midagi varastanud ja on rabanud hommikust hilisõhtuni tööd teha ja sai juba öeldud, et linnas mitte maal ja sellise töö peal, kus polnudki midagi varastada, kui ka mõnel selline soov oleks tekkinud.
Nüüdseks on nad maakad, peavad talu ja on 18 aastat jutti päevast päeva, varavalgest hilisööni rakkes. Neil pole millestki puudus, aga millise hinnaga see kõik kätte tuleb. Oleks sa sellise töö peal, oleksid ammu surnud.

Tõesti, ei saanud veneaegsed rikkad aru, et kõik ei olnud rikkad. Palgad olid ametitel kindlaks määratud, ainult kolhoosnikel polnud lage. Haritud teenistuja ei saanud mitte midagi ja makstud linnas ka koolitoitu kinni. Alissandra, ära räägi musta valgeks....vene ajal varastati ja sedaeriti maal. Kui tahad uskuda, siis usu, kui se su elu ilusmakas teeb, aga iga autojuht teenis mustalt 3x rohkem kui tegelik palk. Selle eest ostetigi autosid ja puhati Sotšis. Eks küsi oma vanemate käest, kust see raha tuli.
Minu vanemad töötasid alal, kus lihtsalt polnud midagi varastada:D ja sellepärast pidimegi elama palgast, ema sai 80 rubla ja isa 180 rubla. Selle eest autot ei ostnud ja lõunas puhkamas ka käia ei saanud. Ainuüksi lennukipilet Sotši maksis mitu kuupalka.
Vene aega nostalgitsevadki tollased kolhoosnikud, parteilased ja muidu ärikad.

alevikus. kui täpsem olla: kortermajas. kolhoos ja Tallinna tehase filiaal olid tööandjad. keskkool, lasteaed, külanõukogu täitevkomitee, kooli raamatukogu ja velskripunkt koos postkontoriga. nuh, kino näidati ka kaks korda nädalas.

ema palk 90 rubla isal 160 rubla. töötasid tehases, st töölised siis. kaks last. meie toiduraha ei maksnud keegi kinni. ema ja isa maksid. kolhoosi töötajate (kolhoosipere liikmete) lastel maksti koolitoit kinni.

isa tegi haltuurat (metallitööline, putitas autosid ja muid masinaid). ema rabas aiamaal, oma kartul, kapsas, porgand, kurk, tomat ja hiljem ka maasikad, marjapõõsad, õunapuud. tööd oli käed-jalad täis. ja ema tegi ka lisatööd, käsi kontorit koristamas. minul oli 16. eluaastast tööraamat. käsin ka koristamas ja köögitööl abiks jms. ema ei saanud oma nimel mitut töökohta pidada, siis mina töötasin ametikult kahe pooliku koha peal, üht kohta koristas tegelikult ema. igasuguseid vangerdusi tuli teha, et lisa teenida.

meie, lapsed, käisime suveti kolhoosipõllul tööl, et sügiseks uued kooliriided ja muud koolitarbed osta. üldiselt saime ikka kogu raha suures osas endale kogumiseks, aga natuke pidime emale ära andma, et tal parem majandada oleks.

isa rabas haltuurat teha ja ema kogus raha enda kätte. lõpuks sai siis raha nii palju kokku, et ostsime omale zaparožetsi...mäletate küll seda maanteemuhku, millel mootor taga.

pinginaaber oli nn kolhoosilaps. tema oli meil rikas. pinginaabri isa teenis ühe suvega kombainerina 800 rubla. see oli ikka üle mõistuse tunduv summa toona. aga ega see töö kerge ka ju polnud, eks. pinginaabri ema oli brigadir, kes teenis ka kenasti. tööinimesed olid mõlemad.

varastamise kohta ma ei oska midagi tarka kosta. ju siis tehti seda laste eest varjatult kui üldse tehti. meie peres vähemalt.

ise olin teenistuja. ilma igasuguste tutvusteta sain hea töö peale tehnikumi lõpetamist. korteriga suunamisega (kes mäletab tööle suunamisi, see mäletab).

olin kontorirott, palgaks 100 rubla, mis oli ikka hea palk. varastada polnud seal midagi.

Ma ei saa aru, millest need mittearusaajad aru ei saa?
Lugeda ei oska või? Arvutada ka ei oska või?
Kui korjad 15 aastat mingit raha, siis kuidas pole raha?
Nii nagu laristajad olid siis, on nad ka nüüd. Mu enamus tuttavaid kasvatavad lapsigi miinimumpalgaga ja saavad ka hakkama. Kes aga ei oska elada, see ei oska mitte ühegi riigikorra ajal.

Ja ma pole nostalgitsenud, ma ei taha iial mingit nõukaaega tagasi.

vaata, Sina omal ajal olidki nn ettevõtja, kasvatasid pulli ja müüsid maha, kasvatasid mille iganes ja müüsid maha. ja siis puhkasid kuldsetel liivadel. ka siis ei saanud seda teha ju tavaline palgatööline? nüüd Sa enam ettevõtlusega ei tegele ja ei ela ka sedamoodi, eks? näe, mina tegelen ja suplengi rahas, puhkangi igasugustel liivadel, kuldsetel ja veel kuldsematel. mõistad? kõik on täpselt nii kuis peab :)

Mäletan ka nõukaaega, haige aeg oli. Raha võis sul olla, aga midagi selle rahaga teha polnud, poest polnud ju midagi osta. Tasuta arstiabi... tänan väga, ma pigem maksaks, kui SELLIST tasuta arstiabi kasutaks. "Nõukaaegne" ja kes te siin kõik räägite väärtushinnangutest ja inimeste headusest, kahju muidugi, et teil praegu nii kehv tutvusringkond on, minu sõprade hulgas on küll väärtushinnangud paigas. IIALGI ei elaks suletud ühiskonnas, ükskõik, kui palju odavam see ka oleks. Praegu võtad koti selga ja reisid, kuhu tahad, kuidas siis oli? Mulle meeldib aegajalt lugeda küll raamatuid nõukogude ajast, siis saab aru, kui hästi praegu kõik ikkagi on.

P.S. Ei ole rikkur, teenin kahe töökohaga veidi üle Eesti keskmise, aga saan oma eluga hakkama ja olen rahul.

"Minu vanemad töötasid alal, kus lihtsalt polnud midagi varastada:D ja sellepärast pidimegi elama palgast, ema sai 80 rubla ja isa 180 rubla. Selle eest autot ei ostnud ja lõunas puhkamas ka käia ei saanud. Ainuüksi lennukipilet Sotši maksis mitu kuupalka."

A kui mina ütlen, et midagi polnud laipu vedades varastada, siis on teine jutt... pealegi meie pere sissetulek oli kokku vaid 200 rubla, teil 260 ja ikka polnud raha, järelikult oli ikka rahakulutamises vahe see ja meil pole keegi kunagi kuskil puhkamas käinud. Kui auto osteti sai mööda Eestimaad ringi sõidetud vaid.
Mina sain tehnikumis 30 rubla stippi ja panin iga kuu 10 kõrvale, kas ma ka käisin koolis vargil või?

canis lupus ja ettevõtja

just täpselt. ma olin siis palgatöötaja ja olen ka nüüd. minul pole ärivaistu. mõistust nagu oleks ja skeeme oskaks luua ja hea nina oleks ka selle jaoks, mis müüb, aga ega vaistuga üksi midagi ära ka ei tee, eks ju. lisaks peab olema veel natuke julm ka, et aru saada, äri on äri, seal pole midagi isiklikku. ma olen selline hea südamega õiglane loll, et laseks endast kohe üle sõita.

olen hea meelega palgatööline ja ei nurise kui firmaomanik endale rohkem lubada saab. ta tõmbleb selle nimel 24/7. mul jälle närvid rohkem korras ja magan rahulikumalt. rahadega on kitsas küll, aga mitte väga hull. kui õnnestub, teen hea meelega lisatööd. ei pelga ka käsi mullaseks teha või koristada.

nõuka aega ma küll tagasi ei tahaks. jube aeg oli. olin küll noor ja noorusaeg on ikka armas ja leiab sealt ilusat ka täna tagasi vaadates. aga vabadust ei mingit, piirid kinni. ainus hea asi oli, et sai liidu alad läbi reisida ja narkotsi ning igasuguseid kahtlasi haigusi levis vähem, sest piirid olid kinni. tööpuudust ka polnud.

aga ärisoonega inimestele ning haritlastele oli see kui vangla. ja ka meie andekatele sportlastele, näitlejatele, muusikutele, heliloojatele jne. oli see vangla.

Kuigi elasime suletud ühiskonnas ja piir oli kinni, siis ometigi reisiti palju ja sellistes kohtades, kuhu praegu suurt ei saa - terve Venemaa, Kesk-Aasia riigid, Kaukaasia, Ukraina jne - tervelt 1/6 planeedist oli ju lahti. peale selle veel sanatooriumid, milles elamine ja protseduurid maksid marginaalse summa või olid need hoopis tasuta. Aga nende juures oli üks aga - tuli jällegi kuuluda õigesse ühiskonnakihti.
Ilmselt kõige paremini elasid ja teenisidki tollal kolhoosnikud, lisaks veel oma maalapp, millel kasvatatu Leningradi veeti...

olingi kolhoosnik,parteisse ei kuulunud,kombikormi ostsin loomadele poest,sea solgijäänused OSTSIN kolhoosi sööklast...võibolla olin loll,et varastada ei osanud,et teised sohki tegid,nägin küll.aga need olid esimees ja ametiühingu esimees ja sihukesed asjapulgad...ei taha minagi seda aega tagasi,aga selleaegset maaelu tahaks küll tagasi s.t. kui noored veel maal elasid ja "kuni su küla veel elab...."nüüd on külad surnud,linnad puupüsti rahvast täis,kes ära ei mahu,laseb jalga...laseksin kah,aga vana olen! sai Balti ketis käidud,kes nüüd veel läheks?

1/6 planeedist seljakotiga läbimiseks polnud vaja rikas olla.
sots maades sai ka, kui ettevõtmist oli.

hämmastav on, et kõik vaid ostaks, ostaks, tarbiks, tarbiks- ainus unistus nagu ongi v??

elasin kooliajal 30 rublase toitjakaotuspinsiga. suvi oli see, mis aiatas aasta läbi toime tulla.

ei igatse taga, aga sellist tulevikku ma ka ette ei kujutanud.

tööd ei karda praegugi- tulen toime. tarbimishull pole. armsad riided kannan suht läbi enne kui uusi otsima hakkan. toit aga PEAB olema korralik ja voodi mõnus. tuba ise ja üldse elamine vaid niisuur, et oleks odav kütta ja päris peadjalad koos ei oleks.

tehke ka rohkem tööd ja nõudke vähem või harjuge elama vastavalt oma võimetele..

ahh, eks te ise teate- aga vigisejaid ma ei salli

Lasteaed algas nõukaajal räigelt vara. Nüüd on võimalus vanematel 3 a kodus istuda, aga ikka trügivad oma imikuid lasteaeda.

Koolis oli nii, et õpetajad võisid kiusata mõõdutundetult. Kuhugi kavata ei olnud ja keegi ei aidanud. Ega praegugi teisiti ei ole: kui ei ole kohalik prominent, on kõigil su lapsest koolis p...hui.

Nõukaaegne tasuta koolitoit oli maitsvam kui praegune. Mõni direktor teeb lausa avalikult ja meedia vahendusel praegu oma koolitoidurahadega sahkerdamisega reklaami.

Vaba aeg oli nõukalastel organiseeritud: suvel kohustuslik kirjandus, aiatöö koolis, ravimtaimed, TPL, laagrid läbi vanemate töökohtade, lisaks kodused toimetused. Niikui see EV tuli, nii hakkas igav. Pioneeriüritusi ei olnud ja algasid koolikiusamised. Lastel oli ju igav.

Toit oli suures osas, jah, endakasvatatud. Ega poest ei saanud eriti vorsti ega liha. Kuivained olid. Aga kuna maal oli tööd, siis sai maaelu endal lubada.

Põllumajandusega sai tõesti kõvasti lisaks teenida. Selle eest ostsimegi koju mulle mööbli enne kooliminekut.

Alimente maksti nagu aamen kirikus, kusjuures mehe palga suurusest olenesid ka alimendid. Lastetoetused olid ka piisavad, et üksikemadki hakkama said mitme lapsega. Praegu on ühe lapsegagi kohati soov teise ilma kaduda.

Mäletan oma ema jutte oma nooruspõlve hipireisidest. Sai ka oma 80rublase palgaga reisitud nii, et vähe polnud. Vaatab praegugi TV-st seda Gruusia reklaami ja muudkui pajatab, mis ja kus üks või teine vaatamisväärsus seal on.

Inimesed olid ikka kordades sõbralikumad kui praegu. Kusjuures eestlased on veel praegugi väga sõbralikud võrreldes soomlaste või ka venelastega.

Kas ma igatsen nõukaaega taga. No veel 10-5 aastat tagasi oleksin öelnud, et ei igatse. Aga see, kui alla Eesti elu on käima hakanud masust alates, on küll lihtsalt rõve. Mul oli nõukaajal küll 10x külluslikum elu kui praeguses EV-s.

Vot selles "häda" ongi, et ma olen elukutseline muusik, nõukaaeg, ka see osa, millest tean vaid juttude-raamatute kaudu on jätnud ikka eriliselt võika mulje. Ma olen kümme korda enne vaene, aga vaba! (ma ei tunne ennast praegusel ajastul isegi mitte vaesena, kuigi palk on väike, aga osavalt majandades saab kõike, ka reisida). Reisin (kasvõi telgi ja seljakotiga) sinna kuhu tahan, mitte ainult Venemaale, Aasiasse või Balkani poolsaare kanti ju need "sõbralikud" riigid suures osas olid). Kuulan ja mängin sellist muusikat nagu tahan (ok, tööl peab kõike mängima, aga sellist jama nagu omal ajal olid mingid vennasrahvaste operetid ikka naljalt ette ei satu). Ostan poest sellist toitu nagu tahan (mitte ei pea pidevat sahker mahkerit teostama, et kust saab liha ja kust kringlit. Mäletan kilomeetriseid järjekordi, sest poodi toodi VIINERIT). Loen sellist kirjandust nagu tahan. Sellega on minu arust kõik öeldud, asi pole TARBIMISES vaid VABADUSES midagi teha,

Vead jäid sisse, vabandust, olin ülelugemisel hooletu.

Alissandra kirjutas: "Kes aga ei oska elada, see ei oska mitte ühegi riigikorra ajal."

Nõus. eks viriseda võib alati, aga selge on see, et kes on tubli ja ennast liigutada viitsis, sellel ka väheke paremad võimalused olid.
Meil elasid maal sugulased ja neil ei olnud küll iial rahast puudus. Pidasid loomi (mitte varastatud söödaga, muide), müüsid mune, mett ja kartuleid teistele ja jäi üle endalegi. Ei olnudneil midagi varastada vaja- endil suur majapidamine paljude loomadega ja nende abil elas pool suguvõsa ära. Ainus vargus mis tol ajal toime sai pandud, oli see, et pimedatel suveöödel sai nende plikadega kolhoosi põllul porgandiraksus käidud.

vaba nälga kannatama,sest...mitu protsenti lapsi elab allpool vaesuspiiri?kes sind,muusik,kinni hoidis,eks läinud BAM-ile,kui vaba tahtsid olla.kuuldavasti söödi seal isegi inimesi,aga võivad olla ka kuulujutud...vot nii vabad olid!

BAM on ju samasugune nõukogude korra sünnitis, migist vabadusest polnud seal juttugi. Vabadus oli liikuda Liidu siseselt, aga mitte väljapoole ja see ei ole vabadus!

nõukaaja laps
29. juuli 2012, kl 16.06
vaidlen vastu, 80 rubalaga said reisida ainult noored, kelle jaoks see oli enda raha, aga elasid vanemate korteris ja kulusid polnud.
Kõik, kes siin suurest rikkusest pajatavad, elasid maal. Kui olid linnas teenistuja või haritlane, siis tulid vaevu ots-otsaga kokku. Ei mingeid zapikaid ja reise. Ei maksnud linnas keegi su elamist ega sööki kinni.
Mäletan, kuidas maalt ülikooli tulnud tüdrukud suplesid oma vanemate rahakoti peal. Linnatüdrukud pidid igat kopikat lugema kui polnud just parteilase laps.
Kõik ka praegu sama, on rikka ja on vaesed, ainult nüüd on vastupidi....kes viitsisid vene ajal õppida, on nüüd rikkad.

laulupidu
28. juuli 2012, kl 17.03
Kas nad kuidagi erinevad, on halvemad, pidurdavad ühiskonda. Mis juhtub siis kui neid enam varsti pole. Neil on see kogumise tuhin, elavad kokkuhoidlikult, mõtlemine kuidagi teistsugune
-----

Minu jaoks tähendas nõukogude ajal mõiste "nõukogude inimene" inimest, kelle ajaarvamine algaski nõukogude ajaga - st. perekonnas sellest, mis oli Eestis enne nõukogude aega, lihtsalt ei räägitud.

Enda vanavanemad olid sündinud nn. tsaariajal ja elanud nn. Eesti ajal.

Minu vanemad ja vanemate-ealised sugulased olid juba sündinud nõukogude ajal. Kuid siiski ei saa ma oma kuidagi pidada nõukogude inimesteks - asi oli ilmselt selles, et meie peres ei alanud ajaarvamine nõukogude ajaga - info liikumine vanavanemate põlvkonnalt oli selleks liiga hea.

Vanavanemad ei rääkinud küll poliitikast (vähemalt, meie, laste kuuldes mitte). Küll aga rääkisid nad sageli sõjaeelsest elust-olust - oma koolilapse-elu, tööelu algus; kui palju saadi palka, kui palju maksid poes asjad. Ennesõjaaegsete hoonete puhul mainiti sageli "see ehitati siis-ja siis, selle omanik oli see-ja see".

Kõige selle tulemusena oli meil kapitalistlikust ühiskonnakorrast vähemalt mingi pilt olemas. Ja tagantjärele ütleks - isegi üsna realistlik.

Nõukogude inimesteks ma oma vanemaid kuidagi nimetada ei saa - sest "nõukogude ajal oli nii" kõrval eksisteerib nende teadvuses ka "aga enne nõukogude korda oli naa" - nende pilt on laiem, nad ei ole nõukogude ajas kunagi jäigalt kinni olnudki.

sa ei saa niiviisi üldistada, et linnas nii ja maal naa.
oli igasugust ja ettevõtlikke tegelasi oli nii maal, kui linnas. need, kes oma 80 rubla otsas vegeteerisid- see oli nende valik lihtsalt või suutmatus teistmoodi elada ja toimetada. selles ei saa valitsust ja riigikorda süüdistada ei siis ega saa ka praegu.

kui seal maal nii kuldne elu oli, siis mille paganapärast kõik linna 80 rubla peale ronisid, ahh?
vastus on, et loodeti lobedamat elu, sest maatööd, mis toitis siis ja toidab ka praegu peeti liig raskeks- paras siis, mida kiunu..
minu sugulased tulid justnimelt linnast maale. kolhoos andis korteri ja puha. töötasid end üles ja nüüd läheb neil oma talus suhteliselt hästi. linnas vegeteerimist ei taha nad meenutadagi enam.