Kas nõukaajal koolikiusamist ei olnud?
Olin nõukaajal koolikiusamise ohver. Mõnitamine oli ikka väga julm, lapsed on uskumatult julmad. Ühtegi päeva koolis ei olnud rahu, psühhoterror ja kiusamine käis pidevalt, õudne aeg oli kooliaeg.

Isa oli õpetaja, sai palka nii 110 rubla. Õnneks isa töötas teises koolis ja ta ei näinud minu kiusamist.

Lisaks veel, et osa eelnevate kommentaatorite poolt mainitud erinvusi ei ole spetsiifilised nõukogude korrale.

Näit. see: "siis mängisid lapsed väljas ja tegid igasugu asju kambaga, nüüd istuvad üksi arvutis..."

Küsige lääne inimestelt, mis nad tegid lapsena 70-80-tel - juttu jätkub kauemaks :)

Ka lääne lapsel, nagu nõukogude lapselgi, polnud 70-80-tel veel mobiiltelefoni, Facebooki ja paljutki muud tänapäevale omast...

see, et istub üksi arvutis on tänapäeva lapsevanemale järjekordne mugavus.
issver- äkki hakkab tahtma, et vanem tegeleks temaga (tegelikult tahab seda iga laps teatud vanuseni, mida aga tänapäeva mugavmammid ei võimalda). mammidel endal vaja fb-s laike koguda ja aktiivselt suhelda, laps istugu teise arvutiga teises toas vagusi.
... no ja hoidku jumal, kui tahab veel mõnd huviringi või tekib mõni hobi..
ja siis ongi nii, et laps kasvatagu end ise ja valigu seltskond, aga suunamata juhtub see seltskond olema krimi taustaga tihtilugu..

a lapsed kasvavadki ju ise, sina võid ennast kasve pooleks pingutada ja neid ühtmoodi kasvatada, aga ikka vahib üks arvuti poole ja teine tõmbab õues ringi ja soovitab teleka prügikasti visata. mis ma nüüd siis valesti tegin?:D

Väga õige. Need samad emad vinguvad, et tänapäeva noored on sellised ja sellised, kirumine käib noorte aadressil, aga samas need emad ei viitsi lastega tegeleda.

ei pea ennast pooleks pingutama, lihtsalt tuleb olemas olla siis, kui vaja. eks huvid kujunevad nagunii kõigil erinevad, aga kui õigel hetkel veits suunata..
võite mind siin nüüd targutajaks sõimata, kui tahate, aga oma laste üle olen uhke ja võin osa nende edust enda arvele kirjutada küll.

Tead, ei olnud nõukaajal meie koolis küll nii suurt kiusamist. Juba see, et vahetunnis pandi ringiratast jalutama, hoidis kaake silma all ja ei olnud seda vägivalda nii palju. Aga mu nõukaaeg lõppes 10. eluaastaga ära ka, nii et erilisi üldistusi ma teha ei saa muidugi. Meie koolis algas vägivald seoses EV tulekuga: pastor röökis iga nädal usuõpetuse tunnis, kõiki vähegi venelasi hakati koolis kiusama - sellest sai mood.

Noortel ei olnud vahetunnis miskit mõistlikku teha ja algaski üks suur ligimese mõnitamine peale.

Tõesti, sellist kiusamist nagu praegu, koolis ei olnud. Lapsed olid julmad, ütlesid igasugu asju, näitasid oma halvustavat suhtumis jms, selle vastu ei saanud. Aga õpetajad ei olnud ka vaid klienditeenindajad, kel polnud õigust midagi teha ega ette võtta peale rääkimise ja koosolekute pidamise või politsei kutsumise, mille tagajärjel ise lapsevanem su ära lintšib.
Meil üks poiss lõi tüdrukule joonlauaga näkku - seisis peapeal klassi ees nurgas. Praegu meenutab, ütleb, et jube kogemus, pani mõtlema. Kui ikka direktori juurde kutsuti, siis mõjus, ükski lapsevanem ei käinud koolis õpetajate peale karjumas, kord oli majas. Sellist asja, et õpetajaid per.sse saadetakse, ei kujutanud keegi ette. Ja tõesti, vahetundides oli see tobe jalutamine ja korrapidajad jne, aga ei osanud me tol ajal küll midagi halba selles näha, kool oli kool, nii pidigi olema. Ja hariduse üle ei kurda ma siiamaani.

Õigel nõukogude inimesel puudub rahvus ja nad on just kui juurdeta. Kui aga mõelda nüüd lihtsalt nõukogude ajal elanud eestlaste kadumisele- kaob arusaam, et korruptsioon on normaalne osa elust, et tutvused loevad peamisena.
Kaob arusaam, et poliitika tähendab "õige" nime taha ristikese tegemist ja vaikivalt foorumis ja kommentaariumis kirumist. Avalik kritiseerimine on nende meelest keelatud ja ilmatu kuritegu.
Inimesed hakkavad oma väärtust mõistma ja pole nõus "oh, kuidagi hambad ristis elan selle aja üle" suhtumisega.

laulupidu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kas nad kuidagi erinevad, on halvemad, pidurdavad
> ühiskonda. Mis juhtub siis kui neid enam varsti po
> le. Neil on see kogumise tuhin, elavad kokkuhoidli
> kult, mõtlemine kuidagi teistsugune.

Arvan: mina küll nii ei arva:) Korruptsioon on paljudes kapitalistlikes riikides sama levinud või levinumgi. Mis kreeklasi altkäemaksude najal elama sunnib? Mitte ometi mälestus nõukogude korrast.
"Õige" inimene, kelle nime taha linnuke tehakse, on vanades Euroopa riikides veelgi tähtsam kui meil. Kogu maailm (eriti USA) räägib, et kõige tähtsam kapital on tutvused ja sidemed:)

Muidugi, muidugi- mujal olla kõik täpselt samamoodi. Aga äkki siis oligi nõuka aeg täpselt nii hea kui praegu? Et milleks siis taheti seda vahetada?
Kreekas on korruptsioon seetõttu, et Kreeka oli omal ajal väga tihedalt seotud NL ja ka kommunismiga. Kui Kreeka puhul on peamiseks siiski riigi petmine, siis Eestis tähendab korruptsioon suurest riigis tüüril olijate poolt rahva petmist.
Ei vaidle vastu, et USAs loevad tutvused ja seal toimub tohutu "lobistamine". Siiski,
1) Eesti otsustagu kohe ära, kas tahab olla nagu USA
2) Põhjma tiigrike.
Samas kui USAs tuleb välja korrumpeerunud ametnik, siis on "bye, bye". Meil aga juhivad sellised aastaid riiki. Vastutus puudub- muidugi on korruptsiooni igal pool, kuid mujal on karistused ja järgneb rahva pahameel, kui isik ei taha lahkuda. Meil on aga korruptsioon normiks- ja seda just nende Nõukogude inimeste jaoks- sest nii see siis oligi. Pidigi meelehead andma.
See kehtib ka poliitikas. Siin aga ei saa loota põlvkondade vahetusele. Meie korruptantidest erakonnad koolitavad hoolega välja noori, kes lähtuksid samadest põhimõtetest.

no oli ikka küll koolikiusamist ja mitte vähe. Ringijalutamise ajal oli näiteks poistel jube lahe tüdrukuid nõeltega torkida. Mind näiteks ähvardas klassis paralleelklassi poiss taskunoaga - tulemuseks on arm peopesas. Arvate, et õps tegi midagi? Oh ei, mina sain sõimata, et mu käsi verd jookseb ja et mul paha olla on. Kuna kooliarsti parasjagu polnud, siis suure surmaga ja peale pooletunnist kannatamist lubati mul siiski koju minna.
See, et istumajäänud poisid kuskil rõivistus käperdasid, oli täiesti tavaline. Verbaalsest vägivallast ei hakka siin rääkimagi.

Ei olnud kiusamist vähem ja ei olnud ka õpetajad tähelepanelikumad. Asi on selles, et tollal sellest lihtsalt ei räägitud ja igaüks pidi ise vaatama, kuidas ellu jääb.
Ja muide, ka õpetajad genereerisid vägivalda oma juukse- ja seelikupikkuse mõõtmisega, subjektiivsuse ja millega iganes.

No aga siis on teil ju kõikidele probleemidele lõplik lahendus olemas, kes praegust olukorda ainult nõukogude korra mõjuna näevad - tuleb ainult oodata, kuini viimane kui nõukaaegne otsad annab ja ülejärgmine põlvkond valitsemisküpseks saab - ja ongi meil kena ja korras riigike, kus mingeid jamasid ei ole ega tule. 1000-aastane õndsus jõuab kohale nagu naksti.

alissandra ei taha kuidagi leppida, et tema vanemad vingerdasid nõuka ajal nagu kõik teisedki. ega nad ju ei arvanudki, et nad "varastavad" kui kodus kolhoosi sööda peal oma majapidamist ülal hoidsid. Miks see tõde sind nii valusasti puudutab?
Ja üldse -surmani ära on tüütand see jutt kuidas maainimene rabas varavalgest hilisõhtuni. Nii ta rabaski. hea küll, pidi oma lehmakese varahommikul ära lüpsma. siis roomas tuppa ja kuulas pikutades raadiost, kuidas toomas nõukogude armeest kellelegi sünnipäevaks õnne soovis. Heinaaeg oli üks kord aastas paar nädalat.

alissandra ei taha kuidagi leppida, et tema vanemad vingerdasid nõuka ajal nagu kõik teisedki. ega nad ju ei arvanudki, et nad "varastavad" kui kodus kolhoosi sööda peal oma majapidamist ülal hoidsid. Miks see tõde sind nii valusasti puudutab?
--------------------------------

Kuule, sa õpi enne lugema - alissandra ja tema vanemad elasid linnas ja neil polnud mingit kodust kolhoosi, kus majapidamist ülal hoida! mitu korda on kirjutatud, no mida sa jaurad! Hoopis teised inimesed kirjutasid loomapidamisest nõuka ajal. piinlik peaks olema.

a üldse -surmani ära on tüütand see jutt kuidas maainimene rabas varavalgest hilisõhtuni. Nii ta rabaski. hea küll, pidi oma lehmakese varahommikul ära lüpsma. siis roomas tuppa ja kuulas pikutades raadiost, kuidas toomas nõukogude armeest kellelegi sünnipäevaks õnne soovis. Heinaaeg oli üks kord aastas paar nädalat.
--------------------

Just, oli ka neid, kel lehmake ja muud ei midagi. Minu vanaema talus oli enamasti 10-15 lammast, 100+ küülikut, 2-3 pulli, 6-7 siga, 2 lehma, ca 50 kana. Lisaks kartulimaa, viljapõld, köögiviljamaa, marjaaed, heinamaa.
Kõik loomad tuli sööta, kasida, pügada, maad harida, viljad külvata ja koristada, hoidistada, talvepuud ise metsas teha ja lõhkuda jne, jne. Loe need töötunnid ka kokku.
Ja niimoodi sai tõesti oma töö korralikuks rahaks ümber vahetada, eriti, kui oli võimalik loomasööt ise kasvatada ning poest ei käidud isegi leiba ostmas.

aga mis teil praegu takistab reisimast? olgu, lastega ja pensionärina reisimine on natuke teisiti. Aga täiskasvanud terve inimene, mis sind siis praegu takistab musta mere ääres mõnulemast? ise käisin hiljuti 2 nädalat gruusias. sõitsin terve riigi läbi, käisin kõrgel mägedes ja ujusin mustas meres. ei olnud tegemist ka mingisuguse telkimis ja seljakotireisiga. täiesti kenad, viisakad, puhtad väikesed hostelid ja nn. kodumajutused. ei pidanud söögi ega lõbustuste pealt raha lugema. kogu reis maksis koos lendamisega umbes 550€. saaks ka säästilkumalt, kui olla nädal aega, või hoida söögi pealt kokku. tuleb lihtsalt valida mõni odavam sihtkoht ja mitte loota peenetele reisipakettidele.

head elu nautinud nõukogude inimese suurim probleem ongi see, et igatsetakse taga kõike mis siis oli, ega mõelda kuidas saaks seda kõike tänapäeval, tänapäevaste vahenditega endale luua. musta mere äärsed riigid on tänapäeval eestlaste jaoks üsna taskukohased (Rumeenia, Bulgaaria, Gruusia, Türgi, Venamaale tuleb üsna kallis viisa kahjuks osta), tuleb reisikorraldamisega ise natuke vaeva lihtsalt näha. aga milleks enda pead vaevata? palju lihtsam on ju vinguda, selle üle kuidas siis sai ja enam ei saa!

tead, 29. juuli 2012, kl 23.24
sa ei saa niiviisi üldistada, et linnas nii ja maal naa.
oli igasugust ja ettevõtlikke tegelasi oli nii maal, kui linnas. need, kes oma 80 rubla otsas vegeteerisid- see oli nende valik lihtsalt või suutmatus teistmoodi elada ja toimetada. selles ei saa valitsust ja riigikorda süüdistada ei siis ega saa ka praegu.

kui seal maal nii kuldne elu oli, siis mille paganapärast kõik linna 80 rubla peale ronisid, ahh?
vastus on, et loodeti lobedamat elu, sest maatööd, mis toitis siis ja toidab ka praegu peeti liig raskeks- paras siis, mida kiunu..
minu sugulased tulid justnimelt linnast maale. kolhoos andis korteri ja puha. töötasid end üles ja nüüd läheb neil oma talus suhteliselt hästi. linnas vegeteerimist ei taha nad meenutadagi enam.
--------------------------------------------
Täpselt sama vastus sobib ka praeguste kehvikute kohta maal. Kobige linna või väljmaale, seal on suremad palgad. Ise olete süüdi, et tahate lobedat elu seal maal. Mida kiunu...vegeteerige seal maal siis edasi või linnas miinimumi peal.

Kas meeldis?

. 30. juuli 2012, kl 12.51



alissandra ei taha kuidagi leppida, et tema vanemad vingerdasid nõuka ajal nagu kõik teisedki. ega nad ju ei arvanudki, et nad "varastavad" kui kodus kolhoosi sööda peal oma majapidamist ülal hoidsid. Miks see tõde sind nii valusasti puudutab?
--------------------------------

Kuule, sa õpi enne lugema - alissandra ja tema vanemad elasid linnas ja neil polnud mingit kodust kolhoosi, kus majapidamist ülal hoida! mitu korda on kirjutatud, no mida sa jaurad! Hoopis teised inimesed kirjutasid loomapidamisest nõuka ajal. piinlik peaks olema.


...............................................

Õpi ise lugema ja mõtlema, Aliisandra isa olid kaevanduses autojuht ja need teenisisd ikka korralikult, lisaks tegid riigi autiga veelhaltuuraotsi. Kes vene ajal liiva, mulda või killustiku poest ostis? ....kõik varastati autojuhtide poolt riigilt.

Sina oled nii tark ja endas kindel, et ju sa siis tunned ta vanemaid täpselt. Minu arust on Alissandral siinkohal täielik õigus sind laimamise eest kohtusse kaevata. Palju õnne, tubli kommentaator.

Üheksakümnendate algul sattusin tööle ühte kaubandusettevõttesse. Mis mind juba tollal rabas, oli see, kuidas kuuekümne inimesega ettevõtte raamatupidamises istus KUUS moori, kelle põhitegevus oli paberil paari rida ajada ja ülejäänud aja nad istusid, jooksid mööda poode, kiskusid suitsu ja klatšisid.
Kui aasta pärast saabus arvutiaeg, koolitas juhataja neist ärksaima välja ja kogu töö tegi ära üks naisterahvas. Ülejäänud, kes ära koondati ja tegelikult tuhkagi ei osanud, susisesid, et kas nii tööinimestega käitutaksegi.

Siis meenub veel tohutusuur tehas Vasar Pärnu maanteel, mille arvukad töötajad vorpisid suure NL jaoks iseavanevaid lukke ja plekk-kausse:)

Loomulikult oli sellistel tingimustel igal matsil töö - ise tuhkagi mõelda vaja ei olnud.

Õnneks sai omandatud eriala, millega siiani veel päevagi töötu pole tulnud olla ja ilmselt ei tulegi.

Igatahes oli lolle pidureid siis ja on praegu. Inimesed ei muutu. Ainult et tänapäeva demokraatia tingimustes on sul võõrandamatu inimõigus olla nii loll ja armetu, kui soovid. Vanasti sind lihtsalt SUNNITI kooli ja tööle, sest tööpõlgureid nõukogude proletaarlaste riik ja KP ei sallinud:)

olen maal ja ei kiunu. siin on tööd ja leiba, kui oled tegija.
nii oli enne ja on ka praegu.
ma ei tea, mida ma linnas teeks... mul on linnas küll elamine olemas, seega saaks proovida- kui tahaks.

võimalused elamiseks tuleb endale ikka ise luua, mitte valitsuse peale mõelda, et ehk tõstab toetusi või nii...

ma ei väsi kordamast, et kiunujad on lihtsalt saamatud ja laisad inimesed.
sellist aega küll kunagi ei tule, et magajale kassile hiired suhu jooksma hakkaksid, nagu mõni siin ootab ja loodab..

sellele viimasele lausele kirjutan kahe käega alla - tõepoolest, inimesi sunniti õppima ja suur osa tegi seda vabatahtlikult. Poisid punnitasid end ülikoolidesse, sest see oli üks kindel võmalus nõukogude armeest pääseda. Seetõttu olid mehed tunduvalt haritumad kui praegu. Nüüd ei saa mõni põhikooligi lõpetatud, aga kisama, lällama ja õigusi nõudma on esimene. Ja kusjuures kõik sellised poolahvid peavad end kohutavalt targaks :)

viiekümnekahese juttu lugedes meenub mullegi, kuidas suurettevõttes (no ikka päris suur-) "raamatupidajana" sai töötatud - pikk-pikk-pikk koridor, uksed kahele poole ja igas kabinetis munes kolm eite, igaühel oma kaust või posu papreid, kust kalkulaatoriga numbreid kokku lüüa ja tulemused kaustikusse kritseldada. ja nii iga jumala päev:D kui paar kopikat puudu tuli või üle jäi, sai järgmise päeva vea otsimisega sisustada, mis oli veidike põnevam tegevus:)

eriti toredaks tegi asja see, et seal isegi ei pidanud ise oma käega varastama, vaid ainult tegema näo, et sa ei pannud tähele:) laos inventuuri tegemise ajal lausa topiti igasuguseid asju hõlma alla. noid igasuguseid asju, defitsiiti loomulikult, oli siis hiljem hea teistsuguste defitsiitsete asjade vastu vahetada:D

Jumal, kas tõesti nüüd enne rahu ei saa, kui pole jälle pikalt kisanud nõukaaja ümber.
Ütleksin nii, et neil nootel, kes POLE tõeliselt nõukaajal elanudki, pole vaja suud pruukida. Nagunii nad ei tajunud siis, ja nüüd takkajärgi veel vähem, selleaegset elu ja olu.
Rääkida ja tuututada võib kõige kallal.

Mina käisin nõukaajal koolid lõpuni ja ütlen nii, et selle aja suur pluss oli haridus ja kes vähegi tahtis, see sai korraliku hariduse.
Mis siis, et ülikooliühikas magasime raudvoodites ja elasime ühes toas mitmekesi. Polnud paha midagi. Tore oli hoopis.
Nüüd mõtlen vahel Võsapetsi saadet, kus ta mõnitas seda vana raudvoodit. Ausalt, kummaline oli vaadata.
Voodi ei tee kedagi paremaks ja targemaks, samamoodi ka mitte halvemaks.

Nüüd käib aina üks kiun asjade ümber, eurostandardite ümber - vangile ei kõlba enam vangimaja vanad mudelid, vanad voodid, tavaline riisipuder moosiga ka ei kõlba enam jne.
Koolis ei saa õppida, kui pole luksuslikke tingimusi, parimat voodit aelemiseks ja aina nõutakse tea mida, selle asemel, et õppida ja olla tänulik, et keegi sul üldse võimaldabki koolis käia, et su vanemad suudavad sind majandada ja muud jutud sinna juurde veel.

Nüüd mõeldakse vaid rahast ja need ka, kes siin ülbavad, et mis te siis istusite selle 80 rahase palga otsas, eks elanud paremini, on ühed empaatiata tühihinged, kes peale enda ja asjade ja raha muud ei näegi enam. Kui, siis vaid seda, et kõik oma rahvuskaaslased on vaesed rotid ja kaugel silmapiiri taga on unelmate paradiis, head ja ilusad, tõelised inimesed, taevas nii sinine jne.

Olid nõukaajal omd head, olid omad vead.
Täpselt nagu nüüdki.
Polnud siis ka täielikku võrdsust, kuigi inimesed isekeskis olid palju-palju sõbralikumad, neil oli hing veel olemas/ vähemalt minu ringkonnas oli nii/.

Sõdisime meiegi vaikimisi vene korra vastu, rääkisime pila-anekdoote meie suurtest juhtidest, olime vaimustuses luuletustest, kus lasteaiatädi Maša tegi nii ja naa, kus Mägramajast oli jutt ja vanast Karust jne....

Minu kodus polnud rikkust, polnud meil autot ka mitte, aga me olime õnnelikud, homne päev polnud nii tume nagu praegu, toit oli kesine, aga vähemalt oli see naturaalne ja vorstis oli ikka liha sees, mahlad ja moosid olid ilma lisaaineteta ja säilisid imekombel isegi?!

Praegu, kui vaatan noori, siis mul on neist kahju. Mitte seepärast, et nad mulle ei meeldiks, ei, hoopis seepärast, et nende elu algus on ikka üüratult raske. Eriti, kui pole vanemailt mitte midagi eluks kaasa saada...
Meil oli paljuski kergem, me olime justkui oodatud ja meile pandi suuri lootusi, nii tundsime me vähemalt.

Eriti ilusad olid meie kooliaja paljud üritused, mis sellest, et need olid teadlikult leninlikud, aga nad muutsid meid, lapsi, paremaks. Nt käisime vanu ja haigeid inimesi peale kooli vabatahtlikult ja täiesti tasuta aitamas. See rõõmustas neid vanakesi ja meie olime ise sellest väga õnnelikud. Lausa otsisime ise neid, keda saaks veel aidata. Niimoodi õppisime märkama neid, kes abi vajasid, niimoodi õppisime andma ja olemas olema. Ei mäleta, et meie klassis oleks olnud selliseid, kes oleksid oma vanavanemate kohta halvasti rääkinud, ema-isa olid autoriteedid, samamoodi teadsime, et õpetaja on austustvääriv, sest ta on meist targem ja õpetab meilegi oma tarkust, et me saaksime elus teha suuri tegusid. Teadsime, et MEIE oleme järgmine põlvkond, kes tööle hakkab ja meist oleneb, kui hea või halb saab sellest olema see meie juhitud aeg.

Siiani tunnen, et seni, kuni saan ja jaksan hoolida, aidata ja anda, on kõik veel ok.
Kui aga lööksin käega ja tunneksin, et pole minu asi, p'ohhui, tehku, mida teevad ja olgu, kuidas on, astuksin üle hädasolijast, siunaksin oma ema ja isa selle eest, et nad ei teinud vehkat nõukaaja eest, et meil polnud raha nagu muda ja muud kiunumised takka - no siis oleks kõik, elul poleksi enam mingitki väärtust enam..
Et saada, selleks tuleb ennekõike anda.
Peale nähtava, on hoopiski olulisem nähtamatu, mitte sädelev pakend ei loe, vaid ikka see, mis seal pakendis sees on.

Igal asjal omad head, omad vead - see käib kõige kohta siin elus.

sul on ikka väga pealiskaudne arusaam tänapäeva noortest... ajad võivad küll erinevad olla, aga inimloomus jääb üldjoontes ikka samaks. seetõttu on ka tänapäeval inimesi kes käivad vabatahtlikuna teisi aitamas, ega nurise niru voodi üle. samuti nagu oli ka siis kindlasti tõusikuid ja julmureid!

Mul ei ole pealiskaudne arusaam tänapäeva noortest. Mulle noored meeldivad ja see, et inimloomus eriti ei erine ajastute lõikes, on ka õige.
Ainult see, kuidas seda inimloomust suunatakse ja millist tahku temas lihvitakse, see erineb ikka palju.
Igas inimeses on kõik inimesele omased omadused, võimed ja alged olemas, kuid ometigi ei leia täpselt sarnast inimhinge.
Rääkisin abistamisest ja seda mitte nii, et vaid keegi käib, vaid meie käisime KÕIK. Terve meie klass, nii poisid, nii tüdrukud ja mitte keegi ei unnanud, et issand küll, mida ja milleks...Meil oli ka väga eriline klassijuhataja, imeline inimene, keda meenutan siiani heldimusega.
Ja otse loomulikult oli siis ka julmureid ja ka tõusikuid ja muid tegelasi.
Rääkisin lihtsalt ühest killust, mis siiani südant soojendab. Muud midagi.

olen Meliga ülimalt nõus.rääkis asjadest nii,nagu nad olid.enam paremini seletada ei saakski.püüdke asjadest aru saada,tänapäeva noored!saan aru,et see tundub teile uskumatu,aga nii need asjad siis käisid.võiksid edasigi käia,kui poleks monikummardamist,mis varjutab kõik head omadused inimeses.

võiksin rääkida kõigest, elust maal, kus igal koolist vabal hetkel leiti koduses majapidamises mingi töö, töölt varastamisest, haltuuradest jne. aga kes ikka nii pikka juttu lugeda viitsib :)

isa suri, kui mina, pere kolmest lapsest noorim, olin neljane ja siitpeale jäi kõik ema ja vanaisa õlule, lapsed pidid kõiges jõudumööda kaasa aitama.
ema oli algul sovhoosis tavaline põllutööline, kellel polnud suurt midagi töölt varastada, vanaisa oli pensionär (75a.vana, kui isa suri), parteilased ei olnud ei ema-isa ega ka vanaisa. meie lapsed olime kõik oktoobrilapsed, pioneeriks olemise jätsin mina vahele, vanem õde jälle ei astunud komsomoli, parteilasi ei saanud meistki.
kodus oli suur majapidamine, müügiks kasvatati kurki-tomatit, meil olid mesilased, 2-3 lehma + lihaloomad, paar siga, kanad-haned, paar lammast ja meie hooldada olid ka sovhoosi hobused.

ema käis igal aastal sanatooriumis ja turismireisil, algul üksi, aga hiljem saime meie vennaga ka vahel kaasa. vanem õde lasi kodust varakult jalga, nii reisis tema omaette. suurema osa nii reisi kui sanatooriumi eest maksis majandi ametiühing.
hiljem reisisime ka omal käel päris palju ringi, enamasti ikka n.ö. suure kodumaa piires, aga emal õnnestus korra käia Bulgaarias ja minul Tsehhis.
õde, kes töötas vabrikus ketrajana, puhkas kõik suved kuskil lõunas (Jaltas, Sotshis). lendasid sõbrannaga omal käel kohale, otsisid kohapeal öömaja ja ei mäleta küll kurtmist, et lennukipiletid on hirmkallid (nagu eespool keegi kirjutas).

kuskil 8-9 aastat tagasi uurisid minu väliseestlastest tuttavad, et mis on parem-halvem endiste aegadega võrreldes. kui ma siis muuhulgas mainisin, et nüüd saab vabalt reisida, siis katkestas üks vanapapi mind ja teatas, et selle kohapealt ei tohiks me küll viriseda...
et meie saime risti ja põiki läbi käia kõik need kohad, kuhu nemad mitte kunagi ei saa ja kuhu tänapäeval võib-olla eriti ei kipugi, aga meile on nüüd valla ka kogu ülejäänud maailm :)

tean minagi lääne inimesi, kes oleksid tahtnud omal ajal planeedi kuuendikul reisida. eks nende jaoks oli siis see samasugune eksootika, kui meie inimestele praegu kõrberahvad jms.
sellel planeedikuuendikul on ikka hämmastavalt mitmekesine floora ja fauna. see maailm ei koosne vaid venelastest. omal ajal sai rännatud küll ja osad rahvad olid ikka ülevoolavalt külalislahked. eks paljude jaoks olime meie, eestlased, nagu külalised 'läänest'...

väga äge saade oli kaks kanget venemaal. oi kuidas ma vaataks nn musta materjali ka :)