:)))))))))))) Krt küll, mõni ikka tõesti ei oska lugeda. Ma pole isast poole sõnagagi kirjutanud ja ei kirjuta ka, sest üks loll loeb jälle ma ei tea mida, aga jutt oli emast, kes oli kaevanduses autojuht ja hiljem kirjutasin, mis juht, st oli valveauto peal öösiti ja ka bussijuht ja seda ei maininud, et vahel pidi ka volga võtma ja ülemusi sõidutama.

Ükski täie mõistusega inimene ei saa küll ühtki head sõna nõukaaja kohta öelda. Keegi veel nimetab seda punast jura, mida tollal aeti, heaks hariduseks. Naljakoht.

tark inimne nopib alati enadale sobivad terad välja. oma viga, kui vaid punast jura nägid igalpool..

Kui sõjaline, ajalugu ja ühiskonnaõpetus välja jätta, siis oligi sel ajal hea haridus.

Ja muidugi, nn tark inimene noogutab kõigele kaasa ja lõikab igalt poolt kasu.

See, kes väidab, et vene ajal ei varastatud, see on ilmselt juba seniilne, liiga noor või nii musta südametunnistusega, et häbi on tunnistada.
Õigem on muidugi öelda, et seda ei nimetatudki varastamiseks, see oli nii loomulik.
Kes siin räägivad maal lehmade pidamisest ja sööt ei tulnud riigi põllult, no mõelge siis edasi, kui see teie elu kergemaks teeb. Kõik maad künti ülesse riigimasinatega. Muidugi rabavad praegused talumehed küüned verel, sest nüüd peab kõik ise ostma ja tegema.
Mis puutub lennukipiletitesse, siis need olid ikka ülikallid, muidugi mitte kolhoosnike jaoks.
Mäletan ühte reisipakkumist, mis tuli meie assutusse (linnas) ja see oli India reis ja maksis 1200 rubla, palk oli mul 100 rubla. Mitte keegi ei saanud seda endale lubada, lõpuks saadetigi see edasi šeflussohvoosi.
Kaagutage palju tahate, aga ka heal vene ajal olid rikkad ja olid vaesed.
Palju oli ka head,...
haridus oli hea, selle nimel pidi vaeva nägema aga see oli ka seda väärt, koolikohustuse täitmist kontrolliti

pätid istusid kinni ja ei nõudnud endale inimväärset istumist;

"Kes siin räägivad maal lehmade pidamisest ja sööt ei tulnud riigi põllult, no mõelge siis edasi, kui see teie elu kergemaks teeb. Kõik maad künti ülesse riigimasinatega."
Mida te ometi siin jurate? Nn individuaalloomade pidamine oli kuni kaheksakümnendateni äärmiselt piiratud ja kitsendatud. Tõsi, oma tarbeks tohtis üks lehm (ning noorloom?) ja siga olla, aga ühismajandi kraaviäärtelt või põlluservadelt võis heina teha alles siis, kui majandil endal sööt varutud. Või siis sai vajalikud koormad tööpäevade eest, mis tähendas, et iga pere saatis suvel lapsed välja tööle, sest vanemate päevad ei andnud seda vajaminevat heinakogust välja. Vilja ja kartuli kasvatamiseks oli kolhoosnikul kasutada reeglina 0,6 ha maad. Kes sai ja viitsis, muidugi varastas ka, aga üldiselt vaadati selle peale viltu. Ja teati väga hästi, kes kui palju "tööd koju kaasa tõi". Varguseks ei peetud aga seda, et majandi traktor kündis aiamaa (sümboolse tasu eest), aga lisaks sai traktorist pudeli ja hea kõhutäie. Või vahetas millegi vastu kütust, mis niisama kätte jäi.
Suur muutus selles asjas saabus koos L.I. Brežnevi algatatud toitlusprogrammiga, kui loomapidamine lasti vabaks - ja ime küll, sellest tõusis ka tulu. See oli omamoodi õitsenguaeg Eesti külas, kus tol ajal elati tõelist maaelu ja tehti hea meelega tööd.

Aga varastamisest...
Suhtumine sellesse oli üldiselt, nii maal kui linnas, tänasest hoopis erinev. Sest eksisteeris nn ühisvara. Stalini ajal olid kohutavalt ranged karistused selle pihtapanemise eest. Ja hiljemgi oli riigi vara riisumine suht raske kuritegu. See kõik aga ei tõstnud millegipärast kodanike teadlikkust.
Mina suhtun nõuka-aega üheselt: selle aeg sai lihtsalt ümber ja kauem poleks me seda absurdiks kippuvat elu enam välja kannatanud. Kui midagi leinan, siis vahel oma noorust ja seda, et enam niimoodi naerda ei saa nagu siis. Endal naerutuju vähem ja huumori olemus ka kardinaalselt muutunud. Kahju.

varastamisest niipalju, et KÕIK kindlasti ei varastanud, sest oli selliseid töökohti, kust ei olnud midagi varastada. Või mida oli varastada kooliõpetajal? Ja selliseid elualasid oli linnas teisigi. Küll aga ei seganud see tarvitamast varastatud kraami, kui kuskilt althõlma selle kätte sai.

Mis haridusse puutub, siis oli see kindlaslt parem kui praegu, kuigi Tiia ei suuda seda uskuda. Jätame nn punase propaganda kõrvale, aga tollaste õpilaste teadmised olid kindlasti tänaste laste omast suuremad ja põhjalikumad. Sama kehtib ka ülikooli kohta. Kui võrdlen kasvõi oma eriala ja seda, milliseid aineid õppisime meie ja mida õpetatakse praegu... No praegune on ikka palju pealiskaudsem.
Ja sellist vägisi ühest klassist teise klassi lohistamist kui praegu, tollal ei olnud. Kui vaja, kasvatasid laiska last ka vanemate töökohad. Vanem andis töökohas konkreetselt aru, miks ta laps ei õpi või halvasti käitub. Miilitsaga sekeldusi peljati ja teati, et igale üleastumisele järgneb reeglina tõeline karistus.

eks sai seda tööd ikka koju kaasa võetud igal töökohal, mis siin salata.
aga lastele olid ringid ja laagrid, see oli positiivne. koolilõuna oli tasuta kui oli üksikema ja tal kaks last. tpl, eõm ja eüe olid ikka superlahedad asjad. aga muidu oli nl ikka üks jube koht küll.

mis meie "nõukakate" haridusel viga? töötame, areneme edasi, õpime, lööme läbi. ja mõitte kõige hullemini.
vahet pole, mis aeg. inimene jääb inbimeseks. vargad olid ja jäävad, olenemata valitsustest. ausad nii nagu olid, on ausad edasi.
vahet pole, mis valitsus. inimesed on need, kes rolli mängivad.

Mul on kaks ülikooliharidust, üks vene ajal, teine nüüdsel ajal, kuid vahe on nagu öö ja päev.
Vene ajal olid loengud 8-st 3-4-ni, seejärel praktikumid. Õppida tuli järgmiseks päevaks samuti, mitte nagu praegu, ainult eksamiteks ja healjuhul mõned kursusetööd vahepeal.
Eksamitel kontrolliti teadmisi reaalselt, mitte valikvastustega testid praegu, kus hea õnne korral ja justkui "midagi olen kuulnud" tasemega ka läbi saab.
Praktiliselt võimatu (olenes kindlasti ka erialast) oli õppimise ajal tööl käia, see polnud lihtsalt tohutu mahu tõttu võimalik.
Tollane kõrgharidus tähendas 4-5 aastat õppimist, praegu arvatakse, et piisab bakast küll.

Kool oli tollal ideoloogiaasutus ja haridus ajupesu, mille mõju näib kestvat paljudel veel siianigi. Sellist lausspikerdamist nagu sel ajal ülikoolis toimus, enam ei näe. Õppimise ajal käidi ka siis tööl, samuti joodi ohjeldamatult. Ülikoolistki veeti läbi nagu keskkoolistki, olid ju plaanid, mis tuli täita.

Tiiale
aga nüüd, mis nüüd? ülikool on äriettevõte!

Tiiale:

Koolid on ABSOLUUTSELT iga riigikorra ajal asutusteks, mis oma riigile kodanikke kasvatavad-koolitavad.
Nõuka-ajal oli propagandat üle mõõdu kõvasti, aga vähegi mõtlev inimene suutis selle robustse propaganda lihtsalt vahele jätta, kuna minu eakaaslastel on veel säilinud funktsionaalse lugemise oskus.

Nojah, ja kuna eriala tõttu sai süvenetud selliste tegelaste loomingusse nagu Chaucer, Shakespeare,Murdoch,James Joyce,Ferdinand de Saussure, Noam Chomsky Dostojevski,Cervantes jpt (mul on siin meelega kirjanikud ja lingvistid ühes pajas), on sealt parima tahtmise juures raske punapropagandat välja lugeda, eriti kui õppejõudude hulgas olid sellised kodanikud nagu Jüri Talvet, Ain Kaalep,Juri Lotman, Peeter Torop või Paul Ariste:)

Ja loetud sai ikka TOHUTULT. Tõepoolest - aega selleks jagus, kuna tol ajal tudengi jaoks normiks peetava tagasihoidliku eksistentsi tagamiseks PEAAEGU piisas tollasest stipist.
Aga kui tahtsid viisakam välja näha ja lisaks väljaveninud kampsunile ka midagi muud selga panna või mõnusamat sööki-jooki, siis tuli lisa teenida (kes tollastest Tartu tudengitest ei mäletaks konservi- või õlletehast?)

Igatahes koos peale 1990-ndat juurde õpituga toidab mind mu tollal saadud haridus ilmselt surmani:)

olen kaks korda lõpetanud ülikooli - siis ja praegu. Siis ei olnud spikerdamine peaaegu üldse võimalik, sest eksamid olid suulised ja toimusid sageli komisjoni ees. Ruumis oli korraga reeglina 4 üliõpilast, üks vastas ja kolm valmistas ette. Kui ka ettevalmistuse ajal õnnestus spikerdada, siis vastamise ajal võttis õppejõud tahtmise korral kergesti vahele. Õppejõud tundis üliõpilast, viis näo ja nime kokku ja teadis ka, milline on ühe või teise inimese potentsiaal.

Praegu, kirjalike eksamite ajal, on spikerdamine palju lihtsam. Viitsi ainult spikreid vorpida, sest õppejõud ei suuda auditooriumitäit üliõpilasi nagunii hoomata ja ega ta nime ja nägu kokku ei suuda viia. Maha kirjutatakse suisa konspektidest, öeldakse avalikult ette jne. Ja no kui üldse ei oska, siis valikvastustega eksamid on ju suisa sanatoorium - midagi ikka pihta läheb. Lisame siia veel hindamissüsteemi, mis tagab, et läbi saab kukkuda vaid paduloll.

Tiia, ära võta sõna teemadel, mida sa ei valda. Paljalt ettekujutuse baasil ei ole mõtet sõna võtta ja väita, et asjad nii olid. Sul puudub oma isiklik kogemus, seega pole sa antud asjades pädev.

Teenistuja 31. juuli 2012, kl 15.48

olen kaks korda lõpetanud ülikooli - siis ja praegu.....

----------------------------
100% nõus, täpselt nii ongi.

Oleneb, mida sa ülikoolis õppisid.

Mina nägin nõukaajal ülikoolis küll ja küll spikerdamist. 98% naisi spikerdasid, olenes muidugi erialast ka, õppisin rasket eriala. Sisseastumiseksamitel parandasin ühe neiu vead kirjandis ära, ta kirjutas jubedate vigadega ja muide lõpetas ülikooli.

Seega nõukaajal spikerdati küllalt. Mõni õppejõud pani osadele neidudele arvestuse ära mitte millegi eest, kui sümpaatsed neiud olid. Ma kahjuks pidin arvestustega vaeva nägema, nägude järgi käis.

Nõukaajal keskkoolis klassijuhataja käis aineõpetajatega rääkimas, et pangu õppealajuhataja tütrele hindeks "5", sest kiituskirja peab saama.

Mingil ajal oli kolhoosnike elu raharikkam küll võrreldes teistega, kuid see aeg polnud kuigi pikk. Kui meenutada kolhooside algusaegu, oli olukord hoopis teine.
Isa oli kolhoosis juhtival tööl, sestap säilitas ta kõik kviitungid, mis majaehituseks vajalikku materjali ostes sai, et tõestada oma ausust. Palk oli tal suhteliselt hea, kuid igapäevases majandamises tuli ikkagi väga kokkuhoidlik olla. Lisaks kasvatasime ise kartuli ja muud aiasaadused, pidasime lehma. Tööd tuli kõvasti teha, aega reisimiseks selle kõrvalt polnud. Ka mina, tollane laps osalesin tegemistes, polnud võimalik isegi pioneerilaagrisse minna.
Iseseisva elu alguses sai haritud sovhoosi suhkrupeedi ja kaalikapõldu. Esimese suve teenistusest ostsime elutoa sektsiooni, teise omast televiisori. Jätkus ka hoidistamine ja selleks vajaliku kasvatamine. Peetud sai mesilasi, küülikuid, kanu, sigu, lammast; mitte küll samaaegselt kõiki. Sealt tuli väga vajalik lisa, kuid selleks tuli ka vaeva näha.
Teen sama tööd, mis tollalgi. Kui siis sain 100-120 rubla kuus, siis nüüd 600-700 eurot (9000-10000 krooni vahepeal). Kartuleid enam ei kasvata, loomi ei pea, kuid majandada on lihtsam, endale lubada saab rohkem.
Vanemadki, kes oma kätega ehitatud majas elavad, ei kurda. Kurdavad need, kes tollal neile heatahtlikult selgeks püüdsid teha, kui mõttetu on majaehitus. Korteris elamine on ju tunduvalt odavam; lisaks, kui miski katki läheb, tuleb töömees ja teeb selle tasuta korda. Oma majas tuleb kõik ise teha, pealegi on maja jaoks kütte ostmine kallim kui riigikorteri toasooja eest maksmine.
Ehk võikski nõuka-inimesteks pidada neid, kes tolleaegseid hüvesid (tasuta korter, väiksed kommunaalkulud, ametühingutuusikud) kasutasid, mõtlemata nende omahinnale ja nüüd raskustes olles tollasele elule nostalgiliselt mõtlevad.

ooo
lemmikteema jälle

a millisest nõuka-ajast ja inimesest te muidu räägite?
ENSV-d oli meil nii 1940-1941 kui ka 1944-1991

nuja loomulikult olid ka n.ö. erinevad tinglikud ajajärgud jutumärkides
Stalini aeg (repressioonid ja venestamine)
Hruštšovi aeg (rehabilitatsioonid ja elujärje parandamine)
Brežnevi aeg (nõuka inimese heaolu periood)
Andropovi aeg (üldise bardaki likvideerimise periood)
Gorbatšovi aeg (perestroika periood)

kõik kokku üks suur ja pikk nõukaaeg
ca 48 aastat

et siis millise perioodi nõukainimesest räägite?

vilmi ja ajaloohuvilised vaatavad vahepeal koom muuvit ja mõned mõtlemisvõimelised indiviidid leiavad sealt tagamõtete tagant isegi üht-koma teist

oot-oot, Skiso, Brežnevi aega nimetatakse ikka stagnaajaks ja seda ta oli ka, vähemalt mis inimsuhetesse ja sotsiaalküsimustesse puutub. minu peres ja tutvusringkonnas suri seitsmekümnendate algul mitu noort inimest lihtsalt ägedasse põletikku, sest paljud arstid olid defitsiidimajanduse tõttu oma õigest missioonist võõrandunud; haiglaid ja abisaamise võimalusi oli just nii palju, kui parteikomitee paber seda määras. ainult tuvustega olid sa inimene, isegi raamatut ei saanud poest niisama...

Nõuka aeg oli hea sest siis sai tasuta bioneerilaagrisse ja prigadiriks

veel Skisole
Andropov, kes küll hakatas suuri tegusid, s.h ka väga naljakaid, oli võimul väga lühikest aega. suri 1984.a veebruaris ja maeti kas OM või Tartu maratoni avapäeval.
Venemaa suurlinnades lasi ta korraldada arappe, peatada inimesi tänaval ja metroos ning küsida, miks nad tööl ei ole. aga miks nad siis ei olnud?

justnimelt z

70-ndatel alguse saanud nn riiklik "stagnatsioon" lõi imelised võimalused eeskätt nõukogude inimesele (kellest ka meie armas teema siin peaasjalikult vist peaks pajatama?) oma heaolu lõppude-lõpuks ka (ära)parandada.
sest just sellest perioodist pärinevad tänaseks legendiks saanud ennemuistsed jutud ja pärimused piiritust riigivara ärandamisest, mis teadagi ühte üllast eesmärki taotles - nõukainimene pidi saama kõike head ja paremat niisama või poolmuidu.

meitel näituseks siin ee enn ess vees just siis hakkasid kerkima ennenägematud nõukogude töölisvillad ja kivist kahe-kolmekordsed eramud, sia- kana- lehma ja kurgikasvatus omandas enneolematud mõõtmed, osteti enneolematus koguses automobiile ja rajati hommikust õhtuni suvilaid, kõigega kauplevad mustad turud ja esimesed hangeldajad nägid oma esimesi päikesekiiri, raha eest hakkas enam-vähem kõike saama ja SORVVO oli madalam kui muru.

ja vaatamata sellele, et 1979a suure hurraaga afgaani hernepüsse jms hirmuäratavat militaartehnikat paugutama mindi, sai siiski sõjaväkke minnes korraliku rublapaki eest ennast sinna saatmisest priiks ärida.
kahe paki eest tagasid endale aga juba kas lätti-leetu saatmise või jäid lausa eestisse. võiks ütelda, et meitele saabusid esimesed kapitalistliku majanduse ilmingud ja kehtima hakkasid esimesed turuseadused.
siit ka homo soveticuse enneolematu õnn ja õitseng.

midagi sellist poldud aga enne nähtud! ja kogu bardaki likvideerimisele asus kodanik andropov RJK-st 1982 aastal vägagi hoogsalt. imekombel suutis kodanik pooleteise aastaga enam-vähem korra majja lüüa, kuid mitte lõplikult ja pärast teda pukki upitatud haige onu Konstantin lasi kohe järgneva aastaga jälle kõik ilusasti vana viisi alla vett kulgema.

sellele vaatamata nimetaksin ma siiski eraldi ka andropovi aega, sest just siis tuletati nõukogude inimesele karmikäeliselt pikaks ajaks meelde, et nõukogude inimene peab olema sõnakuulelik nigu vanasti, enne kodanik brežnevi bardakki ja selle saavutamise tagamisel on kodumaal endiselt olemas sellised imelised institutsioonid nigu SJK (KGB), SORVVO, miilits, rahvamalev, täitevkomitee, rahvakohtud jt.
______
*kodanik andropov lasi peatada inimesi tänavatel ka väljapool venemaa suurlinnu, näiteks eesti väikelinnades ja alevites, sest ka meil pidid kooli ajal lapsed koolis olema ja nende papad-mammad ilusasti töö-ajal tööl. lisaks ei tohtinud alkot enne kella 14 müüa (tööpäevadel tohtis alkot müüa 14:00-21:00 ja puhke ning pidupäevadel 11:00-15:00) ja kõik päevasel ajal ringi tuterdavad alkojoobe tunnustega tegelased pisteti pikema jututa vähemalt ööpäevaks soolaputkasse. mis sellega kaasnesid teavad tollased asjaosalised ja kõrvaltvaatajad isegi. andropovi alustatud laiaulatusliku joomarluse likvideerimise kampaaniat jätkas hiljem ka kodanik gorbatšov.

Kui skiso räägib Andropovi ajast, siis sama hästi võiks Tšernenko ajast ka rääkida.:P Tegelikult ei saanud nad kumbki seda jama kuidagi likvideerima hakatagi, kui nad ka tahtnud oleks, sest jah matuseid oli mu pubekaajal pea igal aastal. Ainuke hea asi, et sai koolipäeva vabaks, et matuseid vaadata, mida me muidugi ei teinud, va Brežnevi puhul (see matus oli nagu komöödia meie jaoks:))))

no erinevalt kodanik Konstantinist, kelle ma kohusetundlikult ka eelmises memuaari ilusasti ära märkisin, ja kes oma võimul oldud aasta ja ühe kuuga kõik vanaviisi alla vett lasi, tegi seltsimees andropov siiski märkimisväärseid mehetegusid sotsialistliku vara päästmise ja sotsialistliku moraali taastamise nimel.

suurendas rahvamaleva patrullide arvu ja patrullivate kodanike hulka, lasi liiklusmiilitsast jms "tasuvatelt kohtatelt" kodanikud üle viia patrullteenistusse ja kainestusmajja, äratas SORVVO varjusurmast, lihtsustas ja kiirendas sotsialistliku vara riisumises süüdistatavate karistamist ja karmistas karistusmäärasid, võttis luubi alla täitevkomiteedes, majavalitsustes, rahvakomissarjaatide allüksustes, kaubastutes, ETKVL-is jms institutsioonides toimuva sahkerdamise ja hangeldamise, lasi sisse viia erinevad määrused “Joomarlusest ja alkoholismist jagusaamise ning puskariajamise likvideerimise kohta” , lõi "Töökollektiivide joomarlusega võitlemise komisjonid" jne.

ja juba 1982, kui ta veel KGB juhi kohal oli, moodustati alkoholismi lähemaks uurimiseks vastav riiklik komisjon.

ühesõnaga tegi 1,5 aastaga rohkem, kui kodanik seltsimees brežnev 16 aastaga ja tegi asju, mille mõju kestis kauem, kui tema enda elulõngakene.

Nõukaajal hinded pandi küll väga nägude järgi.
Õppisin koolis küll hästi, kõik oli alati õpitud, aga mõni õpetaja pani ikka "4", kui ka kõik oli õigesti ja põhjalikult vastatud.

Matemaatika eksamil tegin kõik õigesti ja ikka sain "4". Olin imestunud. Klassivend isegi mõnitas, et nii lihtne pilet ja "4".

Üldiselt käisid asjad nõukaajal üldse väga NÄGUDE JÄRGI.

Jutt või asi, see nägude järgi hindamine. Meie koolis küll sellist asja polnud, aga oma laste pealt tean küll, kuidas üks õpetaja lihtsalt pani alati teatud inimestele (nt mu pojad, tütrega sai imekombel enam-vähem normaalselt läbi) halvema hinde kui asi väärt oli ja kui vaidlema hakkasid, oli järgmisel korral vaat et veel hullem hinne ette olemas.

Olenes koolist, olenes õpetajast. Õpetajad on ERINEVAD, nad ka kõigest inimesed.

Põhikooli lõpuni olid enamus "5"-d, kokku 4 klassi oli kiituskirjaga. See on lihtsalt selgituseks, sest arvad, et õpilasele tundub, et nägude järgi. Ilmselt see nägude järgi on inimeste loomuses, nõukaajal andis igas eluvaldkonnas tunda.

Kuna olin väga arg, teistega eriti ei seltsinud, siis kogu mu tähelepanu kulus õppimisele. Klassijuhatajale keskkoolis mu nägu ei meeldinud, see on ju tunda. Aga klassis olid mõned, kelle pärast klassijuhataja muretses, et nad kiituskirja saaks, käis aineõpetajatega rääkimas, et pangu sellele ja tollele "5".

Klassijuhataja negatiivne suhtumine ikka väga solvas. Olin nii tagasihoidlik ja vaikne, õppisin püüdlikult, ei tea mis isiklikke probleeme ta minu kulul maandas.

Kui pani keskkoolis mulle käitumiseks "rahuldav", siis terve klass ahhetas, sest olin kõige tagasihoidlikum ja vaiksem klassis. Klassiõde ütles ka, et ta ei saa aru, ma nii vagur ju. Enamus tüdrukutel oli "eeskujulik". Ma ise ehmatasin ka "rahuldava" peale ära, sest "rahuldav" oli mõnel kraadel, mitte minusugusel nohikul.