Selle sõna pätsasin kusagilt siinsest postitusest. Palun kirjeldage oma äärmuslikult kokkuhoidlikke lähedasi. Mu mees ajab mind hulluks, me oleme võimelised pidama maha tulise kodusõja keset toidupoodi makaronide hinna üle. Ta reageerib ägedalt isegi siis kui ma oma raha eest süüa ostan ja Mannide asemel korralikku pastasorti tahan osta. Kõikidelt tuttavatelt küsib ta iga asja kohta: mis see maksis? Oma hambaid on ta valmis ise puurima, sest arstid küsivad tema meelest põhjendamatult suurt summat. Jne.

Minu ema on selline, kes talvel põletab küünlaid, et mitte elektrit raisata( küünlad saab tasuta), veel käib ta oma sugulaste juures dushi all, et mitte vett raisata ja süüa teeb oma nn.poisssõbra juures ja pärast võtab osa omale koju kaasa, siis ei kulu raha ei söögile ega elektrile selle valmistamiseks.

Mul oli kunagi üks meestuttav, kes oli nõus sõitma ühest Tallinna otsast teise (jalgrattaga loomulikult!) kui ta sai kuskilt midagi osta 50 senti odavamalt. Iga asja kohta ta küsis, mis see maksab ja alati sain ma kuulda, kui kallis see ikka on ja kuidas saaks odavamalt. See polnud tähtis, et tegemist oli minu rahaga. Kõige suurem kuritegu, mis ma teha sain, oli osta poest pudelivett.

üks muidu lahe kutt ootas restos arvet makstes ka sente tagasi...
see oli tõeline sendisaagija tipp!

Suudaks ka nii, et lähed tühja või peaaegu tühja käega külla, sööd ja jood ja küsid juurdegi ja räägid oma probleemid pusletükkideks, saad auto hoovi jätta ja ka öömaja paariks päevaks, sest küll on tore, kui tuttaval maja pealinnas. Veel parem on kohe puhkuseajaks minna... Võõrustaja kogemus täitsa olemas :(

selliseid on ikka tohhuiaaaaaaa....mehed,kes kutsuvad naised kohtama ja siis lasevad maksta naisel,ka enda eest loomulikult.in-d,kes turult kaugemale ei lähegi,kuna nad on 100% veendund,et seal on kõik kõige odavam-ka adibassi tossud saab paari sotiga kätte.neil puudub üldse ettekujutus,mida poest saab.
need,kes käivad stokis hullude päevade ajal peldikupaberit ostmas-no sellised tüübid ajavad ikka südame pahaks,ausõna.need,kes elavad puhtalt teiste kulul-käies igapäev erinevatel in-l külas, süües ja juues siis kõike,mida pakutakse-ise ei pea nii poes käimagi.kes väriseb talvel kodus,aga kütta nagu ka ei taha-liiga kallis.mõni tassib endale koju aegunud sööki,kuna see on poes odavam, süldi keedame ringi jne.

vanadest in pole mõtet rääkida, nendel kehtib kokkuhoiu poliitika ikka kõiges-istuvad pimedas,pabertaskurätid on nii üle mõistuse kui ülemõistuse.ise ei kujutaks tõesti ettegi,et käin mingi riidest taskulehvik on taskus ja siis pesen seda koguaeg.
osad,kes peavad juba pamperseid kasutama,kuivatavad neid siis radikal-arvake ära,mis siis toimuma hakkab....seda võib ehk juba seniilsuse alla ka liigitada

kokkuhoidu ja ihnsust ei maksa siiski segamini ajada.

ma arvan, et kui näiteks hulludel päevadel saab vajaliku asja odavamalt, miks ei peaks seda siis ostma... (ise ma küll neil üritustel ei käi - närvid on taastumatu ressurss).

kui aga rabatakse kaasa fondüüpott, millega ei osata midagi peale hakata, vaid sellepärast, et see oli odavam... siis kuulub tegelane minu kollektsiooni.

Enda meelest ei ole ka sendisaagija, aga hulludelt päevadelt olen küll wc ja majapidamispaberit virnas ostnud. Miks? Sest vaja seda ju on koguaeg ja on ka koht kus seda tagavara hoida.
Miks siis mitte osta, eriti kui see veel soodsam ka on.

Hullupäevaline pole enamasti sendisaagija. Pigem sellised tüübid, kes on valmis ühest teepakist 10 tassitäit välja väänama, kohvifiltreid korduvkasutama, külas 3 päeva jagu varuks sööma ja 6 aastat ühe hambaharjaga pesema...

No aga selliste asjade taga võib olla ka puudus. Nt pensionäridel. Kui ikka raha pole, siis ei ostagi midagi niisama, isegi mitte pabertaskurätte. Tore ju, kui ise selline olema ei pea, aga mina küll neid nii väga hukka ei mõistaks, kuigi ise ma selline pole.

Tuttav rääkis, et temal on naabriks üks vanapaar, kes vetsus käies ei tõmba tükk aega vett peale, et vett säästa. Noh, igatahes oli ükskord seda haisu endalgi au tunda:S

Perekonnas on see geen sees - iga hinna eest tuleb kõige pealt kokku hoida (ka vetsuvee pealt, jah). Ja tavaliselt on see veel segunenud rottimise geeniga, st, et kõik asjad tuleb alles hoida ja pidevalt valmistuda tuumasõjaks. Üks markantne eksemplar kogus isegi võipabereid (võitopsidest ma üldse ei räägi, need pestakse kõik ära ja pannakse riiulile). Nii on meil vanema generatsiooni keldrid täis 10 aastaseid moose, sahtlid veel talongidega saadud seepi ja linu, neetud kardulad kasvatatakse ise (ja siis kräunutakse, et miks noored ei aita neil seda maha panna/üles võtta, sest kasvatatajse ju tegelikult meile jne).
Ise olen täielik vastand, aga karta on, et vanemas eas lööb ka mul see välja :)
Tõelise sendisaagijaga kohtusin aga ülikoolis - inimene küsis isegi kolmandiku limonaadipudeli hinnast tagasi, kui juua andis. Vot see oli hirmutav.

kunagi vene ajal oli 1. aprilli lehes kuulutus, et piimapaki kilesid hakatakse tagasi ostama, pestult muidugi. Minu onu hakkaski neid pesema (kõik köök oli täis riputatud) ja kuivatama. Ei tea, milline elamus teda küll ootas kui ta neid taarakokkuostu pakkuma läks...
kõiges närutas ja hoidis kokku, kui supp halvaks läks, siis pani soodat sisse ja sõi ikka ära. Ainult alkoholile ei olnud kahju kulutada.
Rahu tema põrmule!

Sellised haiglased kokkuhoidjad ja kogujad vist arvavad, et nad elavad igavesti. Säästavad "tuleviku" jaoks, mida ei pruugigi tulla. Kunagi inervjueeriti ühte vanemat daami, kes ütles, et tal on iga päev parimad riided seljas ja parim portselan laual, sest "millal siis veel"? Elu ongi see hetk, mis on praegu. Ja elu on väärt kõige paremat!

"Elu eesmärk on olla õnnelik" /Dalai-laama/

Tuli meelde et üks teismeea boyfriend oli selline kitsi.Tegin endale võileiba vorstiga tema juures külas olles ja ta rabas selle mu käest ja võttis ühe vorstiviilu öra öeldes veel ; ega siin pole raisata. irw
Nö. öko olid nad kogu oma perega, ahju tule algatus paber oli wc kasutatud kakane paber.irw

sellistel sendisaagijatel ongi tavaliselt mingi kulukas lisahobi: õlu iga jumala päev, tehnika peab kodus viimasepeal olema jne. tunnen ise ka üht sendisaagijat.

Aga riidest taskurätik on mõnus, mis probleem teda pesta siis? Mulle paberrätid üldse ei meeldi, mõttetu rahaloopimine tõesti. Mõni pakk ikka on tagavaraks kotipõhjas, et kui just suurem nohu juhtub.
Ise koonerdan küttepuudega kodus, vahel päris naljakas, et ikka tõstan paremad halud kõrvale, kui riidast puid võtan, et need jäägu külmemaks või raskemaks ajaks ja siis mõtle, et mida paganat, praegu ju ongi külm! (Naisterahvas, ise teen puid endale metsas, väga väsitab mõnikord, tahaks, et ikka suurem varu kuuris püsiks)
Kuid üldiselt on elu seadus selline, et heldele andjale tuleb heldelt tagasi ka :)

Sattusin reisle kord sellistega. Kogu aeg käis ving ja virin, kui kallis kõik on. Söömas kohalikku toitu (Itaalia!) nad ei käinud, sest toit pidavat sisaldama igasugu "ökat"( nende väljend) nagu oliivid ja olema väga kallis, sp oli neil ka leib ja suitsvorst kaasas. Samuti valge viin, sest "kes seda kallist haput laket ikka jaksab osta". Hapu lake oli siis vein. Ekskursioonidel nad ammugi ei käinud, sest need olid liiga kallid. Kogu aeg võrreldi kõike Eestiga, et palju ikka meil maksab ja mis ikka meil on. Lennujaamas lasti teistel kärudde eest maksta (1 euro) ja laaditid siis oma asjad ka teiste kärudesse, sest ise ei jaksavat käru võtta. Ja siis, ärasõidul kui lend viibis, jõid nad ennast lennujaamas lennujaama hindadega süsiks. Täiesti arusaamatud inimesed.

üks tuttav tuli sünnipäevale tordiga. sünnipäevalisel oli aga torte kogunenud juba mitu ja kõiki torte ära ei jõutud süüa. seega ta võttis minnes oma tordi näppu, sest seda ju ei söödud ning ta saab ise järgmistel päevadel tordi kodus ära süüa.

Tuttav tuli abikaasaga külla, mõned kuklid külakostiks kaasas. Mul muidugi laud kaetud. Minnes võttis oma järelejäänud kuklid ühes- et viib koju lastele.
Reisile tuli naine nagu lilleke- et küll mees ostab ja mees maksab. Aga mees suhteliselt kokkuhoidlik. Kogu seltskond pidi arvestama sellega, et naine küsis kõigilt ampsu ja lonksu ja õngitses oma kahvliga teiste taldrikutelt toitu.

mul on mees selline. Kui külla läheb, sööb seal kõik tühjaks ja ise kaasa kunagi midagi ei taha osta. Algul tead oli jube võõras ja tundus häbistav selline suhtumine, aga nüüd, irw, olen hakand ära harjuma ja teinekord kuskile minnes ei hakkagi enne pikalt õiendama, et mida meie kaasa võtame külakostiks. Kurask ära olen harjund ja nüüd söön ise kah külas suitsuvorsti aga ise veini kaasa ei vii...
no kui üksi lähen siis ikka viin, a mul emhe tuttavad kõik teavad teda juba maast-madalast ja harjund, nöögivad niisama. Kusjuures mees teenib hästi, mina pigem olen pere must lammas sissetulekute poole pealt:)

ma ennast sendisaagijaks küll ei pea, sest poes ma hindu tavaliselt ei vaata, vaid jälgin pigem seda, et asi oleks võimalikult kvaliteetne, aga see tordilugu on mu meelest küll mõistlik. võõrustaja oleks pidanud muidugi ise tordid laiali jagama, kui neid nii palju oli. muidu oleks ta lasknud neil ju lihtsalt halvaks minna.

jalutasime peikaga lillemüüjatest mööda ja ta ütles, et tahab mulle lilli osta. ainult, et lillede ostmiseks küsis minult raha...ma olin nii noor ja loll, et andsin ka.

Mind nii häirib, et mu mees on ka selline tolkam, kes läheb külla käed taskus ja tühjendab teiste külmkappe.

Ise alati pressin midagi kaasa talle või kui koos lähme, siis ikka tüürin auto poepoole jne. Vaidleb vastu küll, aga mina ei saa niimodi teiste arvelt elada.

Kusjuures mees teenib mitu Eesti keskmist:S

Teiseks häirib mind see, et alati võiks olla kõik kõige odavam. Kui näitan cavalli kotti, siis tõmbab nina viltu, et kas midagi odavamat tõesti pole. Kui ma selgitan, et see on just see mida ma tahan, siis tõdeb, et tema naisel peavad jah kõige paremad asjad olema. Kui kuskil reisil käib, siis toob ka mulle mingit õige odavamat träni, mida kuskilt aledega saanud on. Prr. Olen keelanud tassimast siukest mõtetut kraami koju, aga tema ju tahab midagi tuua.

krt häda nende koonritega. Õnneks ta mulle niiväga peale ei suru, aga oma asjades koonerdab mõnuga.

oma kavallikotid ja kutsid-mutsid võiks ikka ise osta, mitte mehelt nuruda

Mõnes mõttes on ka laenajad sendisaagijad, õigemini ei kuluta nad sentigi. Küll on vaja tööriistu või õmblusmasinat või reisikohvrit, raamatuid-ajakirju nagunii. Kui sügsel aiasaaki on, tullakse kott näpus, isegi mu uued kingad jõuavad laenaja sõbranna jalas esimesena peole.

väga mönus lugemine!
riiete-kingadega on küll nii, et kunagi teismeeas vahetasim ekampsuneid- teksaseid, aga see hoog läks üsna ruttu üle.
ei laena kellelegi oma isiklikke asju!

olen kogenud kolleegidega sellist jama, et ostnud OMALE näiteks pizza või viinamarju või midagi, mida on palju ja siis on see harakakari ümber ja muudkui nokivad. ka küsimata. lasin kord kõige agaramal käppijal mu toit kinni maksta ja nokitud omale vötta. mõjus, enam ei kisuta!
aga suutäie saab ju TASUTA.

siis vihastasin eile ennast kenasti välja. panin eelm.nädal kaks vedelseepi (miski 0,5liitrised) meeste WCsse. esmaspäeval kolmanda, kuna JÄLLE KADUNUD! ja siis vaatan eile - no taas see hajunud!!! tasuta ju saab!
olen ka seda lugu siin rääkinud, et jõulu ajal oli kommi-küpsise kauss ikka letil. no tuleb mees, küsib et kas tohib vötta - palun, palun! ja siis kallab mauhti! kogu kupatuse omale kilekotti.
vahin nagu loll, tema selgitab rõõmsalt, et viib lapsele koju...

üldiselt olen täheldanud seda, et inimestel on see nii loomuomane - kui saab tasuta, ega siis võtmata jäeta. kas seda jama on vaja või mitte - aga ikka igaks juhuks.
see ei ole vaesus, see ei ole nälg ega puudus minu meelest, see on kuidagi...harjumus. vajadus? haiglane igatahes.

ahjaa - meenus kuskilt loetud jutt, et miski mutt keetnud kondist ikka kordi ja kordi suppi, kuniks isegi enam värvi ei tulnud ja siis ostis (!) kollast toiduvärvi, et supil mingigi jume oleks.

Loen neid kommentaare siin ja mõtlen õudusega, kas mind ka sendisaagijaks tituleeritakse...mul nimelt pole kommet külla minnes külakosti kaasa võtta (kui eelnevalt pole kokku lepitud teisiti).
Sünnipäevadele minnes võtan kaasa lilled ja kingi, jõulude ajal vanemate või sõprade juures käies kingid, muude pühade puhul tavaliselt lilled. Aga torti ja muud süüa ma küll ise kaasa ei võta, selle eest muretsemine on minu meelest ikka võõrustaja rida.
Ja ma ei kujutaks ette ka seda, et sõbrad, tuttavad ja vanemad minu juurde hakkaks torte või praade või muid näkse kaasa vedama (nagu vanal vene ajal käidi võrguga külas, kus olid apelsinid ja ajalehepaberisse keeratud suitsuvorst). Brrrrr...

Ühesõnaga- meie tutvusringkonnas pole kommet külla minnes oma sööki kaasa võtta, selle asemel on kombeks võõrustaja kokakunsti imetleda ja teda lilledega tänada.

mind on ikka lapsest saadik õpetetud, et tühjade kätega külla ei minda. mingeid lilli viin ainult sünnipäevaks või siis ostan lillede asemel pudeli veini mas ikka ära kulub. sõbranna mul eraettvõtja ja viimasela ajal ei lähe tal ka eriti hästi siis sinna minnes olen poest ka paar kilo kartulit, hakkliha, leiba ja midagi leiva peale kaasa ostnud siis õhtul teeme koos hakklihakastet kartuliga, sööme ja minuarust ok. sünnpäeavde jäägid lähevad alati jagamisele kaasa aga, et keegi ise kapi kallal käiks siis sellist kommet ei ole ei endal ega ka tutvusringkonnas

to*

See on ikka elementaarne kasvatus, et külla ei minda tühja käega. Ja pole see sugugi nõukaaja komme, vaid just euroopalik on midagi omalt poolt kaasa võtta, mitte nagu mauk kohale vajuda ja õigma pista.