Oleneb ikka pärilikkusest küll.
Mu sõbrannal on kolm last erinevate isadega ja lapsed on täielikult erinevad. Millest siis ometi, kui keskkond 90% kõike määrab.
Kasvatamine ja keskkond paneb reeglid paika, annab suunad, õpetab elunippe, aga kui kui see pinnas, kuhu keskkonna-kasvatuse "seeme" külvatakse, on kesine, siis tulemus jääb kesiseks nagunii.
Kartulist apelsini ei saa, ohakast ja maltsast ei arene roosipõõsas, kasta ja hoolda palju tahes.
Täpselt nii on ka inimesega.

dna, muidugi määrab keskkond ja kasvatus suure osa inimese olemusest.
Sinu näites on inimesel kolm last ja kõik on erinevad. Nojah, aga ilmselt on neid kõiki ühtmoodi kasvatatud. Kahjuks tuleb iga last erinevalt kasvatada - just selle 10% pärilikkuse tõttu. Tavaliselt ju vanemad ikka esitavad kõikidele ühtmoodi nõudmised, suhtlevad nendega ühtmoodi jne. Ohakast ei peagi roosipõõsas arenema, aga ta võiks hea hooldamise korral kasvada ilusaks ja kopsakaks ohakaks:) Ega me oota ka, et inimene kassiks areneks - need on ikka kaks ise asja.

Aga üldiselt on nii meeldiv lugeda, et noored inimesed ikka vanuritesse ka mõistvalt suhtuvad, mitte ainult ei süüdista neid!

alzheimer on dementsuse haru küll, kuid ikka veidi teine teema. seal on põhiprobleem mäluga. võivad olla mõlemad korraga.
jälgige, seal, kus ei mäletata, seal kaob ka kurjus, sest ei ole nagu kellegi peale õel ja kiuslik olla.

oli selliseid päevi, kui mu isa mind ära ei tundnud, siis ta naeratas õnnelikult ja uuris, kes ma selline üldse olen. need päevad, kui ta mind mäletas, olid tal pretensioonid minu vastu ja ajas oma kiusu ning omast arust kavalat juttu, ka ütles halvasti (nagu alati)

jälgides haigeid vanureid võin öelda, et haiguse st dementsuse algusjärgus on vastik inimene veel jubedam, pidurid lähevad nagu pealt, kuid hiljem, haiguse süvenedes, kui vanur jääb juba voodisse, siis on ta niivõrd vilets ja väeti, et mingist kiuslikkusest pole enam juttugi.
siis tuleb selle vanuri vastu suur haletsus ja kahjutunne ja annad lihtsalt andeks.
kas ma muidu oleksin oma isale suutnud andeks anda, vaevalt, aga sellises olekus nagu praegu, muidugi on kurb ja ma lasin ammu oma vihal ta vastu ära minna.
kuigi meenutada ma teda minevikust ei saa, üritan seda mitte teha.

ps.sina, kes sa mind seal kritiseerid, ole õnnelik, et sul on elus hästi läinud, et sul on ema ja isa, kes on sind hoidnud ja armastanud ja ära mõista hukka neid, kellel pole vedanud.

Kui vanalt su isal mäluhäired hakkasid?

Imelikud järeldused sul. Ühe vanemaga on probleeme olnud, aga ma ei tule siia nii halvasti teda kiruma, nii lihtsalt ei sobi.

Sul on väärastunud mõtlemine.
Ei ole nii, et kui inimene halba oma vanemast või vanematest ei räägi, et siis oli kõik hästi.

mõnedel inimestel on arusaam, et halvast ei räägita. räägitakse ainult heast ja tehakse teiste inimeste ees nägusid, kuidas kõik on nii hästi. mõnel pole kombeks rääkida surmaks ja unustatakse üldse ära, et ei elata naabritele vaid endale.

mina räägin kõigest, ka halvast ja surmast ja ei arva, et silmakirjalikkus on mingi eriliselt hea iseloomujoon. sul omal on väärastunud mõtlemine. nagu enamus usklikel.

minu ise oli jõle inimene ja ei kavatsegi teda ilustama hakata. pole ta mulle eluski ühtegi senti kinkinud, sest nii ütleski, et ega ta minu jaoks omale haridust ei saanud. nüüd elab hooldekodus minu kulul ja arvab, et nii on õige. olgu nii, see on minu kohus ja see on täidetud. käin iga kuu vaatamas, viin kotitäie head ja paremat, silitan ka veel, sest kahju on sellest, mis temast järgi on jäänud.

kuid räägin asjadest nii nagu nad on. ilustamata.

Arvan ka, et mitte keegi ei vääri ainult kõrge vanuse eest kätel kandmist ja armastust. Kui ikka näiteks isa on eluaeg olnud vastutustundetu tõbras, kes naist ja lapsi peksab, alkoholi kuritarvitab vms iganes - siis nii on! Ja ei ole vale sellest rääkida! Vastupidi! Kui üks oma kogemused välja ütleb, siis võib-olla on lugejate hulgas ka mõned sarnaste kogemustega, kes saavad enesekindlust juurde saatusekaaslase mõtteid lugedes? Kui kõik istuvad ja emotsioonid endas peidus hoiavad pidevalt head nägu tehes ja teeseldes, siis vaimne tervis kannatab.
Kui isa (või ema) on oma laste kasvatamisega vaeva näinud, nende jaoks olemas olnud, neid arendanud ja toetanud - ei tule ükski täiskasvanud laps foorumisse oma vanemaid maha tegema ja sõimama.. (kui ta just vaimse puudega ei ole..)

kahjuks selle viimase lõiguga ma alati nõus olla ei saa. Ühiskond on arenemas sinna, kus kõiki vastandatakse kõigiga: mehi naistega, noori vanadega, miniaid ämmadega, tütreid emadega...
Ja pole haruldane ka see, et mida rohkem on vanemad endast laste heaks andnud, seda rohkemat neilt oodatakse ja süüdistatakse veel pealegi, et vähe on saadud.

Minu isa oli vägivaldne töötu joodik. Varahommikul läks kodust välja, korjas pudeleid ja metalli, peale lõunat tuli täis peaga koju. Olenevalt sellest kui segi ta ennast joonud oli, kas k*ses ennast ukseaugus magades täis või andis lastele peksa. Need on faktid. Mitte segamini ajada laimuga. Edasi tulevad emotsioonid. Ma olen täiesti siiras, kui ma ütlen, et mul oli hea meel, kui ta ennast lõpuks surnuks jõi. Ja ma leian, et mul on täielik õigus sedasi tunda, ilma, et mingid Delfi kommentaatorid oma võltsvagadusega mind hukka võiks mõista. Ega ma mingi Jeesus pole, et käin ringi ja sinna-tänna andestust pillun ja teist põske ette keeran kui mind s*tasti koheldakse. Ma arvan, et sellised võltsvagatsejad on ise erilised s*tapead, aga ei julge endale oma musti mõtteid ja "sobimatuid" tundeid lubada. Saage üle, inimesed, teil on täielik õigus oma vanemaid või keda iganes põlata, kui nad on selle oma tegudega ära teeninud. Kui ma peaksin oma elu selliseks elama, et minu lapsed või minia mind kord vihkama peaks, siis see on puhtalt minu enda süü. See ultratolerantsele hipide mängimine viitab lihtsalt sellele, et mõnel on juba n.ö. vesi ahjus ja siis on hea endale korrutada nagu mantrat, et oma vanematest ei või halba rääkida. Lootus on vähemalt oma lapsed ära lollitada. Aga see on ju teie eesmärk, või mis? Sellest ka need ähvardused, et "kui sa ise vanaks saad..." Mida külvad, seda lõikad. Minu isa sai minult täpselt seda, mida ta ise külvas. Ma ei tea isegi, kuhu ta maetud on.
Kuna siin eespool juba avaldati imestust, kuidas nii ebaõnnestunud vanematel saavad olla normaalsed lapsed, siis täiesti siiralt, ma olen ka imestunud. Kui arvestada mu kasvukeskkonda ja geneetilist baasi, siis ma peaks mingi kirjaoskamatu perekooli malts olema, kes iga ettejuhtuva isasega sigib, pärast Soome koristajaks läheb ja eesti mehi sigadeks sõimab. Kusjuures isegi mu ema on imestust avaldanud, et kuidas temal sellised lapsed saavad olla. Nii, et iga inimene on ikkagi omaette indiviid ja isegi juhul kui saatus mängib vingerpussi nii geenide kui kasvukeskkonnaga, on võimalus oma elu ise kujundada. Kuigi mul on s*tt iseloom ja isiksusehäired, olen ma üllatavalt hästi välja kukkunud. Aga jah, oma vanemaid ma küll millegi eest tänada ei saa. Pigem on asi nõnda, et vaatamata nende pingutustele mu elu p*rse keerata, olen ma olukorrast võitjana välja tulnud. Ainus hea asi, mis ma vanematelt kaasa olen saanud, on arvatavasti üle keskmise hea välimus... Aga noh, selle eest võiksin vabalt hoopis vanavanemaid tänada.

Ma väga vabandan, aga sarnaselt eelmise kommenteerijaga on minulgi vägisi tekkinud mulje, et siin on mitu kommenteerijat, kellel omal südametunnistus väga must oma laste kohtlemise koha pealt - ja sellest see pröökamine, et vanemaid peab pimesi austama, ükskõik siis, kas nad seda väärt on või mitte.
Kahju küll, aga austus tuleb ÄRA TEENIDA, seda päris automaatselt ei saa.
Ja järglase sigitamine pole veel põhjus austuseks, olgu see sigitaja siis jänes, konn või inimene. 5-10 min seksi - seda on enamus teinud, ja korduvalt. Ka sünnitamisest üksi on vähe. Austuse saad pikemate ja põhjalikumate tegude eest, nagu näiteks laste hooliv ja armastav kasvatamine.

(Kusjuures vahel ma küll vaatan oma kolme täiskasvanud poega ja seda, kuidas nad minu eest seisavad ja hoolitsevad - ja mõtlen, et millega ma selle küll ära teeninud olen? NII hea ema ma oma arvates ka polnud, ikka oli puudujääke, mil ma mõtlesin ennekõike endale ja mitte lastele. Ja ka minu vanemad saavad nende poolt sama kohtlemise osaliseks. Aga nii see on ja seetõttu mina praegu oma tulevikku ei karda. Lisaks on neil eeskuju, kuidas mina oma vanemate eest hoolitsen - me elame koos ühes majas)

Arvad nii? Minul näiteks tekivad süümepiinad, kui oma vanamat kritiseerin. Olen ka natuke kritiseerinud, aga leian, et nii ikka ei sobi.

mulle ka meeldis see piimatassi komm, nii palju minu mõtteid.

mul oli ka see tunne, et vanemad tahtsid mu elu vägisi pekki keerata, kuid mina punnisin kõigest väest vastu. kuigi sunniti öösiti viina järgi käima, siis olid ööpoed, ei saanudki must joodikut. selle üle olid nad kõige rohkem kurvad, et ma ei joonud nendega koos, iga vanem ju soovib oma lapsega lähedasi suhteid.

tegite mu päeva ilusaks :)

ütleks neile kes siin nii usinasti leiavad - no mina küll nii ei tee!!MINA juba nii ei käitu!! mina tean ja oskan! - kas ei karda, et keegi ülevalt kuuleb ja vaatab ja annabki sulle võimaluse - palun tõesta kas oled ise parem
üks asi on korraks käed avali, lai naeratus näol aga teine asi on iga päev ja aastate kaupa kui sulle tulevad meelde kuidas tulin koolist kõht tühi aga ema ei kuskil, isegi õhtul mitte, alles hommikul piduse peaga