alzheimer on dementsuse haru küll, kuid ikka veidi teine teema. seal on põhiprobleem mäluga. võivad olla mõlemad korraga.
jälgige, seal, kus ei mäletata, seal kaob ka kurjus, sest ei ole nagu kellegi peale õel ja kiuslik olla.
oli selliseid päevi, kui mu isa mind ära ei tundnud, siis ta naeratas õnnelikult ja uuris, kes ma selline üldse olen. need päevad, kui ta mind mäletas, olid tal pretensioonid minu vastu ja ajas oma kiusu ning omast arust kavalat juttu, ka ütles halvasti (nagu alati)
jälgides haigeid vanureid võin öelda, et haiguse st dementsuse algusjärgus on vastik inimene veel jubedam, pidurid lähevad nagu pealt, kuid hiljem, haiguse süvenedes, kui vanur jääb juba voodisse, siis on ta niivõrd vilets ja väeti, et mingist kiuslikkusest pole enam juttugi.
siis tuleb selle vanuri vastu suur haletsus ja kahjutunne ja annad lihtsalt andeks.
kas ma muidu oleksin oma isale suutnud andeks anda, vaevalt, aga sellises olekus nagu praegu, muidugi on kurb ja ma lasin ammu oma vihal ta vastu ära minna.
kuigi meenutada ma teda minevikust ei saa, üritan seda mitte teha.
ps.sina, kes sa mind seal kritiseerid, ole õnnelik, et sul on elus hästi läinud, et sul on ema ja isa, kes on sind hoidnud ja armastanud ja ära mõista hukka neid, kellel pole vedanud.