Nagu juba pealkirjaski küsitud, siis kuidas selle mõttega lepite? Eks kergem on muidugi sellele lihtsalt mitte mõelda, kuid aeg-ajalt ju ikka turgatab see tõsiasi pähe. Sellistel hetkedel valdab mind ennast hetkeks isegi kerge paanika - millalgi lihtsalt lakkan eksisteerimast, ning seda igaveseks. See on väga hirmuäratav!

no ja siis? Palju jubedam on mõte, et ma võin ühel päeval juurviljana teiste hooldada jääda...

Enne mind ei olnud minu jaoks mitte midagi.
Pärast mind ei tule minu jaoks mitte midagi.
Tühjusest tulin, sinna ka lähen. Mida selles hirmutavat on?
Inimene kardab vist mitte surma, vaid suremist ennast, selle sündmuse füüsilist poolt, agooniat.

Kujuta parem ette, kui jube oleks olla surematu surelike maailmas - kõik, mida armastad, kaob su ümbert. Lõpuks ei julgegi midagi armastada...

kahjuks kaovad ka elavad, juba eluajal...

Mind hirmutaks pigem surematus. Surm on ikkagi teatav lunastus ja vabanemine.

surmahirm on hirm elamise ees. ela ennastrahuldavalt ja surmahirm kaob. muud võimalust surmahirmust lahtisaamiseks nagu polegi

Mõtlen vahel, et milleks inimesed raiskavad terve oma elu, tehes asju mis neile ei meeldi. Aga samas saan aru, et paljudel ei ole ju tegelikult valikut. Kurb hakkab, kui mõtlen, et enamik ei saagi elust rõõmu tunda, aina kohustused, tööd, mured ... Ise väga ei saagi oma vananemisest aru, saab aru laste järgi, kes kasvavad, vanemate sugulaste järgi kes surevad. Ja siis mõtled et näed, nii vähe seda elu ongi ja mida ma siis olen üldse teinud, mis mõttega elanud. Ei taha leppida sellega eriti. Ma ei saa öelda, et ma igavesti elada tahaks (vist, ära tüütab äkki kui elu just lill ei ole ja vananemine peatub), aga tahaks aja kuidagi seisma küll panna vahel.

Mul ei ole kunagi elu olnud
Eluaeg olen surnud olnud

ma olen sama hästi kui surnud, tahaks ainult valutult selle jama kaelast ära saada.

Ma absoluutselt ei karda surma. Kardan ainult seda suremise momenti kus võib valus olla.
Kui sa julged surma üle mõtsikleda siis sa ei karda surma enam. Surm on elu loomulik osa.
Ning kui ikka hirmus tundub siis võid taassündi uskuda.

Ma vist armastan Sind, moosimadu.

Kui niimoodi mõtlema hakata, siis tundub tõesti õudne. Parem juba mitte mõelda.

Mul on oma kogemuste põhjal igati alust arvata, et pärast surma ei tule tühjus, seepärast võtan surma rahulikult. Lähedaste võimalik kaotus on tunduvalt hirmutavam, aga isegi sellised asjad on üleelatavad. Tuleb elada siin ja praegu, päev korraga ja elust rõõmu tunda, mitte suremise peale mõelda. Muret teeb natuke see, et võiksin elada tunduvalt sisukamat elu, aga vahel ei oska või ei viitsi...
Igavene elu siinsamas maailmas oleks küll tõeliselt jõle mõte :)

Vananemine võiks korraks peatuda küll. Mingil hetkel leiad, et tahaks veel paljutki teha ja kogeda. Mingil määral veel uuesti alata, näiteks koos uue mehega!

aga tee seda kõike, nüüd ja kohe, kes sul keelab.

Seda enam ei saa aru enesetapjatest. Milleks ennast tappa ? Surm tuleb nagunii.

Tuleb loobuda napsust, sigarettidest ja seksist. Siis tekib mõne aja pärast tunne, nagu olekski juba mitu sajandit elanud.

Ma kahte esimest ei ole kunagi teinud, viimast ka paar aastat vähemalt mitte, ikka tundub aeg käest lendavat.

Kas Teil on kõik korras ikka? Kui vana olete? Miks teil sellised mõtted tekivad? Mina näiteks pole kordagi oma noore elu jooksul niimoodi mõelnud.

Mis see viga peab olema, kui inimene teab, et on surelik ja selle faktiga lepib? Palju hullem on teada, et tervist kauaks ei jagu ja lõpp tuleb veel eriti nõme. Teismelisena juba teadsin, st vanus ei puutu kuidagi asjasse.

väga lihtne: maailm on olemas ju ainult sinus. kaod sina, kaob maailm.
vt ka "elu on üksikvangistus..." ei saa olla keegi teine kui ühe kindla saatusega inimene. ning surematu ammugi mitte.

Mulle meeldib unenägusid vaadata, ükskõik kui jaburad need ei ole. Ikka tahaks, et see unenägu edasi kestaks. Mõtlen, et äkki on s... ka midagi sellist - et pärast ei tahagi mingit muud reaalsust?

milleks surma karta? lihtsalt-õhtul heidad magama, hommikul ärgates leiad, et oled surnud. kõik.

uskumatu, et täna ma elan, teen, tunnen...ja äkki homme mind polegi enam.
kõik tegemised katkevad, kogu see maailm, mille oled loonud, kaotab piirid ja pudeneb koost...
olen just viimasel ajal hakanud nii mõtlema, ja ühes sellega aru saama, kui mõttetult inimesed neile antud aega kulutavad.
selle asemel, et tunda armastust elu ja kogu ilma vastu, selle asemel kakeldakse, ussitatakse, tuntakse kadedust ja peetakse sõdasid, tapetakse ja tehakse halba...
miks ei võiks lihtsalt olla, rahu hinges. olla tänulik kogemuse eest, mis üksnes vaid sulle kuulub, just sellisena nagu ta sul on....

armastusest algab elu. samamoodi peaks surm armastuses selle lõpetama.
aga praegu me otsime vahel terve elu seda armastust ja sureme nii, et ei saagi teada, mida armastus üldse tähendab.
elu ilma armastuseta ongi nagu pidevalt surnud olla.

Ma enda surma üle eriti ei mõtle, või noh, lihtsalt aktsepteerin fakti, et see võib iga hetk juhtuda. Küll hiilib vahel pähe kurb teadmine, et olen juba nii vanaks elanud, et varsti hakkavad mu ümbert mulle kallid inimesed lahkuma. Selle teadmisega on isegi raskem leppida, kui enda surma lähenemisega...

Enamik suhtub surmasse nagu tööintervjuusse- ärevusega.

Mina hakkasin surmale sagedasti mõtlema pärast seda kui mu isa suri. Ei olnud raskelt haige ega midagi, lihtsalt ühel hommikul ei ärganud ja kõik. Trööstitu on mõelda, et kõik läheb edasi ja nagu midagi polekski juhtunud ... ilma inimeseta, ainult mõnesse inimesse jääb tühi koht.

ootan, pikisilmi ootan.

katari Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ootan, pikisilmi ootan.


Te peaksite juba neljateistkümnendal sajandil tasalülitatud olema?:)

Võib olla kardaks sündi veel rohkem, aga see on juba tehtud ja mälestus kustunud