udupää Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mõtlen vahel, et milleks inimesed raiskavad terve
> oma elu, tehes asju mis neile ei meeldi.
>
Ma olen vahel mõelnud ka seda, milleks üldse kõik on. Inimesed sünnivad, kasvavad, õpivad, loovad, arenevad, teevad järglasi, töötavad, vananevad ja lõpuks surevad. Peale surma pole midagi.
Vahel mõtlen, et milleks üdlse millegi nimel pingutada ja olla, kui lõpuks olla kõigest ilma ja see kõik oli asjata.
Olen mõelnud, milleks on inimesed, puud, loomad, linnud, järved, jõed, metsad, mäed, autod, majad jne.. Suhteliselt mõttetu tundub,kui mõelda, aga ikkagi on see meile kõik tähtis.. See rabelemine ja püüdmine olla teistest paremad ja ägedamad ja võimekamad, aga lõppude lõpuks ootab meid kõiki surm ja siis pole enam millelgi mõtet.

Maimu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> udupää Kirjutas:
> ------------------------------
> -------------------------
> > Mõtlen vahel, et mi
> lleks inimesed raiskavad terve
> > oma elu, tehe
> s asju mis neile ei meeldi.
> >
> Ma olen vah
> el mõelnud ka seda, milleks üldse kõik on. Inimese
> d sünnivad, kasvavad, õpivad, loovad, arenevad, te
> evad järglasi, töötavad, vananevad ja lõpuks surev
> ad. Peale surma pole midagi.
> Vahel mõtlen, et m
> illeks üdlse millegi nimel pingutada ja olla, kui
> lõpuks olla kõigest ilma ja see kõik oli asjata.
>
> Olen mõelnud, milleks on inimesed, puud, loomad
> , linnud, järved, jõed, metsad, mäed, autod, majad
> jne.. Suhteliselt mõttetu tundub,kui mõelda, aga
> ikkagi on see meile kõik tähtis.. See rabelemine j
> a püüdmine olla teistest paremad ja ägedamad ja võ
> imekamad, aga lõppude lõpuks ootab meid kõiki surm
> ja siis pole enam millelgi mõtet.

See pildiseeria on ilmekaks kirjelduseks, kui pisikesed mutrikesed me kõik tegelikult oleme:

http://cdn-www.i-am-bored.com/media/73030...

Ma kartsin ka surma, aga kui minust kristlane sai, siis kõik muutus. Silmad avanesid ja hakkasin nägema seda, millest enne aimugi polnud. Lugesin Piiblit. Selgus, et meie planeet on täis patuseid inimesi, kuid Jumal saatis Jeesuse, kes suri meie eest lunastavat surma. Jeesus oli patuta. Patu palk on surm, kuid Jeesusesse uskujad, kes oma patud tunnistavad ( kahetsevad ) ja maha jätavad, pääsevad ja neile antakse igavene elu. Jeesus tuleb varsti tagasi ja mõned ei peagi surema, vaid jäävadki elama. Teised, kes on uskudes surnud, äratatakse üles! See on tõde! Surm on ajutine uni usklike jaoks. Elul on mõte - teha head kõigile ja võtta vastu Jumala plaan meie päästmiseks. Olen seda kõike ise kogenud ja soovin teilegi. Kohtumiseni!

RAAMAT
HINGE SAATUS
Autor: MICHAEL NEWTON
**********

Autor omab doktorikraadi nõustavas psühholoogias, on litsentseeritud hüpnoterapeut ja Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes ja tegeleb Los Angeleses erapraksisega. Dr Newton on välja töötanud aegregressiooni tehnika, mille abil saab hüpnoosis inimese viia tagasi eelmistesse eludesse ja veelgi kaugemale eludevahelisse ellu vaimuilmas. Teda peetakse teerajajaks, kes on toonud päevavalgele vaimuilmaelu saladused. Aastakümneid kestnud uurimistöö käigus on ta viinud sadu sügava hüpnoosi seisundis kliente tagasi eelmistesse eludesse ja veelgi kaugemale – eludevahelisse ellu. Selles raamatus selgitab autor järgmisi küsimusi: Kuhu viib salapärane tunnel, kustkaudu hing siit ilmast lahkub? Kas me kohtume teises ilmas oma sõprade, armastatute ja ... lemmikloomadega? Kas me valime enne sündi ise oma keha, anded, võimalused, vanemad? Kas iga hing sobib igasse kehasse? Kes on kummitused? Kas pahateole järgneb vaimuilmas karistus? Mida kujutab endast tegelikult “viimne kohtupäev”? Kui pikk on taassünniahel?

3,14 - sa oled väga lahe inimene, aga siin ma sinuga nõustuda ei saa. Ei soovita kellelgi lasta endale hüpnoosi teha ja ei soovita uskuda nende sõnu, kes olnud hüpnoosis. Ohtlik on anda oma vaim kurjade jõudude meelevalda...

Ed
aitäh! :)

tegu siiski vaid raamatuga. võib võtta ka kui lihtsalt lahedat lugemist. või võimaluste varianti.

kas enne ei märganud, et planeet on täis inimesi??

Sinu "kohtumiseni" meenutab mulle ainult Sartre põrgut.

no ei usu, mingeid tagasirändeid ajas.

Usun, et inise ajus on mäletsusi salvestunud raamatutest, sündmustest elust, fantaasiatest,m filmidest, läbi elatust, lugudest, piltidest jne.
usun ka seda, et sead pn manipulatsiooniga, rohtudega, kanepiga jne paigast nihutada ja segi keerata.

see P. nelja aastane juhtum näiteks siin delfikas.

ses mõttes see pisike naiivitar 3,14 on suht naljakas ikkagi.

kui sellisel võim ja teatud oskused anda, võib pahnadust tekitada küll. samas ju õnn, et 3,14 on lihtsameelse arengutasemega.
pole seda sisemist sära.

Vaatan, kuidas hobune jookseb - graatsia, täiuslik tasakaal, ideaalsed proportsioonid. Aga kui seesama äsja lummanud loom sureks, oleks ta ainult surnud orgaanika. Mõne aja pärast toidaks ta oma kehaga kas kärbseid või lilli, eksole.
Ei ole inimene teistmoodi, meil on ajus loomast rohkem sünapseid, mis muudab meid võimeliseks abstraktselt fantaseerima, kuid laibal see enam ei loe. Orgaanilise jäätme hunnik.
Me oleme elus siis, kui me elame. See on ainus aeg, mis meil on. Elamine ei ole ettevalmistus surmaks, selline elu oleks elu raiskamine.
Eelmised elud, järgmised elud - fantaseerimine on hea. Nagu muinasjutudki on toredad.

suremise teema juurest jõutakse ikka elumõtte teemani.
saad viimasele vastuse, selgineb justkui ka esimene?

"ei usu seda tagasirändamist" 17.48
sinu juurde aga hea tulla raskemeelset arengutaset ja sisemist sära õppima. :)

"ei usu seda tagasirändamist" 17.48
sinu juurde aga hea tulla raskemeelset arengutaset ja sisemist sära õppima. :)
-----------
no jälgi loodust, pole sealt teispoolsusest ju keegi veel tagasi tulnud, surnud pole ka nagu üles ärganud jne jne. ühesõnaga mull ja null.

ei karda surma , milleks vaevata end paratamatusele mõtlemisega. aga teispoolsus oleks küll põnev kogemus, kohtuda taas sõpradega ja ka vaenlastega :D
aga millegipärast tunnen kadunud vanemaid enda kõrval ja mind juhatavat õigeid asju tegema. ei teagi, mis seal siis ees ootamas siit ilmast teise kulgejaid.

eks elu kui selline ole ikka üks väga õrn nähtus küll. kunagi ei või teada, millal mingid asjaolud õnnetult kokku langevad. tuleb elada hetkes ning siin ja praegu!

ma loodan küll väga, et mingit taassündi pole olemas.
ei tahaks seda jama jälle otsast peale hakata siin ilmas, sel planeeldil, nagu orav rattas.
surm oleks mõnus, igavene uni, saab lõpuks puhata. pole seal midagi hirmsat, seda muidugi sel juhul, kui ei sure kaua ja piinarikkalt mingisse haigusesse vms.
kui seda surma kogu aeg karta, siis parem juba kohe pael kaela, sest mis elu see selline on, kui pidevalt värised ja kardad.

Täpselt sama küsimus: mis on elu mõte? Kui surm on tähendusrikas siiski, see on vahepeatus, mitte lõppjaam, siis saab elu ühe mõtte. Kui surm on lõppjaam, inimene sureb nagu lojus, siis saab elu jälle teise mõtte. Kui pärast surma on kohus, kus sa pead oma tegudest aru andma, sa saad kätte oma palga, siis sa pead elama õigesti, sa pead iseennast kasvatama, püüdlik olema - kogu su elu on liikumine teatud sihi poole, millest ei tohi kõrvale astuda, sest siis sa ei tarvitse sihini jõuda. Kui surm on lõplik, siis pole vaja vastutust kanda ja tugevam ja kavalam on kuningas. Söögem ja joogem, sest homme me sureme! Pole vaja ausust, pole vaja ligimesearmastust, on ainult kasuahnus või väline n-ö korralik inimene. Inimene vajab tegelikult oma elus eeskujusid, sihte, mõtet, tähendust. Nendeni jõudmine nõuab otsimist ja mõtisklusi, nõuab aega, nõuab julgust olla oma mõtlemises iseseisev. Kristlane on üksi oma Jumalaga, need vaiksed hetked või kõnelused oma Jumalaga annavad talle sageli õige suuna kätte. Aga et tunnetada Jumalat, peab olema puhas süda, sest Jumal on püha. Nii siis tuleb alustada tema otsimisest ja soovist teda leida, olema valmis patukahetsuseks, meeleparanduseks, kõigeks, mida Jumal tahab, et vaid tunnetada teda. See on alistumine, see on oma minakesksusest ja oma õigustusest loobumine ja Jumalale endas ruumi tegemine. Sedamööda kuidas kahaneb ennasttähtsustav mina, võtab ruumi sisse Jumala kuju minus (kuna Jeesus elas inimesena maa peal, siis on kergem seda tema olemusega võrrelda, saada tema sarnaseks). Ja kui sul on tekkinud side oma Loojaga, siis sind kasvatatakse, algul on see suhe ehk veidi habras, aga ajapikku saab sellest üks tähtsam osa sinu elus, milleta sa enam ei kujuta oma elu ettegi, ei tahagi kujutada ja siis sa hoiad pidevalt nagu kompassi pihus, sa arutled temaga läbi kõik oma sammud, et mitte eksida ja usaldad oma kõik probleemid ja tegevused ja kogu oma elu tema hooleks. Isegi siis kui keegi ei teagi sinu suhtest Jumalaga. See ei tarvitse üldse avalik olla. Ja mis kõige tähtsam, mida aeg edasi, seda rohkem sa tungid sügavatesse saladustesse Jumala Vaimu abil, kuhu üksi, ilma Jumalaga osaduses olemata, ealeski ei ole võimalik jõuda. Sa hakkad mõistma mõistetamatut. See tee viib sügava hingerahuni, vastusteni, vabastab viimaks ka hirmudest. Aga mitte muidugi üleöö, vaid pika teekonna vältel toimuvad muutused. Väline inimene vananeb, seesmine inimene nooreneb, ehk siis see mina, kes on enesekeskne ja ennast maailmanabaks pidav, aina kahaneb ja annab aset Jumalikule loomusele, Inimene muutub oma loomult üha rohke Jumala Poja sarnaseks. Eks kemplemine käib ikka selle vana loomusega vist vanadusepäevadeni välja, see vana mina, mis ei taha kuidagi surra :), aga see ongi hea usuvõitlus siis, milleks me siia ellu tegelikult kutsutud olemegi. Selline sisemine vaimumaailma juba praegu, siin olles, et pärast kehast lahkumist ei tuleks see vaimumaailm korraga nii ootamatult.

minu elutunnetus Kirjutas:

Selline sisemine vaimumaailma juba praegu
> , siin olles, et pärast kehast lahkumist ei tuleks
> see vaimumaailm korraga nii ootamatult.

Sisenemine vaimumaailma. Mul oli kirjutatud sisemine.

need kõige suuremad usklikud on kunagi olnud need kõige suuremad stapead, kiimakotid ja lurjused. muudkui paluvad andestust ja kahetsevad oma patte.
sellised ei suuda ette kujutadagi, et mõni elab kogu elu nii viisakalt, et polegi midagi, mida kahetseda ja andeks saada. elab kohe täitsa omaenda südametunnistuse ja mõistuse järgi, kellelegi liiga tegemata. pole tal selleks old vaja jumalat uskuda, ega põrgut karta

jah, nii viisakad ja head. ainult aegajalt kuskil netis anonüümsena immitseb sõgedus sealt hea fassaadi vahelt siiski välja ja siis on neil kõik teised peale nende endi puha stapead, kiimakotid ja lurjused. või kuidas?

See ongi enesetähtsustamine ja enesekesksus, kohtumõistmine, ennast teistest paremaks pidamine, teistele näpuga näitamine. Kunagi ma ei mõistnud seda, ma mõtlesin ka nii, et mina olen väga hea ja südamlik inimene. Aga näe, olen nüüd palju targemaks saanud ja tunnen kohe ära selle taga seitsmest surmapatust selle kõikse esimese ja tähtsama - Kõrkus/uhkus/isekus. Sellest päris vaba pole meist keegi, pole jõudnud saada nii pühaks.
Kust inimesele see enda upitamine ja teise hukkamõistmine omaseks on saanud? Eedeni aiast juba, kus keelatud vili mao kavala meelituse tulemusena Eeva silmadele himu tegi ja mis kõige tähtsam, ta pidi tegema samasuguseks targaks kui Jumal on. Nüüd me olemegi kõik väikesed armetud jumalad, tähtsust täis ja targemad kõigist teistest. Paneme teise inimese paika, näitame talle koha kätte, ütleme talle nii, et ta kohe väriseb! Aga püüa sa olla alandlik, püüa ise oma hinge alandada. Sellega sa hakkama ei saa, sest selleks vajad sa Jumala abi. Oma õigustamisest loobumine, enda pattude tunnistamine, neile andestamine, kes pole andestust millegagi ära teenind - need on juba Jumala loomuse omadused, mitte lihaliku inimese omad. Heaks saamine on suur töö ja vaev, tuleb Jumal veel appi kutsuda, iseenda jõust ja tahtest ja pingutusest jääb väheseks. Aga kui kerge on siis elada kui su oma mina väike on ja siis on juba paradiis maa peal kui ta päris surnud on. No mine vaata kuidas reageerivad surnud kui sa neid kiidad või sõimad - nad ei reageeri üldse. Vot nii on ka sellega lood, kelle mina on surnud. Teda ei häiri miski, ei tee uhkeks ega alanda. Temas elab Jumala riik selle mina asemel. Aga mis on Jumala riik? Piibel ütleb, et Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus. See on teisisõnu paradiis sinu sees.

no need teispooldses ärakääinud räägivad alati mingist tunnelist, mille lõpus paistab valgus..
tegelt need ülesärkamised narkkosis, viibimine ärakamise piiril ja anestesioloog annab siis tavaliselt uue annuse, toimuvad enamasti opertasioonilaual, kus on tõesti tugeva valgusega prozektorid.

olen selle ise läbi elanud, selle teispoolsuses käimise ja tunnel oli ka.

pärsi kahju, et oli operatsioontoa prozektor tegelikkuses.

Inimene ei vaja tegelikult teadmise, et elu on just see, mis toimub praegu ja pärast pole enam väljakannatamiseks lohutust.
Vähemalt ei vaja seda kõik inimesed. Loota imaginaarse sõbra toele toob lõpuks suure pettumuse.
Me pole paremad kui saja-aastane puu. Lihtsalt tõmbleme rohkem ringi.

Mina tahaks kyll uskuda, et tuleb jargmine ja parem elu.

Ei võta ükski jõud seda raskust ära. Saatusest on määratud, kas inimene suudab oma elu paremaks muuta või jääb vinduma.

Mis mõttes? Kannatused ja eluraskused on inimese elu juurde käiv loomulik osa, nagu tervis või hea enesetunnegi. Miks ühte peetakse nagu iseenesestmõistetavaks, aga teisse suhtutakse kui ebaloomulikku asja, mida ei tohiks kunagi juhtuda? Kannatused ja eluraskused õpetavad kannatlikkust. Mitte et neid keegi tahaks, aga miks eeldatakse, et elu peab olema kerge ja sujuv, täis tervist ja õnne?

Ei ole loomulik terve elu tervist kaalule panned kannatada. Kui sulle meeldib, lase kaia.

Mis mõttes tervist kaalule pannes? Kui sul ikka ei ole antud tervist või juhtub mingi muu raske asi su elus, siis miks inimene arvab, et see on ebaloomulik, aga kõik mis on hea on normaalne ja iseenesestmõistetav? Ehk on normaalne ja tavaline just haigus ja tervis on midagi, mida peaks eriliseks pidama? Oled sa näinud kannatusteta ja õnnetusteta elu? Inimene nähes reaalsust, loob endale illusioone ja on siis kole õnnetu kui tema illusioonid ei realiseeru.

Kui mõelda sellele, mis kõik juhtus enne minu sündi, mida samuti kogeda pole võimalik aga võibolla oleks tahtnud kogeda... Muidu võtan rahulikult. Vaevalt ma teispoolsusest mingeid kaebekirju saatma hakkan elavatele, et näe, diskrimineeritakse, saabus surm vastu minu tahtmist ja elukindlustusest polnud ka eriti tolku.

Jh.11:25 - Jeesus ütles talle:" Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub see elab, isegi kui ta sureb".

Õnnistan!

Kristlane Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Jh.11:25 - Jeesus ütles talle:" Mina olen ülestõus
> mine ja elu. Kes minusse usub see elab, isegi kui
> ta sureb".
>
> Õnnistan!


Mis saab neist, kes ei usu? Kas isegi surmas peab teistest parem olema?

Sul on ju valik. Kui sa ei usu, miks see sind siis peab häirima, et keegi teine usub? Või mida ta usub? kui sa oled kindel et pärast surma pole elu, siis milles küsimus? Tahad ilma usuta saada paradiisi ja igavese elu?