Siin ei ole küsimus selles kas keegi on parem või halvem. Me kõik oleme eksinud Jumala seaduste vastu, oleme mässanud oma Looja vastu ja seoses sellega ilma jäänud Jumala ligiolust. Ja Pùhakiri ütleb, et patu palk on surm aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses,meie Issandas. Nüüd ongi küsimus selles, kas inimene tunnistab, et ta on eksinud Jumala vastu ja vajab lunastust või mitte. Inimesele on antud vabatahe kas ta vastab Jumala kutsele või mitte.

Muig... ei ole seda igavest elu, ei igatse ka. Lihtsalt huvitab, et kui keeegi arvab vaid omasuguseid paradiisi ja igavest elu saama, siis milline on ta meelest teiste inimeste saatus?
See, et mina arvan surma olevat pöördumatu ei keela mul teistelt küsida, kuidas nemad seda ette kujutavad.

Mis on surm, mis on patu palgaks? Pimedus, mitteolemine, punkt?
No siis olen ma rõõmus patune edasi, sest sellest paremat lõppu ei teaks tahtagi, ausalt.

Aga sa küsi siis Jumala käest kui õnnestub sinnapoole ükskord jõuda ja avastad, et polegi lõpp, et mis siis nüüd sinuga saab ja kuhu sinul tuleb edasi suunduda oma uskmatusega. Ikka otseallikast tuleb küsida.

Piibel ütleb, et põrgu on koht kus on ulgumine ja hammaste kiristamine, et see on põhjatu sügavik, igavene hukatus. Koht kus valitseb täielik lootusetus midagi muuta ja see kestab igavesti.

Ma küsin inimeste käest, kes näivat otseallikast juba infot saanud olevat.
Ära keera seda asja oma sõnadega õelaks, mu küsimustes pole õelust, vaid uudishimu.
Kui mina olen veendunud, et lõpp on lõpp ja selles suhtes ju eriti fantaseerida ei anna, siis inimesed, kes ei usu sellisesse otsa on ometi olemas ettekujutus, mis saab neist, kes ei usu teispoolsusesse. Need fantaasiad mind huvitavadki. Kuna keegi pole veel tagasi tulnud ja rääkinud, kuidas surnud olemine siis ka tundub, on ju tegemist ikkagi ettekujutusega, mitte kirjeldusega otseallikast.

Kas põrgus on KÕIK, kes ei ole uskunud lunastusse, kõik aegade algusest saadik? Kõik teiseusulised, metslased, enne kristluse tekkimist sündinud inimesed, enne ristimist surnud lapsed, surmapattu teinud kristlased, kõik?

No mina olen otseallikast kuulnud, et siit maa pealt kaasaantud soovituskirjad kaotavad seal kehtivuse. Noh näiteks võrdõiguslikkuse voliniku arvamustega vast seal eriti läbi ei löö.

"otseallikast"?
Puhka pisut, sa ajad veidrat juttu.

Ma ei nimetaks oma usku fantaasiaks, olen lihtsalt oma elu rajanud sellele, mida Jumal oma Sõnas ütleb. Ja põhjuseks miks nii teen on see, et umbes 6,5 aastat kohtusin ma elava Jumalaga, kui ma kutsusin Jeesuse oma ellu. Ma sain oma patud andeks ja sellest ajast olen käinud ma koos Temaga.Ja mitte hirmust, et muidu ma lähen põrgu, vaid ma olen kogenud Tema suurt armastust minu vastu ja tahan Talle samaga vastata.

Ok, kuidas seda nimetada, on ju usu küsimus, pealekauba ei nimetanud ma praegu su usku fantaasiaks, vaid kirjeldust sündmustest peale surma.
See on mu meelest fantaseerimine, sest ka piibel jätab siin paljugi inimeste ettekujutuse hooleks. Kuid küsimus, kas kogu rahvamass, keda ma kirjeldasin, on lõpetanud ja lõpetavad ka edaspidi põrgus on veel vastuseta.

Seda, mida erinevad kristlikud konfessioonid oma formaalselt kaaskristlaste saatusest arvavad ma isegi ei söandaks küsida... jehoovatunnistajad, koptid, vanausulised, katoliiklased, kalvinistid jne jne.

Ma usun siiralt, et Jumal on õiglane iga inimese suhtes ka nende suhtes kes elasid enne Jeesust voi pole kuulnud sõnumit Temast. Neil on olnud võimalus järgida oma südametunnistus vastavalt sellele ka tegutseda. Piibel räägib ka sellest, et Jeesus käis surmavallas kuulutamas.

Kuna Jumal ei ole andnud kellegi meile teise inimese taevasse või põrgusse saatmiseks volitusi, siis kahjuks on inimeste poole pöördumine sellise küsimusega täiesti vale. Kui sa küsiksid, et mida ma peaksin tegema, siis vastame lahkelt: otsi Jumalat, tunnista oma patud, paranda meelt jne jne. Nõuandeid on palju. Aga meile pole antud luba üksteist hukka mõista, pöördu selle poole, kes seda teha võib. Seega meie täpselt ei tea kes kuhu läheb, sest me oleme kõigest inimesed, ka ekslikud ja puudustega ja paneme kogu oma lootuse Jumala armule, mitte enda õigusele. Kohut teadupoolest mõistab kohtunik. Meid ei ole keegi kohtunikuks määranud, ka pole kohtunik ise arvanud heaks hakata meiega aru pidama, et mida meie arvame, et kas saata see inimene siia ja teine sinna või midagi muud säärast. Ja seepärast, et kohtunik saab oma tööga ise hakkama, ei saa meie sind selles küsimuses kuidagi aidata. Küll aga on vast sealgi samamoodi nagu siin, et kedagi ei mõisteta süüdi ilma kohtuotsuseta.

Inimestele on seatud korra surra ja siis on kohus. Ja piibel julgustab meid, et me võime sel päeval seisma jääda kui me oleme uskunud Jeesuse nimesse, kui me oleme uskunud, et Ta suri meie pattudete eest.Kui me lükkame Jumala kutse tagasi siis me lõpetame pôrgus. See on Jumala sõnum inimestele. Mina ei määra kedagi ei taeva, ei põrgu, vaid kuulutan ainult seda mida Jumal oma Sõnas on öelnud. Mis inimesed selle sõnumiga teevad on nende otsus ning kus nad igavikus on, on nende valiku tulemus.

Sa nii oma kinnismõttes kinniolev nn. kristlane loe palun ajalugu ka natuke, ehk avardab silmaringi.

Kas ajalugu on objektiivne sinu arust? Kas sa oma mõtlemist ka kunagi kasutad? Kui kasutaksid, siis mõistaksid, et ajaloogi paneb kirja võitja, st lähtub oma huvidest. Paljud kroonikad on tellitud, seega on nad ühel või teisel viisil ikka kaldu selle tellija soove arvestades. Võta või meie Eesti Päevaleht ja Delfi - ei mingit erapoolikust või objektiivsust, ehk küll hea tava seda nõuab. Lihtsalt üks kampaania. võid uskuda, võid mitte, aga kindlalt väita midagi ei saa. See kõik on samamoodi seotud usuga. Vahe on ainult selles, et inimene valib mida usub, mida tahab uskuda või mis on parasjagu moodsam.

Hiljuti vaatasin dokki universumi tekkimisest etv 2 pealkiri oli vist tühjusest. Seal ütleski, et kõik mis universumis olemas on, tähed, planeedid , elavad organismid, kõige aines on väga vana ja pärineb sellest, mis suure paugu ajast alles jäi. Seega meie eluiga võib olla lühike, kuid aines, millest koosneme on igivana. Eks peale surma meie aines laguneb ja grupeerub ümber millegiks muuks. Teised uued sündivad organismid võtavad kasutusele- näit puud mullast.

Ma ei küsinud, kuhu teist keegi teisi peale surma ''saadaks'' vaid küsisin, mida te oma ettekujutuses sellest arvate.:-) Mitte keegi ei julge oma sõnade eest vastutada ja öelda, mida ta arvab. Kas mittekristlased ja ristimata inimesed lõpetavad.... kus? Ja kuidas? Fantaasiaid, palun?

Hakkab jälle pihta! Kuna minu usk ei koosne fantaasiatest, vaid veendumustest, siis asi pole vastutuses, vaid sellised fantaasiad päriselt puuduvad. Kui sa seda ei taha uskuda, on see sinu enda asi. Ei hakka sinuga vaidlema, ära usu kui ei taha. Mina ei ole nendest lõpututest vaidlustest huvitatud, mida sa pidevalt korraldad. Minu poolt vaidlusele punkt pandud! Jätka üksi kui tahad!

Ebameeldiv tegelane see moosimadu. Muudkui urgitseb ja tahab vaielda ja eesmärgiks on enda lõbustamine nagu see tal P.ga oli.

Kas ma saan õigesti aru, et sina, kes sa mulle vastama ei hakka, oledki foorumi ainuke kristlane? Ei tea... ei usu hästi.
Ehk vastab mõni teine.
Mind huvitab see nstuke kurb olukord, kus kristlased oma usku ainuõigeks pidades on pühakirja uskudes veendunud, et suur osa inimkonnast lõpetab hukatuses. Samal ajal on ju pea kõigil tänapäeva usklikel lähedasi, kes ei usu piiblis kirjeldatud lunastusse uskujatele ja hukatusse neile, kes ei usu. Kuidas nemad oma lähedaste saatust näevad?

miks moosimadu ebameeldiv on?
ma küll nii ei näe. ta tahab arutada ja fantaasial lennata lasta. tahab teiste seisukohti kuulda.

mina nt leian, et inimese jaoks on kõige suurem põrgu siinsamas maapeal elamine.
pole peale surma mingit põrgut enam. mis põrgu saab olla puuhalul, kes ahju tuhaks on põlenud.
paradiis ongi nagu lohutuslugu maises põrgus piinlevale inimesele, nagu lootuskiir, et oh, kannatan välja, küll sealpoolsuses kõik muutub ja ehk kunagi täitub muutub ka minu eluke päikselisemaks ja kannatused kõik lõpevad.

me usume jumalat, ja las olla see keegi kuskil kõrgel, kaugel, kes on andestav ja hooliv ja täis armastust....see on ilus ja lohutav, jaksu andev ja lepitav.
ilus ongi uskuda, et meie isa seal, kelle poole võib igas raskuses pöörduda palves ja kelle peale võib loota ja kes iial ei hülga sind, olgu sul kuitahes raske...ta ikka armastab oma lapsi st inimlapsi siin maapeal..

liiga kaunis, samas ülimalt toetav ja lohutav....

aga mis oli enne kristust?

keda siis kummardati?

kas kristlus on saanud ainest konfutsiusest, kes oli enne kristust ja kelle teooriad olid üldplaanis sarnased?!

kas pole osav trikk panna kirja, et on väljavalitud rahvas ja teised lihtsalt on...
see väljavalitud rahvas usub tänapäevani, et nad ongi teistest üle, et nad, ükskõik, mida nad teevad, peavad seda tegema paremini, kui keegi teine...olgu tegu siis ükskõik, millega siin elus...kasvõi kuritegeliku salaühenduse pea olla, või parim arst, pankur või kes tahes...laps sünnib juba teadmisega, et tema on parim...ja nii see läheb...

pole halb ju iseenesest..

aga miks sedasi ei võiks me kõik oma lapsi suunama asuda juba hällist saati...et ükskõik, mida sa teed, tee seda parimal viisil....ära anna alla, liigu edasi....ainult edasi ja kõrgemale....sa oled parim, sa oled parim....

Rohkem Moosimaole. Räägin nii, nagu ma ise kunagi juurdlesin. Olin astronoomiahuviline, sain teada, et keegi ei tea täpselt mitte midagi, on erinevad koolkonnad, kus igal on oma ettekujutus loomisest. Suur pauk kui algushetk ja mis pole sugugi kindel nn algus kõiksusele on lihtsalt parema puudumisel kasutusel üldteada algusena. Jooksvalt redigeeritakse seisukohti ja uute avastuste baasil on aegade jooksul võetud teadmiseks uuemaid teadmisi. Kuna tegemist on üle tavainimese mõistuse suurustega (kaugustega), siis see teadmine või uskumine, et kust ja millal Universum alguse sai, polegi oluline võrreldes ühe inimea pikkusega. Pigem kaldun uskuma filosoofe, kes arutlevad eksistentsi olemasolu üle. Üks kõiksuse olemasolu ja tekke versioonidest on antroopsusprintsiip. AP väidab, et mida me ka saame vaadelda, peab see olema piiratud tingimustega, mis on paratamatud meie kui vaatlejate olemasoluks. Väga primitiivselt öeldes, et kui poleks inimest, kes Universumi vaatab, ei oleks ka Universumi ennast.
Minu isiklik seisukoht usu ja mitteusu kohta on uskumine. Mitte mingi jumala ja religiooni osas pole ma tõsimeelne usklik, kuid ma olen veendunud, et on olemas Looja ja on olemas moraalinormid ning on võitlus headuse ja kurjuse vahel.

Lisaks usun ma ka seda, et me ei tea ega näe suuremast osast (meid ümbritsevast) elust mitte midagi. Selleks pole vaja isegi optilisi petekaid kujutavaid pilte vaadata, värve, maitseid, jne inimestena omavahel võrrelda ja saada aina mittekokkulangevaid tulemusi. Islamistid, budistid, jehoovatunnistajad, adventistid, jne, jne on minu silmis üliväga muinasjutulised usundid, kus on palju õigeid õpetussõnu ja palju rumalaid ning lihtsameelseid inimesi köitvaid reegleid. Kui need läbi sajandite on inimestele vajalikud olnud, siis las nad olla, kuid minu jaoks on piir nende usundite maiste „pealike“ heaolu ja võimu nautimise „läbihammustamine“, mis ei luba minul sellesse tõsiselt suhtuda.

Igale jäägu oma valik. Mõnd sorti fanaatikuid vaadates tekib tahtmine anda igale mängijale oma jalgpall, nagu tegi vanake Hottabõtš, mõistmata, miks peavad 22 meest jamama ühe palliga.

Eelmine kommentaar on pagana sisukas ja hea, aitäh!
Toda otsingute ja juurdlemise perioodi tean omast käest, õigupoolest pole seda vast õige isegi perioodiks nimetada, sest see kestab ikka veel.
Erinevus on vaid selles, et mina olen valinud skeptitsismi, arvan, et juhus on see, mis meid lõi ja tulemas on järgmine juhus, mis meid universumist pühib, küsimus inimkonna kadumise kohta ei ole "kas?", vaid "millal?" ja iga üksikindiviid eksisteerib vaid selle reaalse ajavahemiku kestel, mil ta organism veel elab ja ajus toimuvad elekrilahendused, mida me kasutame mõistusena.
Skeptitsism ei välista ometi soovi küsida, üritada näha maailma sellisena, nagu teised seda näevad, nende mõtteviisi mõista.
Antroopsusprintsiip on midagi, mille kallal ma praegu alles nokitsen mõelda. Kui poleks maailma vaatlevat inimest, siis oleks maailma omal moel vaatlev jänes? Ja kas maailm on kuidagi teine sellepärast, et teda vaatleb keegi teine? Kas pimeda inimese maailm on teine kui nägija oma sellepärast, et infot vastu võtvatest meeltest puudub üks?
Kahtlen. Meie ei määra maailma, maailm määrab meid. Võibolla kahtlen ainult praegu, võibolla jäängi kahtlema.
Igatahes - kommentaari eest aitäh.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 09.04.2015 18.14.

Satanistid, kes ei tunnista Elavat Jumalat määravad ennast ise ennast Põrgusse, igaveseks elavana väävlijärve keema ja lunastuse saanud Paradiisi päästetud istuvad Jumala paremal käel ning vaatavad seda lõbusalt pealt, sest pole midagi rõõmsamat kui teadmine, et kõik saavad teenitud palga!
Väävlijärv ootab juba moosimadu ja temaga nõustujaid

kas jumal tõesti valib endale meelepärastena välja sellised nagu kirjutaja "Kes ei tunne Jumalat"

enne ma tõesti keen väävlijärves igavesest ajast igavesti, kui elan kõrvu sellise kurjusega.

huvitav ikkagi, kui suur pidi olema inimeste valitsus ja võimuiha, et rahavale hakati jutlustama igavest piinlemist väävlijärves ja seda, et kes piisavalt madalalt ei rooma, see ei saa iialgi loota isegi mittemingit normaalset olemist...

No JUMAL ei ole küll asju nii mõelnud, Jumal armastab oma "tallekesi" jakogu oma loodut. Jumal ei mõista hukka, ega ähvarda aina...JUMAL ON ARMASTUS ja kuna me kõik oleme JUMALAST, siis oleme samamoodi meie kõik valimatult ka üksnes armastus....ELU ON ARMASTUS st JUMALIK JUMALAST ja kõik muu sinna juurde on illusioon, on inimeste endi manipulatsioon, on mull...

Kes ei tunne Jumalat Kirjutas:
------------------------------------------------------
> Satanistid, kes ei tunnista Elavat Jumalat määrava
> d ennast ise ennast Põrgusse, igaveseks elavana vä
> ävlijärve keema ja lunastuse saanud Paradiisi pääs
> tetud istuvad Jumala paremal käel ning vaatavad se
> da lõbusalt pealt, sest pole midagi rõõmsamat kui
> teadmine, et kõik saavad teenitud palga!
> Väävli
> järv ootab juba moosimadu ja temaga nõustujaid

Mida mõtleb see inimene? Arvab, et on jumalausklik? Väidab, et tunneb piiblit?

Kes sa oled, et sordid ligimesi satanistideks, kes andis sulle sellised volitused, kus on jumalasõnas sellised õigused sulle antud?

Kui Jeesuselt küsiti, mis on kõige tähtsam käsk, siis ta vastas, et armasta ligimest nagu iseennast.

Visaku esimene kivi see, kes patuta.

Sinusuguste silmakirjalikud ja ennastupitavad mõtteavaldused ongi justnimelt need, mis peletavad otsivaid ja kahtlejaid tuhandete kilomeetrite kaugusele.

kust tuleb siis kurjus ja kannatused? kui me kõik nii kole suure armastusega täidetud oleme, kuidas siis on võimalikud tapmised, piinamised, üksteise ärakasutamine. kas see on sinu arust õiglane, et armastus on nii suur, et ta kõik inimesed ühtviisi paradiisi laseb? siis kahjuks ei ole paradiis küll millegi poolest erinev siinsest maailmast. siis me juba elamegi sinu kirjeldust mööda paradiisis. kas siis Jeesuse õpetus on tühine, mida ei tasu millekski panna? tema käskis ikka inimesi nende tukkumisest üles äratada, sest vaata, ei ole nii, et küll ma jõuan, homme parandan meelt, täna veel tukun ja elan nii nagu mulle meeldib. täna on päästepäev, homme võib selleks juba hilja olla.

kas on vahet mitteusklikul ja paadunud südamega inimesel? mina ütlen, et on.

õudne kui räägitakse armastusest, samas inimene ei tee vahet paadunud südamega inimese ega tavaliste eksinute või otsijate või veidi paheliste inimeste vahel. millest selline üliemotsionaalne reaktsioon? suurest õiglusearmastusest, ebaõigluse vastu võitlemisest? kas sa näiteks oskad teha vahet tõetunnetuse ja emotsioonide vahel? äkki usk ongi üks suur emotsioon? kui see nii on, siis jah, mullitad sa sõnades armastusest, aga tõde ei tunneta. mis kasu on sellisest emotsioonist või rüütlist, kes kaitseb ükskõik keda, vehkides tühja tuult?