taeva ja puhastustule vahel Kirjutas:
> appikene, kus mõni ikka võtab endale vo
> litused ja
> lahterdada ja näppu viibutada.

nagu sa ise seda ei teinud. väitsid ju lausa, et enne oled igavesti põrgus ja põled tules kui mõne inimesega, kes sulle ei meeldi siin, maa peal koos oled. Kas see siis oli tõsiseltvõetav või siiski üliemotsionaalne eneseväljendus? kas sa päriselt oled valmis igavesti põrgus piinlema sellise tühise asja pärast?

maole Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Kui neile on see ol
> uline, siis mis selles halba on? Mulle see tradits
> ioon iseenesest meeldib, ma ei näe selles sallimat
> ust, vaid sellele konfessioonile omaseid rituaale.
> Austust ja sallivust ja vähem ninatarkust teemade
> st, millest sa oled ise väga kaugel!

Teeks nii, et keegi ei hakka kellelegi ette ütlema, mis teemadel keegi võib rääkida ja mis teemadel mitte, seda enam, et keegi ei tea siin, kui lähedal või kaugel need teemad meile-teile-neile on. Ei tohiks ju raske olla?

Ma ei saanud oma küsimusele sel korral paraku vastust, kahju.
Aga mis siis, kui neil, ristimise ja surivoodil võidmise uskujail on õigus ja teises ilmas on kohta vaid neile? Kuidas saavad teiste konfessioonide esindajad olla nii veendunud, et TÕDE on nende usus, mitte teiste omas?

Ligimene Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Idee nimel sooritada kuritegusid.
> Mis või kes o
> n süüdlane? Kas idee või kuritahtlik inimene?
> V
> õtame näiteks raamatu „Muumitrollid“. Oletame, et
> leidub sadistlikke küünikuid, kes Muumipapa nimel
> läheb tapma-pommitama-mürgitama mingit rassi, rühm
> a, teisitimõtlejaid (teisitiriietujaid, vms).
>
> On’s süüdi raamat „Muumitrollid“, Muumipapa või
> Tove Jansson?

Nõus, muide. Kuid seesama jutt käib ka islami kohta. Krituse nimel sooritatud kuriteod on samamoodi inimeste sooritatud nagu allahi nimel sooritatud kuriteod, me ei saa üht teisest paremaks pidada pelgalt seepärast, et ühe valatud veri jääb minevikku.

see jutt taevasest paradiisist ja põrgust peale surma on manipulatsioon, kõige ehtsam manipulatsioon.
mis minul enam sellest, kas olen peale surma paradiisis või põrgus. mind nagunii ju ei ole.
hoopis olulisem on, kas olen siin ja praegu paradiisis või olen maapealses põrgus või saan rahuliku südamega rahus elada, märgata päikesetõusu, kuulata linnulaulu, süüa kõht täis ja mitte muretseda homse päeva pärast ja paljude muude ebameeldivate elulisandite üle...
hetkel siinsamas eestimaal on paljud rohkem põrgus kui paradiisis. juba vaimses mõttes põrgus, sest kogu see lollimäng ja valitsus-lasteaialik tõmblemine hävitabki kogu elamisrõõmu ja tundubki kõik siin lausa hullemgi põrgust.

see põrguga hirmutamine on sama nagu taavil käis enne valimisi putjaga hirmutamine. mehhanism toimib sarnaselt. hirmutamine toimib alati, seda teavad lapsevanemadki hästi ja kasutavadki laste vaoshoidmiseks hirmutamist erineval moel ja erinevas doosis.
ühel ajahetkel see enam ei toimi, see hakkab rumala manipulatsioonina paistma ja siis sa enam ei usugi kogu seda juttu. isegi ei huvita, kas osa sest on tõsi või on kogu jutt otsast otsani vale ja manipulatsioon. ei huvita seegi, mis peale surma sinust saab. miks peakski surnuna sind miski huvitama veel?
vaatan oma kompostihunnikut, kus kogu orgaanika mullaks saab ja tean, et samamoodi saab inimenegi mullaks. mullaks, millest ta ka võetud on. lihtne.

Ideid ja tegijaid ajavad omavahel sassi paljud "paikapanijad". Siingi teemas on mitmeid "teadjaid", kes veendunud kristlastena ligimesele kohta kätte näitavad. Võiks ju rahulikult arutleda, mõtiskleda, oma arvamust avaldada, midagi õppida või millestki eemale hoida, kui teise arvamus enda omaga ei kattu.
Meenub arutelu demokraatia üle mingis telesarjas, kus oli nali just kategooriliselt keelatud muu seisukoht.

Demokraatia ilma võimaluseta omada erinevaid seisukohti on ju nonsenss, oksüümoron :D
Aga demokraatia on ka see, kui inimene, kes arvab, et tema tõde on õigem kui teiste oma jääb oma seisukohtade juurde. Kõigil on see õigus nagu on kõigil ka õigus küsida, miks just nii.
Samuti on õigus sellele küsimusele nii vastata kui ka vastamata jätta - muide, ka see on vastus.

Mul samuti kompostikast ja mullavalmimine silmaga jälgitav. Ometigi taas küsimusi kerkimas. Kahe-kolme aastaga on toimunud mullastumine, mis on sobilik peenrasse panekuks ja põõsastele rammuks. Aga kui me võrdleks kompostimulda ja muud mulda sipelga silmadega vaadates, küllap siis leiaks erinevusi omajagu.
Surmateemaga seoses, et millal on lõpp lõplik? Kas inimese jaoks on lõpp teadvuse kaoga seotud, nn ajusurm, kuigi keha võidakse ju aparaatide all hoida elus üsna kaua? Või on lõpp siis, kui viimnegi rakk on lagunenud nn põrmuks?

PS Mulle sobib Moosimadu loogika ja küsimused, arukad ning mõistlikud.

"Kas inimese jaoks on lõpp teadvuse kaoga seotud, nn ajusurm, kuigi keha võidakse ju aparaatide all hoida elus üsna kaua?"

See on üks kummaline küsimus.
Mul on näiteks rahakoti vahel doonorikaart, kui mu lõpp peaks olema selline, et midagi mu rupskitest (vabandust!) peaks kõlbama kellegi teise elu päästmiseks, siis tuleb need ju saada kätte enne kui mu keha roiskuma hakkab, mida värskem, seda parem. Ajusurnud inimesel tõmmatakse juhe seinast välja ja hakatakse viilutama(veelkord vabandust!).
Seega ei sure ma sel juhul korraga, ühes tükis. Pealekauba - kas ma olen surnud, kui mu aju on surnud?
Ma ei muretse selle pärast, aga mõnikord on omaette üsna põnev selle peale mõelda. Vastuseid neile küsimustele iseenesestmõistetavalt pole, maailmas on üldse rohkem küsimusi kui vastuseid.

Ligimene Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Surm. Mis võiks toimuda peale surma.

> Surmamõtet
> ega kaasneb „mina“ kadumise küsimus. Ehk siis, mis
> saab meie hingest. Seoses teleportatsiooniga on t
> õstatunud küsimus, et kui oleks võimalik inimene „
> laiali lammutada“ kuni viimse aatomini ja see ming
> is teises kohas legotaoliselt kokku panna ideaals
> e täpsusega, siis kas saadav tulem oleks seesama
> inimene?
> Või läheks vahepeal kusagile „kaduma
> “ tema „mina“?
> Ei tea.

jah, see on väga hea küsimus. eespool oli juttu mina surmast ja n-ö ülalt sünnist, ehk siis kuidas selle mina alistumisega Jumala tahtele, tehakse ruumi Jumala riigile enda sees. ma ei hakka kirjakohti Piiblist siia juurde tooma, kes Piiblit ei tunne, selle jaoks see ehk ei ole oluline. aga ma usun, et inimene kardab just nimelt seda oma mina surma, see on eksistentsiaalne hirm, öeldakse isegi ürgne. samas kelle mina on juba siin surnud, ta on sellega vaeva näinud, püüdnud alistuda Jumalale, selle surmahirm ka väheneb. ideaalis isegi kaob.
näiteks esimestest usumärtritest on kirjutatud, et nad isegi olid sellest füüsilisest piinast üle kui neid tapeti ja kiitsid Jumalat samal ajal - vaimselt siis ammugi. eks usutee ole muidugi ka usutäiusesse kasvamine, ikka pikk teekond. no kui nüüd otsida mingit võrdlust usu kasvamise erinevatest etappidest, siis sobib väga hästi Peetruse näide siia tuua. Peetrus, kes siis kui Jeesus risti löödi, tahtis kogu südamest oma elu anda Jeesuse eest, kuid need piinamised, mida Jeesusel tuli kannatada, olid tema jaoks nii hirmutavad, et ta salgas, et ta üldse Jeesust tunnebki. Hiljem ta nuttis kibedalt, sest ta tahtis üht, aga ei suutnud oma tahtmist hirmu pärast teoks teha. Oma elu lõpul aga oli olukord muutunud, ta oli hoopis teistsugune, mitte enam täis hirmu, vaid kui tema aeg tuli ja ta pidi samamoodi märtrina surema nagu Jeesus, ristil, siis ta palus ristilööjatel end pea alaspidi ristile rippuma jätta, sest ta ei pidanud end vääriliseks samamoodi surra kui Kristus. No see hirm ja salgamine on meile inimlikult mõistetav, aga see tema enda märtrisurm näitab ikka juba üleloomulikku üleolekut surmahirmust ja isegi hirmust valu ees. Võib-olla meil nii kaugele ei õnnestu jõuda, ehk meid ka risti ei lööda, aga ma usun, et usuteel käimine koos Jumalaga vähendab siiski ka hirmu surma ees. aga mitte koheselt. usklik inimene peab elama nii nagu surm võiks saabuda homme, st ta peab oma südant pidevalt puhastama ja uuendama osadust Jumalaga.

Kas lausega "inimene kardab just nimelt seda oma mina surma" pead sa silmas, et inimene eeldatavasti pelgab oma isiksuse kadumist?
Kui jah, siis pean ütlema, et see ei käi kindlasti kõigi inimeste kohta. Väga paljud inimesed ei karda surma kui lõppu, vaid suremist ennast.
Tänapäeval on suremine tehtud kuidagi steriilseks ja tundetuks, just haiglates, kus intensiivravi palatites, kohas, kus sureb päris palju inimesi ei saa selle juures olla lähedased. Suremisega algab ju leinaprotsess ja ka see on elavatel katkestatud. Vanasti oli inimese "loomulik" lahkumine pikk kulgemine: suremine "omade" seas, omaksed läbisid leina kui teekonna alates surmast, jätkates surnu eest hoolitsemisega matusteks ettevalmistamisel, matused, peied jne. Praegu on kõik steriilne. Inimene sreb haiglas, "väljastatakse" omastele, kes ei pruugi surnut enne nähagi kui matustel, matusebüroos juba "töödelduna", kammitud.kasitud. Vaatavad natuke ja vupsti mulda või ahju. Tunnete rada on rikutud, otsad maha lõigatud.
Jah, see on ainult keha ja muud ei olegi, kuid surma juures on vaja pigem muretseda nende pärast, kes leinavad.
Mh?
Aga ok, see läks juba pisut teemast välja.

moosimadu Kirjutas:
> Ma ei saanud oma küsimusele sel korral paraku vast
> ust, kahju.
> Aga mis siis, kui neil, ristimise j
> a surivoodil võidmise uskujail on õigus ja teises
> ilmas on kohta vaid neile? Kuidas saavad teiste ko
> nfessioonide esindajad olla nii veendunud, et TÕDE
> on nende usus, mitte teiste omas?

kuri vaidlusvaim võtab moosimaos jälle maad. ma ei tea kas see on juba sul haiglane nähtus või mis. igas teemas üks ja seesama. aga nagu sa soovitasid ennast eirata, siis ilmselt tuleb seda ka teha.

Ligimene Kirjutas:
> PS Mulle sobib Moosimadu loogika ja küsim
> used, arukad ning mõistlikud.


meeldib see kuidas ta materdab? eks siis naudi.

Fännklubi etteaste, ma vaatan. Ei, kulla minu süttimist ootaja, ma ei kavatse olla sulle tõrvikuks öös, pead ise hakkama saama.
Muuseas, ma ei materda, ma küsin lihtsalt küsimusi, millele te ei vasta.
Need küsimused ei ole ebaviisakad, solvavad ega alandavad - need omadused olete te ise juurde mõelnud. Need küsimused võivad olla ainult ebamugavad, aga teate, elu ongi ebamugav. See, et te mulle üritate kohta kätte näidata ei kaota küsimusi ära. Kahju, et te neile vastata ei oska, ehk saan vastuse kelleltki teiselt.

jah, äkki kogunisti Jumalalt. sest Jumal näeb inimese südamesse, mis meelsusega ta n-ö küsimusi esitab. küllap ma, moosimadu, tunnen sind ja sinu meelsust juba pikemat aega ja tean, kes sa oled. olen sind tundma õppind. ka Jeesusele esitasid küsimusi variserid kogu aeg. kas tõesti selleks, et tema jüngriks saada või õppida ja targemaks saada? ikka selleks, et teda pahandada, et lüüa ennast selle kivi vastu, nagu ta ise end väljendas. ei saanud ta rääkida rahulikult ilma nende variseride "heatahtlike" küsimusteta. kui ta siis variseridele koha kätte näitas, neile üsna rängalt ütles, siis variserid pahandusid. aga miks ometi? nad tahtsid teda valelikuks teha, tahtsid kuskiltki kinni võtta, et temast lahti saada. kui sellega hakkama ei saanud, siis viimaks lõid ta risti. ikka heatahtlikult ja sellepärast, et nemad tundsid Jumalat paremini ja olid õigemad ja paremad. siit väike illustreeriv näide ka juurde.


Jeesus vastab etteheidetele pärimuste rikkumise kohta

1 Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja
kirjatundjaid, kes ütlesid:
2 „Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate
pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba
võtma.”
3 Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle
Jumala käsust oma pärimuse pärast?
4 Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema
sajatab, peab surma surema.
5 Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen
selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest
saama”,
6 siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud
Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
7 Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:

8 See rahvas austab mind huultega,
nende süda on aga minust kaugel.
9 Ilmaaegu teenivad nad mind,
õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”

10 Ja kui Jeesus oli rahvahulga enda juurde kutsunud, ütles
ta neile: „Kuulge ja mõistke!
11 Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see,
mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.”
12 Siis astusid Jeesuse jüngrid tema juurde ja ütlesid talle:
„Kas sa tead, et seda sõna kuuldes said variserid pahaseks?”
13 Tema vastas: „Iga taim, mida minu taevane Isa ei ole
istutanud, juuritakse välja.
14 Jätke nad! Nad on pimedate sõgedad teejuhid. Aga kui pime
juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.”

Piiblisõnaga pole mind mõtet uimaseks lüüa kui oma vastused otsa saavad. Piiblit ma tunnen, tore kogumik legende ja samas üks maailmas enim kasutatav eneseabiraamat. Nagu kõigil eneseabiraamatuil on ka sellel rõhk sõna esimesel poolel:ENESEabiraamat. Kui hakkad sellega teisi ründama ei aita sa kedagi.
Ma austan seda kui paljudele püha raamatut just niikaua kuni keegi seda mulle pähe taguma ei tule.
Mul on sulle natuke piinlik öelda, aga kas sulle endale ei tundu, et sa võrdled ennast praegu jumala endaga, kui mu küsimusi variseride silmakirjalikkusega ühele pulgale tõstad? Miks sa nii isiklikuks lähed? Sa EI PEA VASTAMA, set ma ei küsi sinult isiklikult, mul on üsna ükskõik, kes vastab.

Tundub, et sind siiski häirib väga küsimus "Aga mis siis, kui neil, ristimise ja surivoodil võidmise uskujail on õigus ja teises ilmas on kohta vaid neile?"
Aga tõesti, mis siis oleks?
Veekord: kui see küsimus häirib, siis ära vasta, ehk on siin keegi, kes suudab olla pisut isetum.

Kummaline. Kadedusel pole piire.

Ma ei saa aru sinu arutlusest. Ikka on need ju emotsioonid, mitte kaine mõistus. No kirud praegust valitsust. Noh, ütleme, et paljud on ehk sama meelt. Põrgut ja taevast ei usu. olgu nii. Aga mis mõttes siis nagu linnulaulu kuulata ei saa? Linnud keelduvad sulle laulmast? Valitsus laseb lindudel ühtedele laulda, teistele mitte?

Ligimene Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kummaline. Kadedusel pole piire.

jah, sinule peab jääma õigus, siis on sul hea uni.

Ma ei näe siin kadedust, Ligimene, see on midagi muud.

miks usklik nii tige on.
tegelt mis ma ikka imestan, nad ongi enamuses sellised.

huvitav Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> miks usklik nii tige on.
> tegelt mis ma ikka im
> estan, nad ongi enamuses sellised.

Tegelikult ei ole, nagu ka enamik moslemeid ei jookse pommivöödega ringi, see on ikka inimesest sõltuv. Üldistamine on ohtlik asi.

Kui mõtiskleda surmahirmu üle, siis hirm on põhjendatud, sest pöördumatu paratamatusena tuleb see aeg kord kätte ja delegeerida seda kellelegi teisele pole võimalik.
Seega tuleks surmaga tõenäoliselt harjuda ning leppida justnimelt elu jooksul. Ei aita sügavaimgi usk 100%-liselt. Kogu elu mungakloostris pühalt elanud-palvetanud munk on öelnud, et hirmu tekitab teadmine jumala võimest lugeda patuse mõtteid.

Moosimadu,just piiblist sa leiadki vastuse oma küsimusele, kes jôuab Jumala juurde välja ja kes mitte ning mis ta selleks tegema peab.

Minu meelest on siin usklikud ka väga huvitavaid mõtteid jaganud.

Kristlane Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Moosimadu,just piiblist sa leiadki vastuse oma kü
> simusele, kes jôuab Jumala juurde välja ja kes mit
> te ning mis ta selleks tegema peab.


Miks piiblist, miks mitte vedade pühakirjast, toorast, koraanist või no kasvõi Guillaume Musso või Luule Viilmaa raamatuist?
Ma ei otsi teed jumala juurde, tänan suunda näitamast. Ma olen juba päris mitu korda kirjutanud, et mind huvitavad teiste inimeste arvamused ja mõtted, piibli pakkumine ei ole eriti edasiviiv.
igaks juhuks kordaks küsimust: kõik kristlased arvavad, et nende surm pole lõplik, et on olemas paradiis või teispoolsus või kuidas seda iganes nimetada võiks. Erinevad konfessioonid seavad õndsakssaamiseks erinevaid tingimusi. Mis paneb arvama, et just oma usulahu tingimused on need kõige õigemad, kas kunagi ei tee muret mõte, et mis siis, kui teistel ongi õigus ja nende usuvool kasutab jst seda ainsat ja õiget "liigutust", mis tagab lunastuse?

Jah, ka usklikel on siin huvitavaid mõtteid olnud, väga väheste eranditega on siin väga huvitavaid kommentaare lausa ridamisi. Vaevalt, et keegi selle vastu eriti vaidlekski.

Kristlane Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Moosimadu,just piiblist sa leiadki vastuse oma kü
> simusele, kes jôuab Jumala juurde välja ja kes mit
> te ning mis ta selleks tegema peab.


kallis kristlane, sa oled hea südamega ja tahad teda aidata. kahjuks ei ole tema eesmärk ega tahtmine jõuda Jumala juurde. ta on varemalt paljud teemad muutnud vaidlusteks. küllap see valmistab talle hingelist rahuldust. jah, peab tunnistama, et ma ise olen ka talle seda pakkunud, aga ma tean ka seda, et Jumala sõna ei lähe kunagi tühja, ta kas kannab vilja või mõistab kohut. on inimesi, kes hakkavad mõnes seltskonnas alati tüli norima, kes tahavad kakelda. on neid, kes tahavad väga vaielda. ja nad käivad nii kaua peale kui saavad oma rusikad käiku panna või kuidagi vastanduda nii palju, et teist vaidlusse kaasata. see ei ole normaalne käitumine, aga ometi on mõned inimesed õppinud just nii endale rahuldust leidma. ma tunnen psühholoogiat ja tean, et ta saab sellest kaifi kätte. kui inimesel ei ole Jumalat, kes talle rahu annab südamesse, siis kahjuks mõnele on vaja põnevust sellisel haiglasel moel saada. las ta siis lõbustab ennast täna meie arvelt. ega see meilt midagi ära võta ja mis meil saab selle vastu olla! ole väga õnnistatud ja ka kõik need, kes südamest otsivad Jumalat ja vajavad teda oma ellu! surm on väga tõsine teema ja surmaga kokkupuutuv inimene vajab võib-olla tröösti ja Jumala lähedust. loodame et mõni, kes juhtub siin seda teemat lugema, ei lase end heidutada sellest lõputust vaidlemisest, vaid pöördub Jumala poole ja saab teda kogeda. kuigi see nisu siin on lustet (raiheina) täis külvatud. kahju, aga ju siis peab see nii olema.

moosimadu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kristlane Kirjutas:
> ---------------------------
> ----------------------------
> > Moosimadu,just
> piiblist sa leiadki vastuse oma kü
> > simusele,
> kes jôuab Jumala juurde välja ja kes mit
> > te n
> ing mis ta selleks tegema peab.
>
>
> Miks pi
> iblist, miks mitte vedade pühakirjast, toorast, ko
> raanist või no kasvõi Guillaume Musso või Luule Vi
> ilmaa raamatuist?
> Ma ei otsi teed jumala juurde
> , tänan suunda näitamast. Ma olen juba päris mitu
> korda kirjutanud, et mind huvitavad teiste inimest
> e arvamused ja mõtted, piibli pakkumine ei ole eri
> ti edasiviiv.
> igaks juhuks kordaks küsimust: k
> õik kristlased arvavad, et nende surm pole lõplik,
> et on olemas paradiis või teispoolsus või kuidas
> seda iganes nimetada võiks. Erinevad konfessioonid
> seavad õndsakssaamiseks erinevaid tingimusi. Mis
> paneb arvama, et just oma usulahu tingimused on ne
> ed kõige õigemad, kas kunagi ei tee muret mõte, et
> mis siis, kui teistel ongi õigus ja nende usuvool
> kasutab jst seda ainsat ja õiget "liigutust", mi
> s tagab lunastuse?
>
> Jah, ka usklikel on siin
> huvitavaid mõtteid olnud, väga väheste eranditega
> on siin väga huvitavaid kommentaare lausa ridamis
> i. Vaevalt, et keegi selle vastu eriti vaidlekski.

vahuta edasi! teadmiseks nii palju, et nende huvitavate kommentaaride autor olen mina, kes sinuga pidevalt peab vaidlema. aga nüüd kahjuks ootame teist sarnast teemat, kuniks sa selles vahutama hakkad. Jõudu edaspidiseks!

mis selles halba on, kui inimene tahab teada. mina tahan ka ja mulle on moosimadu küsimused väga põnevad, tahan ka vastuseid.
kui huvitavalt mõni võib teise inimese uudishimu tõlgendada. agressiivselt käitud sa kulla inimene ise ja peegeldad ka iseennast ning sellepärast sulle teine inimene agressiivne tundubki.

"teadmiseks nii palju, et nende huvitavate kommentaaride autor olen mina, kes sinuga pidevalt peab vaidlema"

Mis mõttes pead minuga vaidlema? Mina küll ei viitsiks käsu peale vestelda, eriti veel, kui vestluskaaslane vastik tundub. Miks sa märtrit mängid?
Aga oma maski sa ikkagi lõpuni kanda ei suutnud, viskasid selle maha ja näitasid oma vihkamise lõpuks välja. Tülgastav käitumine.
Tead -ilma maskita on lihtsam, oma kogemusest räägin. Ole aus, kirjuta mida mõtled ja sa ei pea pärast teisele midagi solvavat ütlema, sest vastused said otsa ja kuidagi on ju vaja oma üleolekut tõestada. Kas mu lihtne küsimus oli tõesti nii võimatu vastata?

Lohutav on lugeda kergendustundest, mis muudab hirmu olematuks - läbi usu piiblisse ja jumalasse. Selline sõnum oleks vajalik hooldekodudes ja hooldushaiglates, kuid heasoovlik, kus puuduks ähvardav hirmutamine väävlimerega.

Minul pole hirmu, kuid on ärevus teadmatuse ees, nagu mõnikord hambaarsti ukse taga.