uskumatu, et täna ma elan, teen, tunnen...ja äkki homme mind polegi enam.
kõik tegemised katkevad, kogu see maailm, mille oled loonud, kaotab piirid ja pudeneb koost...
olen just viimasel ajal hakanud nii mõtlema, ja ühes sellega aru saama, kui mõttetult inimesed neile antud aega kulutavad.
selle asemel, et tunda armastust elu ja kogu ilma vastu, selle asemel kakeldakse, ussitatakse, tuntakse kadedust ja peetakse sõdasid, tapetakse ja tehakse halba...
miks ei võiks lihtsalt olla, rahu hinges. olla tänulik kogemuse eest, mis üksnes vaid sulle kuulub, just sellisena nagu ta sul on....
armastusest algab elu. samamoodi peaks surm armastuses selle lõpetama.
aga praegu me otsime vahel terve elu seda armastust ja sureme nii, et ei saagi teada, mida armastus üldse tähendab.
elu ilma armastuseta ongi nagu pidevalt surnud olla.