soh
Oskasid mu haavad lahti kiskuda.
Just sellepärast mu elu untsu läkski, et ma naistuttavale tänasin.
Naistuttav nüüd küll minu pärast oma aega ei raisanud.
Võttis minuga kontakti ainult siis, kui tal midagi vaja oli.
Näiteks kui naistuttaval oli vaja minna endale meest otsima, siis kutsus ta mind kaasa, sest üksinda oli tal piinlik minna.
Naistuttav iial ei kontakteerunud minuga lihtsalt, et suhelda, mitte iial.
Alati oli tal omakasu mängus.
Mitte ühtegi korda ei helistanud naistuttav mulle, et küsida, kuidas mul läheb jne.
Mitte kordagi !!
Helistas ainult siis, kui tal midagi vaja oli, aga mitte kunagi lihtsalt suhtlemise pärast.
Ei ole vaja norida, kui me nn. " suhtlemisest " midagi ei tea.
Kusjuures mina olin sellise armetu " suhtlemise " pärast tänulik.
Muide naistuttav kõik see aeg otsis endale sõbrannasid, aga ta ei leidnud.
Kui naistuttav minuga ei oleks suhelnud, oleks ta need 13 aastat olnud ihuüksinda ja käinud üksinda endale meest otsimas.
Tegelikult me " suhtlus " oligi selline, et ma tundsin ennast väga üksikuna, sest sõbrannad me ju ei olnud.
Lisaks olid pikad pausid, mil me üldse ei kohtunud, oli pooleaastaseid pause.
Nii et ei ole vaja keelt teritada, me ei olnud üldse palju koos, enamus ajast olin ma ikka üksinda.
Kui mul peigmees tekkis, siis hakkas järsku suur sõbranna mängimine, vastik.