maailm ei keerle ainult sinu ümber, saa sellest aru juba.
sul pole vähemalt lapsi ja sa võid teha ükskõik, mida, et tunda ennast mitte üksikuna. kui sul, ja just sul sinu suhtumistega, oleksid lapsed, siis usu, su tõeline põrgu oleks alles ees. eriti, kui sa oleksid oma lapsed kasvatanud samamoodi enesekeskseteks vinguviiuliteks, kelle igas hädas oleks süüdi kõik teised ja kogu maailm. sul oleks just niipalju hukkamõistjaid nagu sul oleks lapsi.
loe kasvõi siinseid teemasidki - kui palju on hala ja kisa, et emad, mehed, vanaemad ja kogu suguvõsa, lisaks töökaaslased ja kes veel, on nii halvad, nii pagana halvad, et tahaks põgeneda - ainult kuhu, vaevalt isegi teatakse - aga kindel on see, et ilmselt sinna, kus on "heade" paradiis, kus pole paha ema ja isa, ämma ja äia, kus pole tölle ja lolle mehi, kus pole penskareid - kus kõik nii kaunis näib.
aga eks sellised muinasjutud ole osaliselt abikski, vähemalt mingil hetkel. hiljem, vahel liiga hilja, mõistetakse, et see oli vaid enesepettus.
sinu elu , mhhh, meie kõigi väike elu - see on nagu tikust tuld tõmmata.