aga pee ei tutvunud 14 aastat tagasi naistuttavaga, 14 aastat tagasi oli peel oletatavasti peika ja tegi aborti hoopistükkis ja siis algas kaugenemine sõbrannast hoopis.
nüüd terve see 14 aastat pee nutab taga sõbrannat, mitte peikat, mitte sündimata last.
kas neid ikka üldse oligi.
kas äkki polnudki seesama sõbranna see, kes astus p ja tolle meestuttava vahele ja kadusid sedasi mõlemad ta elust. miks muidu sõbranna niiväga tahtis et pee abordi teeks. aga seepärast, et hilisemaid probleeme lapsega ära hoida.
aga peel oli siis veel ema elus, tal on vend, tal oli siis isa olemas, tal on mitu tädi ja tädidel lapsedki.
kuidas siis kohe isegi nii lähedaste inimestega ei saa suhelda üks inimene? ma ei usu, et isa talle tappa andis ja ema samamoodi, et peletasid tütre eemale ja panid eluajaks tal suu ja suhtlemise lukku. no kahjuks seda ei suuda mina uskuda. miski areng inimeses ju toimub ja pidevalt.
pealegi kui ma ennast peega võrdlen, siis mind hoiti samamoodi eemal, ema käis sabas igal pool ja ma ei tohtinud ka suhelda, sest mine tea, mida äkki räägin.
ma ihkasin kodust välja ja kaugele ja läksingi. sain lööke, kukkuasin ja tõusin, tegin vigu ja õppisin. ei kurda, kokkuvõttes, kuigi ega minulgi pole erilisi õrnu suhteid olnud naissooga. aga neid on ja ma ei tunne sest puudust ka. praegu olen täiesti üksi, kuskil teisel pool maakera on laps, mees mulla all, vendi-õdesid ei ole ja ma olengi üksi, aga see on rahulik ja hea olemine. tüütu oleks kuskil plikade kombel kudrutada ja kedagi taga rääkida või niisama tühja pläkutada.
ma ei suuda seda probleemi mõista, see tundub väljamõeldisena, et lihtsalt siin oma aega jahumisega sisustada.
head ööd.