Inimesed mängivad jälle psühholoogi ja arsti, kuigi asjast midagi ei tea. Depressioon on ajukeemia häire, mitte lihtsalt halvast päevast ülesaamine.
Vanasti heideti veidrikud ja depressiivsed lihtsalt üle parda, keegi neid tunda ei tahtnud, eks nad tegidki vaikselt enesetapu ja pärast kogu küla klatšis. Ise mäletan lapsepõlvest ka, kui räägitakse kellegi vanatädist, kes on enda tuppa sulgunud ja ei suhtle kellegagi ja temasse suhtutakse nagu kunagi nõida, välditakse, peetakse imelikuks, sunnitakse enda arvamist peale. Selle asemel, et psühhiaatri poole pöörduda.
Igasuguseid geneetiliselt natuke nõrgemaid ja tagasihoidlikke, tihtipeale ka depressioonis inimesed unustati ära ja et sotsiaalmeediat ei olnud, ega siis keegi teadnudki, kas see vaikne veidrik on üldse elus. Keegi ei hoolinud nende käekäigust, aga see ei tähenda, et nad oleks toime tulnud või veelgi vähem, läbi löönud. Võib-olla saavad peost-suhu hakkama, kuigi vaimsed anded oleks palju enamat lubanud. Ega nemadki taha teisejärgulist elu, kus ainule vegeteerivad ja nukrutsevad, vaid olla parimad versioonid iseendast. Kahjuks ei ole see ainult mõtlemise asi.
Miks tekitab vaimsete häirete ravimine nii palju valehäbi, kui jalaluumurru ravimine ei tekita? Mõlemal on teaduslik põhjus. Iseasi, kas lapsi peaks ainult ravimitega ravima, kui depressioon vajab tavaliselt kompleksset ravi, psühholoogikülastusi, vestlust, teraapiat jms. Iga natuke veidram laps ei peaks samuti kohe ravi saama, sest käitumise põhjuseks võib olla midagi koolis või kodus juhtunut. Aga on ka lapsi, kes on depressiivsed ajukeemia põhjustel, kellel on ükskõik, mida tehes võimatu seda päriselt nautida.
Analoogselt võiks öelda, et vanasti ei olnud naisepeksu, sest miilitsas ei registreeritud eriti neid juhtumeid. Inimesed lihtsalt ei julgenud kaevata.