Sunningi ennast liikuma, lihtsalt kõnnin, kiiresti ja see tõesti natukene aitab.
Aga seda tõesti ei tea, millal tuleb viimane piir, kui tunnen, enam ei suuda piinelda...

tubli - lisa raskust - võta tassida rasket seljakotti nt. - issver milline õnnis tunne on kandamiga kohale jõudmine!

kes kaalub elu ja surma vahel, sel pole veel häda midagi.
kui kustub valgus ja jääb vaid see viimane samm tühjusse...siis pole enam kauplemist ega arutlust....siis astutakse see viimane samm ja ongi kõik.
kahjuks või õnneks, kes teab, aina üksildasemaiks muutuvad inimhinged...ja igatsus armastuse ning soojuse järele muutub aina kaugemaks ja kättesaamatumaks.... niiet, kes jaksab üksindusekülmas ellu jääda, see jääb. soojaõrnad hukkuvad.

Kurbus ja äng on meie laiuskraadi kliimast tingitud. Lõunamaal ei mõelda kurbi mõtteid - on valge, on päike, on soe. Silmad säravad, hambad välguvad - ollakse elus ja rõõmsad.

Ega autor ometi P. ole? Ta peaks 50 täis olema küll. Kunagise peika ajas ta sõbranna ässitusel minema ja tegi abordi.
Tahaks ka minna. Eelmisel kevadel oli väga hea võimalus teha, paraku olen endiselt siin. Mul on isegi konkreetne inimene, kelle ukse taha minnes saaks viimase tõuke. Pole julgenud minna, aga küll see julgus tuleb.

mis patujuttu te ometi ajate - mõelge oma hinge peale!

Pigem just soe ilm muudab masendust veelgi suuremaks.
Käisin eile isa haual, mõtlesin, kes veel siin käiks, kui ma enesetapu teeksin. Need on asjad, mis hoiavad tagasi viimast sammu astumast, kuigi hinges on kohutavav ängistus, ärkamine nii raske, tahaks igavesti uinuda...

Pole mingit hinge - sureme ära ja ongi kõik.

kuidas nii, et pole hingesid - no kus need siis said!
on tõesti kurb elada zombieńa

Kõikidele õnnetutele teadmiseks, teie piinad peale enneaegset tähtaega siit ilmast lahkudes teispoolsuses alles algavad.

Küsimus suurele ringile! Millal te viimati sooja toitu sõite?
Pange kartulid keema ja teie kõhukinnisuse probleem saab lahendatud.

Mõtlen samuti tihti enesetapu peale, see on vahel lausa lohutus et üks väljapääs on alati. Samas alati saab seda edasi lükata et jõuab ju alati sest tagasiteed ei ole. Vastupidiselt siin kellegi arvamusele et soe ja päike viivad halvad mõtted siis nii see küll ei ole. Pimedad päevad on kergemad kui soojad ja päikeselised. Elame veel, minna jõuab alati kui muidu ei saa.

Kui inimesel on hea elu, tervis korras, raha pärast pole vaja muret tunda, töökoht korralik, vot siis tulevadki mõtted elamise mõttekusest. Kui sul on kaelas kõik need mured, siis oled õnnelik kui päev möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, rahakott ka veel päris tühi pole, tervis ka enam- vähem. Ei tule mingeid enesepapu mõtteid, oled õnnelik kui õhtu käes ja sul on pool tunnikest ka enese jaoks aega.

Üksindus, lootusetus, lähedaste puudumine on see, mis elamise mõttetuks on muutnud.

Meenutagem Anna Kareninat. Mis tal siis tegelikult viga oli? Vastus: mitte midagi!

Rahu ainult rahu. Loodus tyhja kohta ei salli. Kaua sa sellised tunded on olnud?

Paar kuud umbes. Mida pead silmas looduses tühja koha all?

alusta arstileminekust, võta antidepressante; mine reisile, see viib mõtted mujale; käi teatris, kinos, spas. Mul on lähedased olemas, aga samas tunnen ka üksindust. Vean end vahel jõuga kodunt välja, aga pärast on tunne parem. Ja ma võtsin endale kassi:)

Oled sa olnud teispoolsuses, et tead piinade kohta öelda?

Iga päev nii raske, kõige hullem on ärkamise moment, mõtlen, milleks küll. Praegu hoiab mälestus isast veel elus, vaja isa haual käia, nii tõmbab sinna.

õige on nutta, kui sünnib inimlapsuke siia koledasse maailma. ja õige on rõõmustada, kui elust piinatud hing kord vabaks saab sest maapealsest vangistusest.
ma kaalun samamoodi, kui "õnnetu", et kes käib mu kallite haual, kui endalt elu võtan...aaahhh.
aga tegelikult sel pole mingitki vahet, kas keegi käib või mitte, kas on haud või mitte, kas ja kas ja kas.... pole mitte mingit vahet mitte millelgi.
kõik kaob ja haihtub pideva järjekindlusega iga sekund, iga minut nagunii... mis tähtsust siis on ühel inimelukillul ses mõõtmatus igavikus, ses lõputus ruumis.
me ei tea nagunii midagi, kuigi targutame ja üritame teada. me lohutame end ilusate lugudega lõppematust elust, ilusast elust ilma keha taagata , taas tulemistest ja taas leidmistest ja taas kohtumistest.
elu saab jätkuda üksnes järjepidevust katkestamata. vana muutub mullaks ja uus seemneke alustab uut eluringi, annab uusi seemnekesi, kes omakorda jälle uusi...jne. vana muutub mullaks, kõduks ja on toitvaks pinnaseks edasistele eludele. ja ei midagi muud.
ainult, et MIS MÕTE sel kõigel on. mis mõte....sel kõigel, sel järjepideval kadumisel ja tärkamisel...kelle jaoks me siin oleme, kui nii võtta???

leia endale mingi missioon. mingi heategevus. tegevus, mis toob kellelegi kasu, rõõmu ja heameelt. mine vanadekodusse või toidupanka või loomade varjupaika vms vabatahtlikuks. iga päev, kus sa oled kellelegi, isegi võhivõõrale, natukegi rõõmu valmistanud, ei ole asjata elatud.

imho, heakene, oli aeg, kus ka mina sedasi arvasin ja püüdsin lohutada lohutamatut.
tänaseks, jah tänaseks, olen sealmaal, et kogu see tramburai ja trampimine siin maa peal, on täiesti arulage ja eesmärgita müra...
ma tõesti ei suuda leida sel kõigel mõtet siin elava inimolendi lühikese viivu jaoks.
mõte võib olla, aga kellegi või millegi suurema ja püsivama jaoks, mitte inimese jaoks.
ja üldse, kas ongi midagi päriselt, ehk on kõik üksnes viirastus.
kas me siin üldse oleme need, keda arvame end olevat ja kas me üldse midagi arvamegi...

elu ongi eesmärgita ja mõtteta. aga samas on see nii haruldane ja erakordne kingitus -- võimalus elada -- ja kuna see on niigi nii üürike ja surnud olla saame me kõik nagunii lõpmata pikka aega, siis tundub eriti totakas lahkumisega kiirustada. pigem püüda ise oma elule sisu ja tähendust lisada. ükskõik kuidas. võib-olla just homme kohtad sa oma elu armastust. või päästad juhuslikult trammi alt noore neiu, kes 20 aasta pärast töötab välja vähiravimi vms. milleks homme juba ette maha kanda? krooniline lootusetus on inimese puhul ikkagi haiguslik seisund ja seda saab parandada.

lapsed ei taga elumõtet ja õnne.
sa oled lihtsalt loll, mitte õnnetu.
vanadekodud on täis üksikuid vanakesi, kel pole sentigi hinge taga ja kes pole oma lastele vajalikud, keda keegi ei käe aastaid vaatmas.
ela ja ole õnnelik selle üle, mis sul on, mitte selle üle, mida sul pole, tola

kui sul on rohkem, kui vaja, siis mine ja jaga nendaga, kel pole.
mine vanadekodusse abiks, hospisesse abiks, loomade varjupaika abiks jne, aita neid, kel on reaalselt ja füüsiliselt valus, onkos vms.
niisama kodus mõnusalt diivanil persetada, ennast kiita ja ohkida netis on vahva küll, kas pole.

jantje smit - you tube

kuulake parem ilusat muusikat, mida inimputukad suudavad luua, esitada ja mis rõõmustab, lohutab ja paneb elu helisema.

Käingi ühte vanakest aitamas, aga hingelise tühjuse, lootusetuse vastu see kahjuks ei aita, see tohutu ängistus käib alati kaasas.

see on loomulik aastalõpu nukrus hinges. inimese eluring sama nagu looduseski. ainult looduses käib asi kiirelt - kevad, suvi, sügis ja lõpp-talv.

kevad on algus, meie noorus, ootused, lootused, elevus ja lõputult pikana tunduv elu...aega küll, küll jõuab, muudkui elan, olen ja torman.

suvi - küpsus, kuum kirglik küpsev saagiootus, tegemistes on eesmärk, kogumisetahe, saamiseiha ja lõputu nautimine, enda tunnetamise ilu, võlu ja valu.

sügis - viljade küpsemise aeg. kui on lapsed, siis needki valminud ja lähevad oma rada.kõik, mille nimel tormlesid, tegid, olid - kaotab ühtäkki eesmärgi. ja õige on see, et lapsed on nagu külalised, kes tulevad ja lahkuvad. kui leiavad aega ja tee pole väga pikk, külastavad sind vanast inertsist, kui aga miski polnud neile meele järgi, võid hoopiski nende pahameele osaliseks saada. ilusamaks see sügist ei tee, hoopis nukramaks. algul üritad kõigest üle olla, ennast ikka kokku võtta, olemas olla, aidata ja parimat pakkuda. aga sügisega on nii, et tasapisi on raagus iga puu, värvilised lehed poris halliks saanud, ainult kõle tuul puhub üle väljade. külm tungib riiete vahele, ikka sügavamale ja kaugemale. annadki lõpuks alla, kägardud toanurka, poed tekisse, peidad pea patja ja nutad, nutad, nutad....üksindusekülmusest ja lõppeva aja viimsete helide kurbusest. tahaks ju olla, jaksata, aga talv tuleb vägisi, et katta sind igaviku vaikuse vaibaga.
me võime öelda, et me ei karda surma ja elu lõppemist......aga me kardame. ja mida lähemale me lõpule jõuame, seda rohkem tahaks veel olla, hästi olla. võib olla just see vastuolu panebki tundma, et tahaks ise kõik lõpetada, sest liiga kurb ja valus on hommikuti tõusta ja kõike seda uuesti tunda, seda lootusetut hirmu ja kadumise aina lähenevat hetke.

Kah õnnetu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> 36, aga tunnen end nagu 60-aastane.
Kui 60--ne Naine tunneb ennast 40. aastasena ...
Viimane aeg kokku võtta --(Midagi tähtsat on sinul veel ees,, Otsi ---üks huumori soonega isane ? Tegelikult ,,võiksid maale üldse minna ja seal midagi uut mehega teha :