see on loomulik aastalõpu nukrus hinges. inimese eluring sama nagu looduseski. ainult looduses käib asi kiirelt - kevad, suvi, sügis ja lõpp-talv.
kevad on algus, meie noorus, ootused, lootused, elevus ja lõputult pikana tunduv elu...aega küll, küll jõuab, muudkui elan, olen ja torman.
suvi - küpsus, kuum kirglik küpsev saagiootus, tegemistes on eesmärk, kogumisetahe, saamiseiha ja lõputu nautimine, enda tunnetamise ilu, võlu ja valu.
sügis - viljade küpsemise aeg. kui on lapsed, siis needki valminud ja lähevad oma rada.kõik, mille nimel tormlesid, tegid, olid - kaotab ühtäkki eesmärgi. ja õige on see, et lapsed on nagu külalised, kes tulevad ja lahkuvad. kui leiavad aega ja tee pole väga pikk, külastavad sind vanast inertsist, kui aga miski polnud neile meele järgi, võid hoopiski nende pahameele osaliseks saada. ilusamaks see sügist ei tee, hoopis nukramaks. algul üritad kõigest üle olla, ennast ikka kokku võtta, olemas olla, aidata ja parimat pakkuda. aga sügisega on nii, et tasapisi on raagus iga puu, värvilised lehed poris halliks saanud, ainult kõle tuul puhub üle väljade. külm tungib riiete vahele, ikka sügavamale ja kaugemale. annadki lõpuks alla, kägardud toanurka, poed tekisse, peidad pea patja ja nutad, nutad, nutad....üksindusekülmusest ja lõppeva aja viimsete helide kurbusest. tahaks ju olla, jaksata, aga talv tuleb vägisi, et katta sind igaviku vaikuse vaibaga.
me võime öelda, et me ei karda surma ja elu lõppemist......aga me kardame. ja mida lähemale me lõpule jõuame, seda rohkem tahaks veel olla, hästi olla. võib olla just see vastuolu panebki tundma, et tahaks ise kõik lõpetada, sest liiga kurb ja valus on hommikuti tõusta ja kõike seda uuesti tunda, seda lootusetut hirmu ja kadumise aina lähenevat hetke.