Lugesin ja lugesin... Sain kah targemaks. Mina mäletan vene ajast põhiliselt seda, et kali maksis 3 kopikat, seda müüdi kollasest ümmargusest tünnist ja eskimojäätisel oli ka kollane glasuur. :) Ja mina olin ka pioneer, aga rohkem sellepärast, et ei viitsinud vaielda nendega. Pealegi, sel ajal (või lihtsalt meie koolis?) ei võetud seda enam nii tõsiselt. Propagandat mäletan muidugi, see oli minu jaoks siiski rohkem naljakas, ja seda räägiti, aga ei usutud, ka õpetajate poolt nii.
Õnneks ei ole ise mingi tagakiusamisega kokku puutunud, ma oleks siis tõenäoliselt siin Siili mõttekaaslane kohe. Ma ei suuda kannatada mingisugustki ahistamist või tagakiusamist, lähen kohe kurjaks. :)
Aga seda peab küll ütlema, et väärtushinnangud on muutunud. Loomulikult oli propaganda nõme, ja see pidev NSVLiidu kiitmine, aga praegusega võrreldes, kus juba lasteaialapsed raha kõige tähtsamaks peavad... Vanasti armastati ikka vanemaid, loomi, lapsi, sõpru, nõukogude liitu ja Leninit. Lugege mingeid vanu veneaegseid raamatuid, pilgeni täis sangarlikke vene noori, kes kõik armastavad lapsi ja vanureid ja sõprust ja vendlust. :) Need ju kõik plussid. :) Nüüd aga räägitakse igal pool ainult halvast, krimi ja kodutud ja narkomaanid ja... õudne. Heast räägitakse liiga vähe või ei räägi üldse keegi. Lapsed aga kuulavad ja õpivad. Ja imiteerivad. Õpivad käegalöömist ja hirmu.
Kurb.
Teen ettepaneku olla täna hästi positiivsed ja aidata, kui kellegil abi vaja on, mitte ainult hädaldada ja kaasa kurta. :)