Jumal, kas tõesti nüüd enne rahu ei saa, kui pole jälle pikalt kisanud nõukaaja ümber.
Ütleksin nii, et neil nootel, kes POLE tõeliselt nõukaajal elanudki, pole vaja suud pruukida. Nagunii nad ei tajunud siis, ja nüüd takkajärgi veel vähem, selleaegset elu ja olu.
Rääkida ja tuututada võib kõige kallal.
Mina käisin nõukaajal koolid lõpuni ja ütlen nii, et selle aja suur pluss oli haridus ja kes vähegi tahtis, see sai korraliku hariduse.
Mis siis, et ülikooliühikas magasime raudvoodites ja elasime ühes toas mitmekesi. Polnud paha midagi. Tore oli hoopis.
Nüüd mõtlen vahel Võsapetsi saadet, kus ta mõnitas seda vana raudvoodit. Ausalt, kummaline oli vaadata.
Voodi ei tee kedagi paremaks ja targemaks, samamoodi ka mitte halvemaks.
Nüüd käib aina üks kiun asjade ümber, eurostandardite ümber - vangile ei kõlba enam vangimaja vanad mudelid, vanad voodid, tavaline riisipuder moosiga ka ei kõlba enam jne.
Koolis ei saa õppida, kui pole luksuslikke tingimusi, parimat voodit aelemiseks ja aina nõutakse tea mida, selle asemel, et õppida ja olla tänulik, et keegi sul üldse võimaldabki koolis käia, et su vanemad suudavad sind majandada ja muud jutud sinna juurde veel.
Nüüd mõeldakse vaid rahast ja need ka, kes siin ülbavad, et mis te siis istusite selle 80 rahase palga otsas, eks elanud paremini, on ühed empaatiata tühihinged, kes peale enda ja asjade ja raha muud ei näegi enam. Kui, siis vaid seda, et kõik oma rahvuskaaslased on vaesed rotid ja kaugel silmapiiri taga on unelmate paradiis, head ja ilusad, tõelised inimesed, taevas nii sinine jne.
Olid nõukaajal omd head, olid omad vead.
Täpselt nagu nüüdki.
Polnud siis ka täielikku võrdsust, kuigi inimesed isekeskis olid palju-palju sõbralikumad, neil oli hing veel olemas/ vähemalt minu ringkonnas oli nii/.
Sõdisime meiegi vaikimisi vene korra vastu, rääkisime pila-anekdoote meie suurtest juhtidest, olime vaimustuses luuletustest, kus lasteaiatädi Maša tegi nii ja naa, kus Mägramajast oli jutt ja vanast Karust jne....
Minu kodus polnud rikkust, polnud meil autot ka mitte, aga me olime õnnelikud, homne päev polnud nii tume nagu praegu, toit oli kesine, aga vähemalt oli see naturaalne ja vorstis oli ikka liha sees, mahlad ja moosid olid ilma lisaaineteta ja säilisid imekombel isegi?!
Praegu, kui vaatan noori, siis mul on neist kahju. Mitte seepärast, et nad mulle ei meeldiks, ei, hoopis seepärast, et nende elu algus on ikka üüratult raske. Eriti, kui pole vanemailt mitte midagi eluks kaasa saada...
Meil oli paljuski kergem, me olime justkui oodatud ja meile pandi suuri lootusi, nii tundsime me vähemalt.
Eriti ilusad olid meie kooliaja paljud üritused, mis sellest, et need olid teadlikult leninlikud, aga nad muutsid meid, lapsi, paremaks. Nt käisime vanu ja haigeid inimesi peale kooli vabatahtlikult ja täiesti tasuta aitamas. See rõõmustas neid vanakesi ja meie olime ise sellest väga õnnelikud. Lausa otsisime ise neid, keda saaks veel aidata. Niimoodi õppisime märkama neid, kes abi vajasid, niimoodi õppisime andma ja olemas olema. Ei mäleta, et meie klassis oleks olnud selliseid, kes oleksid oma vanavanemate kohta halvasti rääkinud, ema-isa olid autoriteedid, samamoodi teadsime, et õpetaja on austustvääriv, sest ta on meist targem ja õpetab meilegi oma tarkust, et me saaksime elus teha suuri tegusid. Teadsime, et MEIE oleme järgmine põlvkond, kes tööle hakkab ja meist oleneb, kui hea või halb saab sellest olema see meie juhitud aeg.
Siiani tunnen, et seni, kuni saan ja jaksan hoolida, aidata ja anda, on kõik veel ok.
Kui aga lööksin käega ja tunneksin, et pole minu asi, p'ohhui, tehku, mida teevad ja olgu, kuidas on, astuksin üle hädasolijast, siunaksin oma ema ja isa selle eest, et nad ei teinud vehkat nõukaaja eest, et meil polnud raha nagu muda ja muud kiunumised takka - no siis oleks kõik, elul poleksi enam mingitki väärtust enam..
Et saada, selleks tuleb ennekõike anda.
Peale nähtava, on hoopiski olulisem nähtamatu, mitte sädelev pakend ei loe, vaid ikka see, mis seal pakendis sees on.
Igal asjal omad head, omad vead - see käib kõige kohta siin elus.