Nii, nüüd sulle otseselt, kes sa oled seal aina töötanud ja arvad, et inimesed paisutavad probleemi üle.
Räägin vaid enda eest, mitte seda, mida kuskil saunas naised teadsid jne.
Ma olen samamoodi töötanud, nii haiglas, kui ka hooldajana mõni aeg. Ei tundnud, et sellepärast, et palk jah, oli niru tõesti, ma oleksin pidanud sellepärast oma hoolealustesse kuigivõrd halvemini suhtuma.
Pingutasin nende jaoks aina olemas olla, istusin nende voodiserval, kui vähegi aega jagus, silitasin neil kätt, rahustasin neid ja tahtsin kogu hingest, et nad poleks nii hädises seisus, kui nad on oma elu lõpul, sõltudes vaid teiste armust ja hoolest.
Praegu ma enam med süsteemis ei tööta, aga üks minu lähedastest vajas mõni aeg tagasi hooldusravis kohta ja seega ta sinna pandigi, hooldajate hoole alla mõneks kuuks.
Nii, nüüd tuleb asja tuum.
Kui ma seal teda siis vaatamas käisin, siis kogu see personal, kes seal oli, aina mulle kurtis, et näe, ta ei ole nõus rohtu võtma, et kas paneme talle selle söögi sisse või kuidas teeme, aga rohtu ta peab võtma.
Tundsin siis huvi, et milleks talle need rohud, kui sellised, sest haiglasse minnes talle neid määratud polnud. Siis aga selgus, et hoidku taevas, ta peab neid ikka võtma, sest tal ju süda haige ja sedasi lakkab see hoopis töötamast. No imestasin end oimetuks, sest ta polnud iial oma elus südame pärast ainsatki rohtu vajanud. Tahtsin siis näha tema kaarti, kus kõik kirjas ja ka määratud rohud peavad olema näha. Näidati, aga seal polnudki mingeid südamerohtusid, vahi palju tahad, aga no polnud.
Hästi siis läks, ma ütleks ja seda tänu inimesele endale, kes polnud nõus neid võtma.
Ta suutis enda eest seista.
Aga need, kes ei suuda?
Ja need, kes lihtsalt ei tea ega saagi aru enam millestki?
Kuigi mõnikord, kui sinna läksin, oli ta ikka väga sassis endaga, ta polnudki nagu tema ise enam ja tavaliselt see toimus kuskil õhtupoolikul, eriti, kui jõudsin pisut enne külastusaja lõppemist. Päevastel aegadel oli ta tavaliselt vägagi normis.
Ükskord aga leidsin ta sahtlist rohutopsi ja ta ise ei osanud selle kohta midagi tarka isegi öelda. Tahtsin kelleltki küsida, et mis rohtu talle antud on, aga üllatus, üllatus, seal koridoris/ terves koridoris!!!!/ polnud ainsatki hooldajat, ainsatki õde, mitte kedagi, peale haigete.
Ükskõik, mis oleks võinud juhtuda, ükskõik kellega?!
Kus siis oli kogu personal, kes nii räigelt rabab ja aina valvab?!
Vat niimoodi, armas "aga", ei tehta seda tööd ja pärast ei laulda siin, et oh ja ah, me teeme seal niiiiiii palju.
Teete tegelikult hädapärase, mitte ei punnita end sandiks ja täiesti kindel on ka see, et teiesugustele maksa palka, palju tahes, te nagunii arvate, et teete rohkem, kui see närune raha väärt on.
Võiksin siia ka kirjutada lausa kurioosseid fakte ühe maakona hooldushaigla kohta, aga jätan teid traumeerimata. Need on koletud lood, lausa kuritegelikud faktid. Ärge mult hakake küsima, et mis ja kus, ma ei ütle seda.
Aga kindlasti teate paljusid asju ka ise ja ma olen väga kindel, et on meil ehk üksikud ja väga erilised asutused, kus tõesti on kõik parimast parim, aga
enamuse kohta kahjuks seda öelda ei saa.
Eraldi teema on sinu poolt "aga", aga mõnitus töötute suunas, et miks siis ei lähe sinna hooldusesse tööle ja mis kiunute siin. Vat ikka ei lähe küll igaüks sinna tööle ja jumal tänatud. Kõik pole valmis inimestega töötama, eriti veel abivajavate hädiste inimestega.
Kui igaüks, kes aina tahaks, võiks sinna sisse kõndida, et juhhei, ma tulin tööle, ahsoo, ma siis kasin 12 nõtra puhtaks, kannan söögi ette ja pärast sama söögi tagsi, sest ma ei oska neid sööta ega muudmoodi abistada ja kui nad ise ei suuda, siis, mis parata, olgu siis söömata, siis ongi ju parem, kui selliseid seal uksest sisse ei lubatakski.
Töö seal on raske jah, aga seda annab hoolimisega teha, seda annab armastusega teha.
Krt, see raha rikub kõik ära. Mitte seda ma ei mõtle, et ilma rahata saaks elatud, aga kui raha muutub ülemaks inimesest, siis on see kurjast küll.