Halb kogemus
Kas ma olen asperger?
 
Uus foorumlane 14. aprill 2013, kl 19.11
Kas see angi tegelane on siin alati nii vastik või on tal rasked ajad praegu?
 
ang to mnjah ja teised õrnahingelised 14. aprill 2013, kl 19.18
mnjah - aga võta siis mingit ravimit, ehk hakkab kergem? Soovtavalt AD-d, need on tänapäeval kõige popimad. Nii popid juba, et inimesed ei tee vahet tõsisel ajukeemia paigastolemisel ja halval tujul.

Muidugi - just-just, ja laiskust, halba iseloomu, saamatust, isekust, hädaldajaid ka pole olemas, kõik inimesed on üdini head ja sõbralikud ja kui ei ole, siis tablett sisse ja valmis, eks.

Uus foorumlane - minu vastikuse aste sõltub postituste lugeja meeleseisundist. Kes otsib õelust, see seda ka leiab, igalt poolt.

Aga üldiselt ongi juba jupp aega võimatu vahet teha eesti elul ja Ameerika seebiooperil. Ainult üks nutt ja hala ja kalli ja pai. Ahjaa, päikest teile. Pffft.
 
netty 14. aprill 2013, kl 19.39
Minule ang meeldib.
Ega tilulilutamine aitagi, on vaja tugevat kätt paljudele meie aja tupsununnukestele ja ega see ka vahel neile tegutsemissoovi külge põruta.

Tahtsin samamoodi kirjutada, et hakka elama, aga siin juba soovitusi sellest olemas.
Hakkagi elama, mis see hala aitab.
Ainult, et ad-sid pole küll iga asja puhul tarbida vaja, sul pikk elu veel ees ja need psühhotroopsed tabletid võivad su aju päris korralikult nihkesse pöörata, palju hullemini, kui sul ta hetkel on, see maailmavalune olek.
Ole tugev, siis saad üle igast mäest.
 
Oled jah vastik 14. aprill 2013, kl 19.45
Sa võid öelda mida tahes aga kui sa ei tea 100 % kindlalt, mis teemaalgatajatr täpselt vaevab siis on äärmiselt värdjalik öelda, et oled laisk ja hädaldaja.

Enamasti ongi nii, et need, kellel endal pole kunagi depressiooni olnud, arvavadki, et see inimene on laisk ja loll. Olen käinud depressiooni foorumis ja arvan, et ühel sealsel kommenteerijal on täiesti õigus. Tal on olnud mitu tõsist füüsilist tõsist haigust aga kõige hullemaks peab ta depressiooni. See haigus teebki nii, et inimene ei tee enam midagi. Mõni lamab terved päevad voodis, vahib lakke ja nutab. Mõni katsetab mitu korda enesetappu.
Tore elu ikka küll ja eriti palju teeb asja paremaks see kui keegi lajatab, et oled laisk.

Sul polegi mingit vastikuse astet, sa oledki selline äärmiselt pahatahtlik inimene. Nii siin kui ka igapäeva elus. Vaevalt, et inimesed sinuga suhelda tahaks kui teaks mida sa siia kokku kirjutad.
 
no 14. aprill 2013, kl 19.48
mulle paistab, et otseütlemist on mõnel valus kuulata. Ang esitleb siin seda poolt, kes kahe jalaga maa peal seisavad ja igalt poolt mingit peent haigust ei otsi. Loomulikult oleks jube tore hakata iseloomutuses süüdistama ema, laiskuses pärilikkust, neelata AD-sid ja kurta, kuidas keegi ei mõista peent hingeelu.

Aga et ise viitsiks midagi ette võtta - seda küll ei ole. Üleüldse kipuvad paljud elama pigem minevikus, kui et rajada omale selline elu, millest unistatakse. Ikka leitakse 100+1 vabandust, miks ei saa. Äkki oleks mõttekam oma elu ise juhtida, mitte lasta teistel seda teha?
 
Küsimus 14. aprill 2013, kl 19.57
Mul on ka küsimus angile ja teistele tarkadele oraaklitele:

Kas teie arvates on olemas haigus nimega depressioon või ei ole?

Ma loodan, et teemaalgatajal seda pole. Ei soovi selliseid asju kellelegi. Samuti arvan ma, et kui saab abi ilma AD'deta siis on super. Need on väga tugev keemia. Muidugi mõnikord need tõesti aitavad.
 
jätkuks 14. aprill 2013, kl 19.58
on vahe otse ütlejatel ja nendel, kes meelega teistele liiga teevad.
 
ang to Küsimus 14. aprill 2013, kl 20.37
"Kas teie arvates on olemas haigus nimega depressioon või ei ole?"

Jah, selline haigus on olemas. See võib olla väga tõsine haigus ja ravi on sageli väga raske, sest samad rohud ei mõju kõigile samamoodi, koguseid on raske määrata ja kõrvalmõjud võivad olla päris ebameeldivad.

Mis on sellel pistmist sellega, et teemaalgataja on noor täiskasvanud inimene, kes leiab, et see on normaalne, et vanemad teda ülal peavad, sest tema eluasemekulud (kuigi vanematega jagatud, midagi lisandub kommunaalidele ikka), riided ja toit pole midagi erilist ning samuti on ta iseenda poolt kinnitatuna inimene, kes huvitub vaid omakasust?
 
ang to Oled jah vastik 14. aprill 2013, kl 20.47
"Sul polegi mingit vastikuse astet, sa oledki selline äärmiselt pahatahtlik inimene. Nii siin kui ka igapäeva elus."

Äkki aitaks mind AD-d? Kõik teised inimesed peale minu on ju head, vahel vaid depressioonis?

Inimese suust, kes võõraid VIISAKAS keeles kõnelevaid inimesi vabald värdjaks tituleerib, on sõnad muidugi kulla kaaluga. :D
 
to ang 14. aprill 2013, kl 21.35
Sul on mingi probleem nende AD-dega või? Kas arst on üritanud sulle neid määrata, nähes mis tujus sa kogu aeg oled?
Depressioon on haigus ja kahjuks Eestis väga aladiagnoositud, paljud ei saa majanduslikel põhjustel AD-sid osta ja jäävad seetõttu ilma vajalikust ravist. Kui on haigus ja selle vastu ravi olemas, siis tuleb ravida.
Ma ei tea, kas teemaalgatajal on depressioon, aga kellel ei oleks peale sellist vanematepoolset "töötlemist". Vanemad siis ilmselt sellised angitaolised otseütlejad, aga näed, ei toimi igaühele nagu vaja see otse kõik väljaütlemine ja karmi käe poliitika. Inimesed on erinevad, mõned õrnemad ja hingelisemad. Kas see on kuritegu?
Arvestades angi vajadust vaielda, on tema kommentaarid siin nagunii varsti üle ühe ja ta üritab midagi meeletult ära tõestada. Mis muidugi ei õnnestu, peale oma halva iseloomu kõigile näitamise. Anonüümne foorum, siin ju võib.
 
ang 14. aprill 2013, kl 21.41
"Kas arst on üritanud sulle neid määrata, nähes mis tujus sa kogu aeg oled?"

Minu tujul ega tervisel pole midagi viga, mis mul sinna arsti juurde peaks asja olema? Sina krõbista aga usinalt. Ja pakun et depressioon on ÜLEdiagnoositud.
 
ang veel 14. aprill 2013, kl 22.03
"Sul on mingi probleem nende AD-dega või?"

Ja vastuseks küsimusele - on jah nendega probleem. Tänapäeval süüakse neid, kui leiba, nagu see oleks alati ainus lahendus. Ei ole ja sageli teeb asja hullemaks, aga selle asemel, et endaga tegeleda, (rohkem) sporti teha, oma toiduvalikud üle vaadata, alkoholist loobuda on ju lihtsam tablett võtta ja siis kõigi rinna najal nutta, kui raske on elu ja kuidas teil on "diagnoos". Inimesed ei julge ise oma elu eest vastutada ja otsivad vabandusi, mitte lahendusi. See ei puuduta neid, kes tõesti haiged, aga valdav enamus ei ole seda mitte.
 
no 14. aprill 2013, kl 22.15
tahaks teada, kas teemaalgatajat vaevab deprekas juba sünnist saadik?
Kui ta oleks öelnud, et selline seisund on tal viimasel ajal, siis oleksin depreka diagnoosiga nõus. Kuna aga ta väitis, et ta ongi selline ja on seda kogu aeg olnud, siis pole siin deprekaga midagi tegemist. Peale selle kumab tema sõnavõttudest läbi paras annus üleolekut.
 
naine 14. aprill 2013, kl 22.38
Kus sa mu tekstis üleolekut lugesid? Kas siis põlgus ja tülgastus on üleolek? Enamus inimesed ei tähenda minu jaoks mitte midagi, peaaegu kõik. Mõned, kas siis sellised jube positiivsed/emotsionaalsed või hästi kõva häälega räuskajad tekitavad ebameeldivust. Lihtsalt ma küsisin, kas minu sümptomite põhjal on võimalik mingit diagnoosi panna? Kui ma läheksin näiteks psühholoogi juurde, ei taha end ju vale arvamusega lolliks teha, nt arvan, et olen asperger aga tegelt pole.
 
no 14. aprill 2013, kl 22.55
aga ma soovisin ju pisut pehmemalt väljenduda - asendasin sõna põlgus sõnaga üleolek. Minu arusaamist mööda on see sõna oluliselt leebema kõlaga ja selle pärast sul nüüd küll solvuda ei tasuks.

Vaata, kui eranditult kõik inimesed kutsuvad sinus põlguse esile, siis istu oma kapis edasi. Aga millegipärast tekitab see sinus probleeme ja sa tuled siia teematama.
Kui aus olla, siis mina viskaks sellise tütre julmalt tänavale. Nii teevad ka loomaemmed, kui nad tahavad, et kutsikas iseseisvalt eluga hakkama saaks. Ka sul oleks vaja uju või upu teraapiat ja küllap kaoks põlgus teiste inimeste vastu ja küllap õpiksid neid vägagi vajalikuks pidama.
Ära kujuta ette, et sa mingi aadlipreili oled, kes frustreerunult maailma vahib ja kõike ümberringi põlgab.

Täiskasvanud inimene, kohe kooli lõpetamas - nüüd on aeg iseseisvaks saada ja mamma seelikusabast lahti lasta ning ise oma eluga hakkama saada.

ja mingit aspergerit sul pole. Pole mõtet oma mugavust kaunite diagnoosidega õigustada.
 
ahh 14. aprill 2013, kl 23.02
Pole sa mingi asperger ega depressiivik, pakun et lihtsalt liiga hoitud ja samal ajal tümitatud. Lõpeta kool ära ja püüa ruttu oma elu peale saada. Mu meelest noored kipuvad selles vanuses ennast üle analüüsima, aga elada oleks hoopis vaja :)
 
Teemaalgatajale 14. aprill 2013, kl 23.10
Siit ei tasu mitte midagi, mitte kunagi küsida. Siin ongi sellised targutajad koos, kes ei jaga tegelikust elust midagi.

Mina pakun, et psühholoogi jutule minek pole paha mõte. pole ju midagi kaotada ja neid angi fanaatiliselt kardetud AD'sid ei pea ka võtma hakkama. Psühholoog ei saa neid välja kirjutada.

Mingid eriti jubedikud siin, mõnitavad tervisehädaga inimesi.
 
Aspie ema 15. aprill 2013, kl 02.01
hämmastav, käid ülikoolis ega oska või taipa veits surfata, et Aspie mõiste endale selgeks saada.
Minu jaoks kõlas su "HÄDAKISA" kui lodeva ja laisa ning enesekeskse isku jonnihoog tähelepanu saamiseks.
Selline tähelepanu nõudmine täiskasvanupoolt on lapsik ja häbenemist väärt.
Aspied on küll pisut enesekesksed ja see joon tundub teil ühine olevat aga see pole veel põhjus selleks diagnoosiks.Samuti häiris mind su vanemate taktitus neist asjust sel moel rääkida- õieti etteheita. Pealegi need omadused on sul olnud terve elu, miks ema siis varem pole sellise isiksuse häirega tegelenud või on need siis viimasel ajal eriti esile kerkinud. Tundetus on suur ohumärk küll, aga tahaks teada , kuis käitud, kui asjad ei lähe nii nagu oled ise lootnud, plaaninud - ärritab see? Loe raamatut emotsionaalne inteligentsus , annab sulle mõtteainet.
Lõpetuseks,et sa siin asju uurid , siis võib arvata et see olukord on häiriv,ehk siis on ka põhjust arsti külastada
 
nagu juba ütlesin 15. aprill 2013, kl 09.19
Diagnoos ongi highly sensitive person. Loe selle kohta!
 
........ 15. aprill 2013, kl 12.02
Sul, algataja, on suhtlemishäire- nagu minu 18 a pojalgi.
 
M22 15. aprill 2013, kl 13.40
Siin kirjutatu põhjal ei saaks küll öelda, et mingit diagnoosi võiks anda või isegi seda, et lihtsalt emotsioonitu oleksid.
Samas:
"Praegu ma elan tõesti nagu parasiit vanemate kukil, aga mul puuduvad tutvused ja pole motivatsiooni, et õppida paremini või kuhugi ennast tööle pakkuda, CV-sid saata, et tööle saada kooli kõrvalt."
On näha, et praegune olukord ei sobi Sulle endalegi ning et on soovi seda muuta. Seega pole olukord lootusetu ning ilmselt ka üsna kergesti muudetav.. Esimene tingimus, ehk soov, on ju olemas. Olgugi, et konkreetset motivatsiooni pole ning tutvused puuduvad. Kuna käid ülikoolis, siis ilmselt oled ka mingit praktikat kuskil läbinud? Seegi läheb kirja. Samas on täiesti tasuta rääkida mõne õppejõuga. Edasi on igast karjäärinõustajaid jne.
"Ma kardan ka tööle minna, kui pole kunagi midagi teinud, võib-olla ma ei saagi oma eluga hakkama. Et sellepärast küsisingi teie arvamust, kas mu sümptomite põhjal saaks mingi diagnoosi panna või peaksin mingeid ravimeid võtma? Sest kõik mu ümber aina räägivad kampas midagi, aga mul pole nagu midagi öelda või lihtsalt ei teki õigeid sõpru"
Karta midagi, et "võib-olla" ei saa hakkama on jabur. Isegi siis, kui kogemust pole. Eks igaüks võib alguses tööl mingeid vigu teha, kuid seegi ei tõesta võimetust. Pigem harjumise küsimus. Eriti siis, kui eriala avab palju uksi, või annab võimaluse mingit kindlamat kohta leida.
Ka see, et kambas midagi rääkida ei õnnestu (pole millestki rääkida), ei ütle veel midagi. Samas kui kellegiga kahekesti olles või siis väiksemas seltskonnas päris vait ikka ei ole? Võib-olla pole küll just neid tuttavaid, kellega "hängida", kuid mõni olukord on ilmselt ikka ette tulnud. Kasvõi ametliku/erialast juttu rääkides. Vaata enda ümber, pole sa kaugeltki ainus selline. See on üsna tavaline, lihtsalt seltsivamad inimesed jäävad rohkem silma.
Näiteks ma ise pole kah seltkonnas tavaliselt eriti suur rääkija, kuigi mõned sõbrad/tuttavad ikka on, seega päriselt ma siiski Su olukorda ette ilmselt ei kujuta. Kuid võin öelda, et seltskonnas mitte kaasarääkimine küll mingi puue pole.

Ning lõppude lõpuks, Sa oled vaid 22 aastat vana! Täiesti noor. :) Terve elu on ees, vahet pole, kas lõpetad praegu, või aasta hiljem. Ja mis töösse puutub.. Siis tasuks mõelda pigem sellele, mida suudaksid teha (arvestades takistavaid tegureid, nagu teadmiste puudumine konkreetse erialaga kohtade puhul, füüsiline võimekus jne), mitte sellest, kas saaksid sellega hakkama kogemuste puudumise tõttu. Keegi ei sünni kogemustega. Neid omandatakse elu jooksul. ;)
 
mnjahile 15. aprill 2013, kl 13.57
Mis ang valesti ütles? Minu arust väga õigesti vastas teemaalgatajale. Sest teemaalgataja ei tunne oma tõbriklikkuse pärast mitte muret, vaid lihtsalt otsib vabandust (diagnoosi), mille taha peituda, et samasugune edasi olla.
 
thumbs up 15. aprill 2013, kl 14.28
Mulle meeldib M22 kommentaar. Kõige asjalikum siin teemas.
 
naine to Aspie ema 15. aprill 2013, kl 17.36
"Samuti häiris mind su vanemate taktitus neist asjust sel moel rääkida- õieti etteheita."

Eks need ole aegapikku teema käigus välja öeldud laused. Mul pole koolis probleeme olnud, ma olen lihtsalt vaikne ja tagasihoidlik, kes iial kellegile midagi halvasti ei julge öelda ja emotsioone võõras kohas välja ei näita (õieti mul polegi neid peale kohatise viha ja vastikustunde ning ahnuse vahest midagi saada). Kuid on märgatud seda, et olen vaikne ja klassijuhataja kord mainis koosolekul, et räägin vähe (ma käisin kõik aastad ühes koolis). Ema vaatab ka, et pole õigeid sõbrannasid, kodus ärritun kergesti ja ta kuulis ühe tuttava psühholoogi juttu, et Aspergeritest tüdrukutel on suhtlemine probleemiks, muud tingimused ei peagi olema täidetud. Mina siis ei käinud, ema vestles üldiselt, et mis võib-olla väehese võõrastega lävimise taga. Argus ja teiste võõristamine, tahtmatus kuhugi kuuluda, olevat Asperger. Olen küll selle häire kohta lugenud. Muid omadusi nagu rutiinist kinnipidamist ja kohmakust ning tundlikkust helide suhtes ei ole ma enda puhul täheldanud. Samuti saan ma aru erinevatest metafooridest ega ütle kohatuid märkuseid. Aga võib-olla mu apaatsus ja loidus ning halb tuju ongi tingitud aspergerist, ma ise hakkasin viimasel ajal nii mõtlema, sest mul on keskendumisraskused tekkinud ja tahtmatus kuhugi peale kooli minna süveneb. Aju nagu lülitub välja ja vahin oma konspekti kümme minutit enne kui suudan jälle mõelda. Ma ei saa aru,, kuidas mõned jõuavad nii palju. Juba väike suhtlus väsitab mind emotsionaalselt. aspergeritel esineb ka depressioon. Varem elasin nagu mulli sees ja ega mulle keegi midagi ei öelnud ka, aga kui ennast teiste tüdrukutega võrdlema hakkasin ja diagnoosi kohta ema soovitusel lugesin, hakkas mul halvem ja mida rohkem reaalsusele mõtlen, seda halvem mul hakkab. Aga ma ei saa ju välja minna, kui õige seltskond puudub, kellega kuhugile minna ja tunnen, et ei taha ka. Ma ei taha kuhugi kampa kuuluda. Ma pole püüdnuki ise kontakti otsida kellegagi, kuidagi pidev külmus ja jahedus on sees ja ma ei taha kellegagi sõbrustada, mitte ükski inimene peale minu isiksuse ja minu vajaduste ei tekita minus emotsioone. Vahest suhtlen küll, kui keegi tüdruk midagi räägib, siis vestlus on normaalne aga sinnapika kõik jääb. Ei ole huvitatud ninapidi koos olemisest ja tundidepikkustest vestlustest nagu teised tüdrukud, pidevast edvistamisest. Üksinda olles aga on mul halb ja ahistav olla, teistega koos samamoodi halb. Ma ei suuda lihtsalt midagi vaimukat välja mõelda, ma saan naljast aru, aga siis pean teesklema, et see minus emotsiooni tekitas. Kui vaja siis naeratangi nii, et suu nurgad on üleval, aga seesmiselt on sama külmus, pole seda sära silmades. Ei saa aru kuidas teised kogu aeg naerusui midagi seletavad. Ma ei olegi kunagi eriti kuskil käinud peale kooli ja poe, siis kui emaga harva käin seal. Empaatiavõime puudumisena tõi ema välja selle, et kui ma poodi lähen, siis ma avaldan soovi midagi saada (tavaliselt küll odavat ja kui ta põhimõtteliselt seda ei osta, siis vihastan. Ma ei tunneta raha väärtust sel juhul.) Või lähen ja hakkan vaatama telekat, kui tema on toas ja tahab muusikat kuulata ja vihastan, et oma soovitud seriaali ei näe. Et mida ma vahin oma saasta, kui teised midagi muud tahavad vaadata. Mul olevat halb maitse (noh ma ei viitsi doke ja uudiseid vaadata, seriaalid nagu Vaprad ja ilusad ja "Mad Men" on saast, et kuidas mul nii väärastunud maitse on, ise käin ülikoolis). Ja muusikast meeldib mulle ju ka saast, isa heidab pidevalt ette, et ma üldse MTV-d kuulan, talle käib see närvidele. Ma ei arvesta intuitiivselt teiste vajadustega, mulle peab peale käratama. Vahest väljendan oma tahet kuhugi minna või midagi saada agressiivselt. Võib-olla ma peaksin tõesti ravimeid võtma, kohatine närvilisus, apaatsus ja tahtmatus suhelda, teistega lähedaseks saada, peab olema mingi häire. Muidu ma jäängi mõtlema, et olen mingi värdjas. Ma ise ka ei tea, miks ma tunnen nii imelikult. Need, kellel sarnased sümptomid, oleksid osanud rääkida, mis diagnoos neile pandi ja oskavad mõnda psühholoogi soovitada ehk. Ma ei otsi vabandusi, aga kui inimene erineb teistest, on tal häire ja leian ka, et seda peab ravima. Terveks peab ju ometi saama. Enamus tüdrukuid on ühesugused, miks mina pean ennast siis teistsugusena (loe: värdjana) tundma. Keegi ei taha värdjas olla.
 
no 15. aprill 2013, kl 18.52
psühholoog ei pane diagnoose ega kirjuta tablette. Sina peaksid minema psühhiaatri vastuvõtule ja rääkima ära kõik selle, mida oled siia kirja pannud.
Mulle tundub, et sa pole mitte asperger, sind vaevab mingi muu psüühiline haigus. Mis nimelt, oskab jällegi arvata psühhiaater.
 
eelmisele 15. aprill 2013, kl 19.06
Haigusi pole olemas. On ainult laiskus. Kas sa ei tea siis seda?
 
M22 15. aprill 2013, kl 19.28
Olgu, võib-olla polnud isegi niivõrd teemakohane (st kas tegu on aspergeri sündroomiga või ei, vaid pigem arvestades praegust olukorda, ning mis töö/kooli suhtes teha oleks mõtekam.. Enda arust).

Aga:
"Olen küll selle häire kohta lugenud. Muid omadusi nagu rutiinist kinnipidamist ja kohmakust ning tundlikkust helide suhtes ei ole ma enda puhul täheldanud. Samuti saan ma aru erinevatest metafooridest ega ütle kohatuid märkuseid. Aga võib-olla mu apaatsus ja loidus ning halb tuju ongi tingitud aspergerist, ma ise hakkasin viimasel ajal nii mõtlema, sest mul on keskendumisraskused tekkinud ja tahtmatus kuhugi peale kooli minna süveneb. Aju nagu lülitub välja ja vahin oma konspekti kümme minutit enne kui suudan jälle mõelda. Ma ei saa aru,, kuidas mõned jõuavad nii palju. Juba väike suhtlus väsitab mind emotsionaalselt."
Ehk siis... See viitab täiesti psüühiliselt tervele inimesele. Vähese suhtluse põhjus võib peituda lapsepõlves.. Sellest, mis tollel ajal huvi pakkus, vanemate mõju (näiteks suurem kontroll lapse elu üle, keelud, lapse enda kuulekus), mõni sündmus, või üldiselt sellised tingimused, kus oli lihtsam vähem suhelda. See võis muutuda tavaks, harjumuseks. Sellest ka ärritumine, apaatsus, viha. Kõige selle põhjus võib olla hoopis vähene suhtlus. Ega ei saagi ühel päeval "tavapäraselt" suhtlema hakata, kui pole seda teinud pikka aega/kogu elu.

"Muidu ma jäängi mõtlema, et olen mingi värdjas. Ma ise ka ei tea, miks ma tunnen nii imelikult. Need, kellel sarnased sümptomid, oleksid osanud rääkida, mis diagnoos neile pandi ja oskavad mõnda psühholoogi soovitada ehk. Ma ei otsi vabandusi, aga kui inimene erineb teistest, on tal häire ja leian ka, et seda peab ravima. Terveks peab ju ometi saama."
Järjekordne tõestus, et oled juba terve. See on terve inimese suhtumine. Lausa erakordselt, võiks öelda (kuna vaimselt haiged inimesed ei tunnista tihtipeale oma häireid ning veel vähem püüa neid ravida/avalda soovi selleks). Muidugi, see ei tähenda et kõik peaks jääma nii, nagu on. Parim (ning ilmselt ainus) ravi oleks lihtsalt teistega suhtlemine. Esmalt sõnasta (vähemalt enda jaoks), milles seisneb see viha/ärritus teistega suhtlemisel? Mida täpsemalt tunned (ehk millisena sooviksid, sel hetkel, olukorda näha või mida teha?)?
 
diagnoosiga 15. aprill 2013, kl 19.37
Ma olen ka alati selline tagasihoidlik ja vaikne olnud. Hetkel ei ole mul ka ühtegi sõbrannat ega sõpra. Omad hobid mul siiski on, mida väga armastan.
Ma pean ütlema, et mulle meeldibki tihti just üksi olla. Mul pole kunagi igav üksi kodus olles.
Sellegipoolest tahaks elada elu ilma sotsiaalfoobiata ja depressioonita.
 
ang 15. aprill 2013, kl 23.33
Kui sa, teemaalgataja, terveks tahad saada, siis otsi tõbe kusagilt mujalt, kui Aspergeri teema alt. Aspergeri sündroom pole haigus ja "terveks" sellest ei saa. Lisaks pole ta vaimne/psüühiline, vaid neuroloogiline.
Ja ma siiski soovitaks sporti, kuigi ma tean, et sa ei viitsi. Keegi algul ei viitsi.
 
tõsi 16. aprill 2013, kl 13.01
need stress ja depr.on jama,inimene on oma laiskuses ja mugavuses võimeline endale igasugu foobiad ette kujutama, sellised inimesed pandi kunagi paranduslike tööde laagrisse kus neil tekitati kohe eluvaim tagasi, kahju et tänapäev pole loodritele koolituslaagrit
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!