Keegi mind ei taha, ei pea silmas ainult mehi, pigem naisi, suhelda ei saa, keegi mu vastu huvi ei tunne. Vahet ei ole, elan või suren, keda see huvitab.
Räägin iseendaga, kellegagi rääkida ei saa, kõigil naistel oma elu, aega kellelgi ei ole.
Nii ma siis ulun nagu üksik hunt, päevast paeva. On see elu? Virelemine ju.

issand kui sa niimoodi hädaldad ja vingud, ime siis pole, et su elu põrgu

nii hull see asi ju ikka pole, aga selles on sul õigus, et uusi tutvusi, ka naistega, on ikka väga raske leida. kui leiadki, kaovad nad millegipärast ära. õnneks on mul mu tasuv töö, mida ma armastan. kui peaksin tegema mingit vastikut tööd, siis oleks küll elu piin.

Naised ei taha üldse suhelda, kõigil nii kiire, peale minu. Tekib huvi, millega nii hõivatud on, ei ole kõik paljulapselised, et päevad otsa rakkes.
Kui ka mõnega paar sõna vahetada, kohe jutt, neil nii kiire, pole aega lobiseda. Millega siis kõik naised nii hõivatud on?
Täna jälle nutsin üksinda, endast nii hale, võtsin ka Xanaxi sisse, nats uimasemaks tegi.

P
aga äkki sinuga on tüütu ja igav suhelda?
minul küll suhtlemispuudust pole.
arvesta, et keegi ei taha suhelda negatiivse vinguva ja viriseva inimesega. äkki sa käid teistele lihtsalt närvidele?
ja miks sul mingit tegevust pole?
miks sa ei loe, ei käi kontserdil-teatris, või kui sul on aed, siis tegutse aias. või joonista, tee käsitööd. käi näiteks kuskil vabatahtlikuna abis. tegevusi on palju.
tabletid ja virin ei aita.

Loengi, käin netis ja tegutsengi, aga seda kõike teen üksinda. Ei virise suheldes midagi, lihtsalt ei ole üldse mitte mingit võimalust suhelda, sest naistel ei ole üldse aega.
Mõne joodiku mehega saaks küll suhelda, aga mõttetut joodiku jorinat kuulata ei suuda.
Naisi ei huvita üksik, igavlev mutt.
Tundub, suhtlemine on üldse noorte naiste rida.

tere P. Noh, mis plaanid sul on? Pole? No aga teeme siis!

Suhelda on plaanis, aga ei ole aega ega tahtmist kellelgi. Ja keda üksik mutt huvitabki, pean silmas naisi.

kah P?

kus sa elad?
kas teie kandis on näiteks olemas mingeid huviringe? siis on olemas veel kõiksugu ekskursioonid.
no mina ei tea - tegevust ju kui palju.
mida sa selle suhtlemise all üldse silmas pead, kui küsida tohib?
minul on lapsed juba suured. käin tööl, õhtul olen väsinud, ei viitsigi eriti suhelda. sõbrannadega lobisen skaibis paar sõna. kui on tööst vabast nädalad, siis loomulikult elan aktiivset elu, aga peale tööd argipäeviti ei viitsigi ju. tahaks niisama vedeleda, puhata oma asjadega tegeleda. tööjuures on suhtlemist ülearugi.

ja miks sa just naisi otsid. meestega on hulga lõbusam suhelda.
tõesti, kui vana sa oled. kui oled 4kympi, siis mine kuskile välja tantsima. mis sa kodus konutad.

Üksikuid ja üksildasi inimesi on palju ju tegelikult, aga millegipärast nad ei leia teineteist üles ja kui ka leiavad, siis on ikka mingi häda tavaliselt. Tüüpiline on see, et inimesed on kibestunud ja pettunud ja isegi kui mõnikord üritavad suhelda siis lõpuks ronivad ikka oma urgu tagasi. Muidugi annavad vahepeal teistele üksildastele lootust, et nad on sõbra leidnud ja siis teeb see ära kadumine ju teisele väga haiget. Inimesed ise ka ei tea, mis nad tahavad. Edu igastahes, loodetavasti ikka leiate kellegi või siis rahu endas ja saate hoopis iseendaga sõbraks.

aga
jah,olen ka tähele pannud. nad on sellised, et neile kohe justkui meeldib üksik olla ja vinguda. kui inimesele ei meeldiks, siis ta ju poleks üksi. on 100 erinevat võimalust igasuguste asjadega tegelemiseks ja inimestega suhtlemiseks.
teiseks põhjuseks on kindlasti see, et neil inimestel puudub suhtlemisoskus. mingi kiiks on juures ja seetõttu neist hoitakse eemale, sest nad ärritavad inimesi.
äkki peaks lugema suhtlemisalaseid raamatuid ja välja uurima, et mis te valesti teete, et teist eemale hoitakse.
mõnel juhul võib olla tegemist näiteks kerge aspergeri või autismiga. ei saada aru lõõbist, ei osata ridade vahelt lugeda jne.
see kõik muidugi raskendab suhtlemist. ja kahjuks ega autismi ega aspergerit välja ei ravi.
mul on selline sugulane. tark haritud inimene, kuid arvatavasti arperger. temaga küll vabatahtlikult lobisema ei hakkaks.

võta endale väike täiskasvanud koer koerapidajad ikka lobisevad jalutades, vähemalt regulaarse trenni saad iga päev.
Üldiselt on üksindus elus teatud mõttes paratamatus, ma ka päris üksi juba palju aastaid, aga erilist vajadust suhelda ka ei tunne, see on juba väljakujunenud harjumus. Kinos-teatris-kontsertidel ei käi juba selle pärast, et raha lihtsalt ei olegi selliste asjade jaoks. Ma ei viitisi kogu aeg seletada tuttavatele, et
nii rott olen, lapsed õpivad alles. Suhelda ju tahetakse tegelikult, aga seda on lihtsam teha kui on ühesugused võimalused.

Koli väiksemasse kohta, kui võimalik. Seal on suht raske nii üksi olla, leitakse omasugused kiiremini, kellega seltsida.

Ei ole nii lihtne, ei saa ometi mõnele naisele külge haakuda, saadaks mind kohe pikalt.
Mure on reaalne ja juba pikemat aega. Ei ole naisi, kellega suhelda. Vahel läheb enesetunne nii halvaks, nutan siis üksinda.
Olen 40-ndates.

Jah, naised hoiavad minust eemale, kuigi ma ei tee suudki lahti. Mõne üksikuga olen kunagi rääkinud, aga neil kohe selline jutt, et kiire, üldse aega ei ole.
Kas tõesti olen ainuke naine, kel aega on? Tööst vabal ajal olengi vaba ja võin lobiseda peaaegu kogu töövälise aja.

Miks sa enam Naine45 nim ei kasuta?

Tegelikult olen KP 54 ;D HAHA

45 jah olen. Olen ammu aru saanud, et reaalis naisi ei leia. Peale Xanaxit läks enesetunne natuke paremaks.
Olen mõelnud, kas mul selline aura, mis naisi eemale peletab või on enamus naisi päriselt ka nii hõivatud, et aega üldse ei ole.
Kuna ma teistest naistest midagi ei tea, siis murrangi selle üle pead.

Suhtlengi siin ja hea, et on koht, kus mõtteid avaldada saab.

Kunagi ammu, kui olin nelikümmend, olid mul sarnased mõtted. Keegi mind ei taha, pole kellegagi jalutada kuuvalgetel öödel,pole kellegagi kuulata ööbiku laulu, keegi ei naudi minuga koos sirelite lõhna, ei joobu toominga uimastavast aroomist,ei mõnule kamina soojuses,ei vaiki küünlaleeki vaadates, keegi ei saada tööle ja ei oota koju...
Viskasin rumalad mõtted peast välja ja hakkasin tegutsema. Kaevasin maad ja istutasin lilli, korrastasin maja ümbrust. Muretsesin tennised ja dressid ja hakkasin õhtuti jooksma.Et poleks igav joosta, võtsin koera. Tore oli hommikuti koos koeraga jalutada ja õhtuti joosta. Tekkisid tere-tuttavad koerapidajad, ma ei tundnud end üksikuna. Jalutuskäigud ja mõõdukas sportimine tegid mu tervisele head, nägin terve ja rõõmus välja. Kuna polnud aega norutada, siis kadus ka pidev rahulolematu mask näost, hakkasin elust rõõmu tundma ja inimestele naeratama.
Leia endale meelepärane haarav tegevus ja ära mõtle kogu aeg, et vajad sõpru. Siis tekivad nad iseenesest.
Vinguviiulitest ja virisejatest hoitakse eemale, kõigil on omi probleeme, hakka veel võõraid oma kukile võtma. Aga ole särav ja iseseisev ja su soovid täituvad.
Ah jaa, nüüd peaaegu kuuekümnesena, on mulgi kiire.
Töö, kodu, aed, poeg perega, elukaaslase lapsed ja lapselapsed, kassid ja koer ei lase igavust tunda.

seda et,proovi meestega vahelduseks

Mis laksu? Mure on täiesti reaalne ja usun, et olen ainuke keskealine, kes ennast nii halvasti ja üksikuna tunneb. Mõne joomalembese või naiste poolt tõrjutud mehega saan suhelda küll, aga nemadki suhtleks hea meelega nooremaga, kui ainult saaksid.

Tegelikult ongi nii, et üks 45a naine ei huvitagi mitte kedagi. Suhelda tahetakse noorematega. Need, kel on lapsed ja lapselapsed, seda ei märka, sest on ametis.
Aga see on nii.

Kui on palju lapsi-lapselapsi, siis ei lähegi korda, kas keegi veel tahab sinuga suhelda või hoolib, siis ei oma kõrvalised isikud tähtsust.

Selles ongi asi. Kui sul lapsi ja lapselapsi ei oleks, tunneksid igavust ja üksindust küll. Lihtsalt pereinimesed ei oska seda ette kujutada. Täiesti õudne on üksiku keskealise elu.

Reaalis ei virise üldse, ei räägigi naistega. Ja nooremana olin elurõõmus ja lootust täis, aga naised hoidsid minust ikka eemale. Olin näiteks 18, unistasin sõbrannadest, isegi ei öelnud, mida ma soovin, olin alati teiste tahtmistega nõus, aga ikka naised minuga ei suhelnud.

Üldiselt on nii, et meeldiva inimesega suheldakse, ebameeldivaga mitte. Kui ikka keegi Sinuga suhelda ei taha, on aeg peeglisse vaadata ja ennast muuta (tegelikult oleks tulnud seda juba ammu teha), mitte arvata, et viga on teistes.
Üksik olemine on inimese vaba valik - kes seda ei taha, võtab endaga midagi ette, et leida sõpru, pere jms. Ja selle ettevõtmise all ei pea ma silmas teistele närvidele käimist või Delfis niukumist.

Mitte keegi ei taha suhelda sellega, kes foorumites hommikuts õhtuni jahub ühte ja sama.

Olen küllalt püüdnud elu jooksul, olen olnud madalam kui rohi ja kõigega nõus, aga ikka ei ole minuga suhelda tahetud.
Ja peamine naistel on alati jutt, et ei ole aega. Siis murrangi pead, kas tõesti on naistel nii kiire või ainult mulle öeldakse nii. Kuna naistega ei suhtle, siis seda kindlaks ei tee.

Joodikute meestega olen häda pärast küll suhelnud, aga joodiku jauramine nii tüütu, kõik teavad seda.

Minul tõesti ei ole aega. Käin koolis, tööl, trennis, autokoolis, keraamikakursustel jne. Aga oma sõprade jaoks leian ma ikka aega. Õnneks on mul meeldivad sõbrad, kes ei virise vahetpidamata. Vastasel juhul ma ei hakkaks küll oma graafikut nende jaoks sobivaks sättima.
Aga kuna teemaalgataja probleem on suur, siis annan mõtlemisainet, mis võib olla põhjuseks, et inimesed ei taha sõbrannetada. Need on punktid, mis takistaksid mind mõne inimesega suhtlemast ja ma ei väida, et kõigel sellel on midagi pistmist teemaalgatajaga.
1. Pidev virin ja/või enesehaletsus
2. Liigne kriitilisus poliitika, eestlaste, venelaste, välismaale kolinud arstide vms teemadel
3. Probleemid hügieeniga
4. Liigne pealetükkivus
5. Pidevalt tervisest rääkimine, s.h. oma psühholoogiliste probleemide lahkamine
6. Minust kardinaalselt erinev maailmavaade
7. Kellegi tulihingeline ülistamine, s.h. popikoonide fännamine
8. Huvialade puudus
9. Oskamatus endast erinevaid inimesi tolereerida
10. Liiga kitsas silmaring ja/või üleolev suhtumine neisse, kellel on elementaarne silmaring olemas.
11. Suitsetamine mittesuitsetajate (s.h. minu) juuresolekul

Mulle meeldibki nii, et ei pa palju suhtlema. Mulle täiesti piisab natuke netis lobisemist ja paar korda kuus kokku saamist. Enamus mu tööst vaba aeg kuulub mu hobidele.

Soovitan "sa ei ole üksi" foorumit. Kindlasti leiad sealt omasuguseid.

Ei virise reaalis tõesti, ei olegi sellist võimalust, sest ei suhtle naistega üldse. Ei hakkaks ka virisema, oleks õnnega koos, kui mõni naine tõesti minuga läbi käia tahaks, mind vajaks.

Lapsepõlves tehti selgeks, et teisi tüdrukuid ei tohi segada, nad nii hõivatud ja mina teen ainult tüli. Ja hiljem täiskasvanuna kohtasingi naisi, kelle jaoks olin mina tüütu segaja. Vähemalt tundsin nii, kui öeldi, et neil ei ole aega.

Ei ole ma üldse pealetükkiv. Eluaeg hirm, et mind ei taheta, ma ainult segan. Ma ei oska naistega suhelda, kogemused puuduvad. Noorena eriti kokutasin ja mökitasin, midagi asjalikku mu suust ei tulnud.

Punkt 9 käib küll mu kohta, 7 ilmselt ka. Nimelt lausa fännasin kunagi üht naist, kes ammu-ammu minuga kuigipalju suhtles, mind ära kasutas ja siis piltlikult noa mulle selga lõi.
Ma aga varem ülistasin teda ja põhjuseks oli, et minuga üldse suhtles.
Tema aga pidas mind lollikeseks ja irvitas hiljem