Olen 28 aastane naine.
Hakkasin mõtlema elu ja tuleviku peale ja nii mõttetu tundub see eluke siin eestis. Mitte, et mujal parem oleks. Meest kellega pere luua on pea võimatu leida, sest mehed lihtsalt ei taha suhet ega kohustusi, paljud kellega olen suhelnud, neile meeldib lihtsalt erinevate naistega magada, kui neil võimalus avaneb. Selle võimaluse suurendamiseks mängitakse hoolivat ja truud meest loomulikult, samal ajal ise seljatada teistega magades. Mõtlesin, siis üksikema elu peale aga see on veel raskem koorem, eriti kuna ma ei ole mingi kõrgepalgaline naine siis tundub täiesti võimatu üksi last kasvatada, veel enam, et ka enda kodu pole. Olen lakanud loomast, et ka hea mehe ja õnneliku elu saan, nüüd tunnen lihtsalt rõõmu, kui ka teistel sama sitasti läheb nagu minul. Õigemini on meie elud siin maailmas ju kingitus ja minule osaks saanud kingitus pole nii lahe, kui mõnede teiste oma. Elu teeb ise ka normaalsed inimesed õelateks ja kibestunuteks.