Laksin valjamaale oppima ja otsustasin oma vaikese elamise uurile anda. Et hea kui majas elu sees ja natuke remondiraha ka teeniks. Leidsin noore paari: temake 18, tema ca 22. Tuli valja, et tegemist ei olnud mitte toreda noore paariga vaid metslastega. Nelja kuu parast pidime nad valja tostma sest: nad kaevasid valja koik maasikad, temake loopis teda kirvega, osa mooblist varastasid ara, teise osa lohkusid ara, kasvuhoonel viisid klaasid eest ara, samuti sauna- ja garaaziaknad, kyttepuud olid ka ara varastanud. Sellega asi ei piirdunud: naabrid raakisid, et noor naitsik olevat ule kyla karjunud "vittu @!#$" ja samal ajal tagunud jalgadega MINU muruniidukit! Koige lopuks ei olnud nad nous valja kolima ja lavastasid oise sissemurdmise. Hiljem selgus, et nad olid ise sisse murdnud aga minu vanemad pidid politseis napujalgi kaima andmas. Motlen oudusega, et mis pilt kyll avaneb kui ma kuu aja parast koju lahen.
Oli alles jant selle noorpaariga!!!

oh jumal...

loen ja imestan, et ma nii kergelt pääsesin. kõigest mõned lõhutud aknad ja uksed.

Vist peaks siis sugulastele üürima - sealtkaudu ehk ühiskondlik kontroll ja kontrolli tunne tugevam? Seni olen kuulnud vaid maksmata üürirahast ja mõnedest "kogemata" kaasa võetud asjadest. Aga et päris lõhutud ja laamendatud oleks... Tunnen kaasa!

Jaaa, üürnikega jama. Kuna ma ise olen kah sellises olukorras et peaks nagu varsti hakkama üürikorterit otsima, siis mótlen óudusega selle peale, kuidas omanikuga "hästi läbi saada"
olen üürinud nii mitmeidki kortereid. Ûhes kohas olin ühes toas ja teises toas elas üks joodik-naine. Alguses oli kóik normaalne, lópuks ei julgenud kedagi endale küllagi kutsuda. Asi läks iga päevaga hullemaks korter haigeses tugevalt alkoholi järele ja meenutas parmude eluaset. Alguses elasin üksinda korteris ja kui tema tuli siis tundsin kohe, et mingit usaldust mul tema vastu ei olnud ja muretsesin oma uksele luku, siis hakkas see meeletu joomine tema endine mees käis ja kopsis öösiti küll minu aknale küll tema aknale. Tema uus armuke saabus külla iga päev kahe viinapudeliga. Koristada ei osanud neist kumbki. Ka mina saatsin selle koristamise pikalt ja kolisin välja. Nüüdseks olen kuulnud korteriomanikult et nende üürnikega ikka probleeme tal jätkub. Aga et kunagi sinna tagasi sisse kolida, siis tekib küll vastikus selle korteri vastu.
Teises kohas oli korteri omanik selline poolvenelane. Oli kokku lepitud, et kui ta Tallinnas viibib, siis vóib ta seal korteris suures toas magada. Ònneks see juhtus kord-kaks kuus, aga siis tuli ta kah oma suure ja vana koeraga kes hullult karvu ajas. Ikka üritas seletada kuidas ta mind usaldab, aga minu elukaaslast ei usalda, ja lópuks vist kaotas ka usalduse minu vastu, kuna ma paigutasin ta Pomorini ja hambaharja teise kohta. Natuke tülikas ju kui teise hambahari vaatab päevast-päeva otsa, samal ajal kui teda ennast seal ei olnud.
Ûkskord läksin koju, ja oh imet uus üürnik oli selleks ajaks juba sisse kolinud ja minu asjad oli siis korteriomanik omavoliliselt kokku pakkinud. Olin kindel et see oli ta oma tütar kes vajas elamispinda. siis tuli mul poole tunni jooksul oma asjad sealt minema transportida. See oli küll selline la TORE kogemus!
Ma saan täiesti aru, et igal omanikul on ju omad ootused, aga siiski peaks ju aru saama et keegi elab ju seal, mitte ainult ei käi sealt läbi. Täiesti óigeks pean ma seda kui korteriomanik tulb korra kuus ja vaatab korteri olukorda.
Kohutav on muidugi see, et keegi aknad minema viib ja sissemurdu korraldab. Minu meelest on ka kohutav see kui kellegi elukoht saab mingiks jooma ja möllu kohaks!
Loomulikult tahaks oma elukoha hoida korras ja puhta ja ka loota üürnike peale, aga kogemused on näidanud, et isegi oma tuttavaid ei saa usaldada.
Ka mina pean leidma üürikorteri u. 2-3 kuu pärast ja ma olen tósiselt hirmul. Maaklerite kaudu asju ajada - see on kah üksjagu risk ja peale selle tahab maakler kah elada. Omanikuga asju ajada - siis tuleks leida just selline korteriomanik kes mind usaldab jne. Minu jaoks ei ole tóesti tähtis mingeid pidusid korraldada (olen 25), aga sellist kohta kus ennast välja puhata ja oma asju hoida oleks vaja küll.
Aga selline probleem on ju üle maailma. Just ühel sóbrannal oli probleem üürnikega Amsterdamis, ja ka pressis kirjutatakse sellest palju.
See probleem on ja jääb ja kui veab siis veab ,kui ei siis ei.
Kui kellelgi on mingeid soovitusi kuidas tegutseda jne vói kust otsida, vóib-olla avaldaksite arvamust. Olen nüüd paar aastat Eestist eemal olnud ja arvatavasti on ka midagi muutunud!
Tunnen end selles osas väga ebakindlana!

to: tulevane yyrnik

tunnen kaasa! aga aidata ei saa.

aitäh!:)

mis te nuuksute tehke samaga tagasi ja küll siis näete et teisse suhtutakse hoopis teisiti.

Jah ega need üürnikud midagi muud teha ei oska kui ainult lõhkuda ja ülbitseda!!!

Pole ju nende vara, mis see nende asi on. . .

ehhee, a mis need yyrile andjad paremad siis on? olen ise aastaid erinevates korterites elanud - alguses otse omanikult võtnud(ja sellest tulenevalt on mulle ka haiget tehtud - lihtsalt ükspäev öeldud, et kuulge, ma myysin nyyd korteri maha, kolige ylehomme välja paluks. siis kui välja kolisime, siis helistas korteriomanik tagasi ja ytles, et kuulge, selline lugu, et ostja ei saanud pangalaenu, kolige tagasi, ma ikka ei myy)
igal juhul ei ytleks ma, et minu tutvusringkonnas naiteks oleks inimesi (paljud elavad yyritud pindadel), kes oma elamispinna omanikuga niii halvasti käituks - vastupidiseid näiteid võin aga kyll tuua.
inimesi on igasuguseid.

mina olen ideaalne üürija ja mul on ideaalne üürnik. neljas aasta läheb juba. selle aja jooksul olen vaid kord korteris käinud ja tema vaid paar korda maksmisega hiljaks jäänud. super!

Arvan ka, et halbu korteriomanikke on nats rohkem, kui üürnikke.üüritingimused tuleb panna paika kirjalikult ja inimesed, kellele pind üüritakse, vaadatakse ikka enne üle.
Omanikul on ju õigusi rohkem, kui üürnikul.
Norm.inimene vaevalt hakkab enesele s...a keerama, kui tal kuskil elada vaja, kuid omanik võib keerata küll, kui vaja korter kiiresti vabastada.

minu endise üüritud pinna omanik süüdistas mind ja minu elukaaslaset, et me oleme tema alkoholi ära joonud. Kusjuures kapp oli veel lukus. Ûleüldse kui üüritakse välja korter siis peaks nagu omad asjad vist ikka nagu kokku korjama vói mis? Et hiljem arusaamatusi ei tekiks. Minul tekkisid, isegi hoolimata sellest et paberi peal oli isegi kirjas mitu taldrikut korteriomanikul on jne. Naeruväärne! Enne peaks vist natuke mótlema kah kui korter välja üüritakse.

minu ämm üürib kah ühte elamispinda välja ja ühe aasta jooksul on juba kolm üürniku nii ära läinud, et pole viimase kuu üüriraha maksnud ja on kõik oma asjad-riided, televiisori, dokumendid sinna jätnud ja pole pärast seda oma nägu näidanud. Kummalised inimesed.

olen ise kolmes üürikas elanud. esimene sai vist liiga hurraaga võetud, paari kuuga selgus, et liiga kalliks läheb. soovitasin oma tuttavale, kes vähe jõukam oli. omanik oli rahul, mina leidsin odavama, tuttav oli rahul, elas seal mitu head aastat, kuni oma korteri sai. ajutine peatuspaik vahepeal - sellest pikalt ei kirjutaks, ei liha ega kala, odav aga vilets. siis leidsin täitsa norm variandi, kolm aastat elasin, suht odav ja viisakas.
nüüd ise selles seisus, et peaks osa korterist välja üürima, aga eriti ei julge ja ega teie kogemused ka eriti ei julgusta. kahju