Kas siin on veel mõttekaaslasi? Ma siiamaani tõesti vihkan Nõukogude võimu. Kui meelde tuleb, hakka või värisema! Õuduste tipp. Delfis on sada seitsekend seitse korda vähemalt jahutud "nõuka-ajast" (ei salli seda idiootlikku sõna) ja räägitud 16-kopkasest leivast ja nii edasi, aga kas on siin kedagi, kes mitte iial mingit leplikku attitude'i selle jubeda aja kohta ei mõtlegi arendada? Mina olen üks nendest.

Mina samuti. Vihkamine pole vast õige sõna, ma pigem põlgan. Ainus nostalgia sellest ajast on seotud lapsepõlvemälestustega sõpradest jms.

Tegelikult oleks pidanud selle halva kogemuse alla panema, vabandage...

Pole mõtet vist eriti kaasa rääkida, minu lapsepõlv jäi sellesse aega ja see on igaühe jaoks ilus, oktoobrilaps ei jõudnud enam olla, aga ma ei mõista neid inimesi, kes heietavad elu kergusest ja lihtsusest nõukogude ajal.

sa oledki halva kogemuse all???

Ohjah, pea sassis töö tegemisest, mis ei edene. Sotapotan...

Niipalju kui mina lapsena seda aega mäletan, olid inimesed-palgad võrdsemad kui praegu. Ei olnud nii, et üks saab 2000 eeki ja vireleb näljapajukil ja teine teenib 20 000 ja ostab maju kokku. Kerjused tekkisid ka Eesti ajal. Aga samal ajal oli pidev asjade-esmatarbekaupade defitsiit. Täiesti ebanormaalne nähtus. inimesed seisavad tundide viisi sabades, et üldse midagi saada.

Aga sulle, teema autor, mida sa selle vihkamisega saavutad? See ju minevik. Tahad seda või ei. See lihtsalt oli. Keskendu olevikule ja rakenda oma energia, mida kulutad mineviku vihkamisele, oleviku parendamiseks.

Olen nõus, kuigi lapsepõlv ja varajased nooruaastad olid mul ilusad, aga usun, et kui toredad inimesed ümber on, võivad need vaatamata riigikorrale ilusad olla. Aga nõustun Hiiega, et just ei vihka aga mingit nõuka vaimustust kohe mitte ei põe!

Novat, a see'p see on, et MINU LAPSEPÕLVE see VARJUTAS. Lapsest saati kuulasin vanavanemate ja vanemate jutte Eesti ajast ja ainult ootasin, millal see tagasi tuleb ja olin kurb. Spordivõistlusi vaadates olin ka paaniliselt NSVL vastu, isegi kui eestlane osa võttis. 13-aastaselt keerutasime taldrikut ja küsisime MILLAL BREžNEV SUREB ja millal TULEB EESTI VABARIIK. Ei saanudki rahulikult isegi rõõmus laps olla, kogu aeg oli MURE.

to Margit
Oli jah tore aeg, et maksti palka kõigile, vaatamata sellele kas tegid tööd või ei teinud ja kuidas sa seda tegid. Mine paku sellele kerjusele seal tänaval või maapoe juures päevad läbi töllerdavale õllekale tööd ja vaata mis ta sulle kostab- see on tal eluviis.

Sündisin olümpiamängudega ühel aastal provintsilinnakeses, mul on tunne, et Sa oled minust mõned aastad vanem, eesti aja ootust ega jutte jõuludest ei mäleta mitte.

No aga siis sa peaksid praegu õnnelik olema, said ju Eesti Vabariigi. Saa üle oma mineviku muredest.

Ega sa saagi siis samu asju mäletada, mis mina. Olen jah sust vanem.

EESTI VABARIIGI üle olengi ÕNNELIK. Aga liiga palju on siin ikka veel JÄÄNUKEID SEST VANAST AJAST, no ei saa meelest pühkida.

need, kes ütlevad, et küsimus o selles, et siis oli tore lapsepõlv ja nostalgia jne - see on vale siis oli parem lihtsalt elada. vaadake praegusi lapsi, kui jube lapsepõlv neil on - vägivaldsed filmid, arvutimängud, joomine, suitsetamine - on see siis meenutamist väärt

misse vihkamine anab - muudab selle aja olematuks?

ja kas siis vihata ka kõike mis toona oli? ka neid kes tol ajal elasid? kas mina sis peaks iseenanst vihkama? milleks?
Siis oli lihtsalt too aeg, mõtekam on leppida sellega. Paratamatustega võitlemine on tyhi tegevus

mina jõudsin olla nii oktoobrilaps, nii pioneer, igalt poolt, telekast, koolist oli väga tugev ajusse puuriv PROPAGANDA, mis tegelikult toimub ja vägagi hästi siiamaani venemaal. mind tõi reaalse maailmasse Solženicõn ja tema Arhipelag Gulag. mina olen õnnelik, et elan praegu, mitte näiteks 50-40a tagasi.

Kes minevikku ei mäleta( vihkab), elab tulevikuta. Või tõenäoliselt, kuna ka tulevik saab ükskord minevikuks, siis hakkab ta sedagi vihkama...no pole mõtet oma närve vihkamise peale kulutada.

Nõugogude võimuga polnud mul mingit pistmist õnneks. Vihkasin venelasi mingi aeg - see oli popp lihtsalt.
Minu lapsepõlv jäi nõuka aega ja ma ei saa ühtki halba sõna selle kohta öelda. Elu oli küll teistsugune aga sugugi mitte halb.
Ma vihkan sõdasid hoopis ja ei tahaks elada sõja ajal.

Venelasi oli vähe, needki poolenisti ära eestistunud ja tundus, et ei tundud end kuigi mugavalt. Ma ei vihka ka praegu venelasi, nad on lihtsalt teistmoodi, teise kultuuripildi ja arusaamaga inimesed. Hirm oli hoopis siis, kui 1988 tankid tulid ja Leedu sündmused toimusid, aga see oli selline lapselik hirm.

Käisin eile lapsega Linnamuuseumis ja ruumis, mis oli pühendatud ENSV ajale, tulid vastikusvärinad peale. Jälk. Ei mingit nostalgiat, ehkki lapsepõlv möödus selles ajas. Ja Margit, kes tahaks, et kõik oleksid ühtmoodi vaesed... Ah, ei kommentaari.

Praegu mul pole venelaste vastu üldiselt midagi ja ka eesti venelaste vastu (juhul, kui nad eesti keelt räägivad või vähemalt püüavad rääkida), aga vene ajal ma nii õudselt ei sallinud venelasi, ma ei saanud nende keelt kah kuulata, sest nemad olid minule okupatsiooni kehastuseks. Mul sellest ajast jäänud vastumeelsus KINOS käimise kui sellise suhtes. Toona olid filmid dubleeritud vene keelde ja see võttis igasugu isu ära kinos käia. Harjusingi, et kinno EI VANTSI ja nüüd vaatan filme MUID VAHENDEID kasutades...

lihtne igapäevane elu võis isegi talutav olla ja see on ka see, mida nostalgitsejad taga igatsevad. sealjuures aga ei vaadata oma mättalt kaugemale, seda, mis tegelikult toimus. tagakiusamised, ülekuulamised, täielik terror kultuuriinimesete kallal, vaba mõtlemise absoluutne puudumine jne jne jne.
ise seda aega ei mäleta rohkem kui kaheksakümnendate lõppu oma varasest lapsepõlvest, mis aga oli täitsa tore ja ilus, ise ka igatsen taga koorest eskimo jäätist ja väikeseid ümaraid kollaseid busse maaliinidel, see aga ei tähenda, et ma nõukogude ajast hästi arvaks, kui mõtlen, mis tegelikult toimus minu nina alt kaugemal.

siil, ma soovitan sul tõsimeeli psühholoogi poole pöörduda, sest see ei ole enam küll normaalne enam.

mina ei mäleta nõuka-ajast küll eriti midagi, sest olin siis veel suht pisike. ainult lahedaid asju mäletan, aga see, et sa juba kinno ei julge minna... no ausalt ka. meil on nüüd EV ja võiks nüüd ehk üle saada.

Muidugi pole mõtet vihata ja ma ei vihkagi, aga ma ei saa ka midagi parata, et aeg-ajalt tuleb kahetsav mõte: miks ma küll sündisin siin ja sellel ajal. Meil polnud ju võimalustki!

is eriti sellest ajast ei mäleta. aga närvi ajab see kui vanemad inimsed räägivad küll vene ajal oli hea. igasuguseid halbu asju oli paljuuuu vähem. nagu daa. tollal ei tohtinud ju kirjutada millestki halvast. sidage revolutsiooni vaatasin siis seal lõpus oli hästi kajastatud seda. raadios räägiti et õpilased tegid aga tonnide viisi heina ja korjasid kartuleid või noh mis iganes nad seal tegid. kui tegelt käis täielik mäss. ja raha olevat tollal tõesti rohkem olnud. onu rääkis, et kahe auto raha olevat riilulil olnud. aga vot autoostu luba ei olnud. nii, et mis sest rahast siis kasu oli.

Eelmine kirjutaja ei ole Kardioloog. Õige Kardioloog ei tee kunagi kirjavigu ja kasutab punktuatsiooni õigesti.
Ei maksa libatseda, kui ei kanna välja.

Pigem on küsimus selles, et perekond fetisheeris kadunud aega ja mürgitas lapsepõlve. Eesti aeg polnud ja ka mingi paradiis, olid ka klassivahed, inimesed petsid ja valetasid. Loe ajaloost ja ilukirjandust, jaluta linnas ringi ning näed kui erinevaid maju ehitati ühel ajal.
See, mille ärapühkimist ootad, pole mitte NSVLi jäänuk, vaid inimloomus oma nõrkustega.

Mis ei tähenda, et mulle meeldiks süvenev NSVLi nostalgia. Niipalju kui olen märganud, on see Vene noorte hulgas isegi ebapopulaarsem kui meil.

No kuule, 12:00, see on siililegi selge, et sa ei ole kardioloog!

Õige kardioloog on TARK, erinevalt sinust, 12:00 ja ta ei oskaks sellist hambutut juttu ajada isegi siis, kui ta väga püüaks kedagi teist mängida.