olen olnud 10 aastat eemal eestist,kuid saadan siiani oma headele tuttavatele ja lähedastele jõulukaarte.Kaarti saatmine on kena traditsioon,nii arvan mina.Mind teeb Kurvaks see,et ma pole kunagi ise saanud eestist kaarti.Ega ma nyyd väga õnnetu ka pole,aga ikkagi paneb mind mõtlema,kas ma tõesti ei vääri isegi jõulutervitust oma tuttavatelt,või on tõesti tegemist tyypilise myhaklusega.Igatahes väga kurb on,et ei saa mingidki tagasisidet,kasvõi sõnumiga aitäh kaarti eest.Telef number ja aadress on kõigil olemas.Võibolla ma tahan liiga palju...?Sellegipoolest saadan kaarte edasi,,,see on ju nii ilus,kui teistest ikka hoolitakse.Olgu siis pealegi selle eesti poolega kuidas on,see on igayhe enda otsustada..Kas keegi tunneb ennast veel välismaal ennast sellest teemast puudutanuna??

Äkki on sõbrad kõik ökod ja ei taha paberkaarte saata? :) Aga tegelt on tõenäoliselt asi selles, et inimestel elu kiire ja ei jõua saata kaarti inimesele, kes pole väga lähedane. Lähedased vast ikka tänavad? Ise olen samas seisus, et saadan kaarte kodumaale, reeglina midagi vastu ei saa, aga ei ootagi, et saaks. Mulle lihtsalt endale meeldib kaarte saata :)

Milleks igasuguseid spämmareid tänada?

Ma monda tanan, aga on ka neid, keda mitte. Koik soltub.
Meeldib ka kaarte saata, aga ma ei oota neid vastu ja ka mitte erilist tanu.
Tegelikult ma saadan ikka rohkem vanematele sugulastele, kes arvutist ei tea midagi. Ja endale meeldib ka saada rohkem paberkaarti kui e-kaarti. Pikema kirjaga on teine lugu.
KOige parem on aga vaike postipakike. Shokolaadi ikka jaksab saata igast maailma nurgast.

ka eestist yle 10 a ära ja saadan paberkaarte vanemale generatsioonile, kel pole arvuteid/netti ja kellele ikka see kaardi saamine oluline. siit see kaardisaatmine nagu kallis löbu ka, et täitsa nagu kingi eest, samas seda eesti pool nagu osta nii arvustada, seal see kaardisaatmine midagi röögatult kallist pole

jah, saan kaarte ka vastu eestist, aga kogu see saatmine-saamine on nagu nö kohustus, sest vabatahlikult ma neid ei saadaks - ei ole nö jöulu inimene ja ei pea isiklikult sellest miskit, a teeb siis seda yhiskonna survel kaasa.

tänapäeval panevad noored oma pyhadesoovid meilidele, FBsse. eestis on ka see kaardi saatmine paras ettevötmine - mine postkontorisse, osta mark jne. paljud mu tuttavad nagu seda näiteks toovad kui jutt kaartide saatmisele (k.a synnipäevad, muud pyhad). ka on see saatmine ehk mönele kallis, 1€ vist välismaale... ju siis teemaalgatajal on sellised myhakad sugulased-tuttavad-kitsid-vaesed, mis teha

mark maksab eestis 55 centi , kaart ehk 50 centi, ümbrik ka midagi. Kokku teeb see rohkem kui 1 eur saatmine.. Kui inimesel on vähemalt 10 tuttavat kellele kaarti saata, teeb see kokku ca 11 euri. Kui su pension on 270 euri kuu ja sa vötad maksud maha, elekter, vesi telefon, televisoon jne, mis sealt järele jääb? Eestis on praegu iga cent väga arvel ja see nühitakse tuliseks enne kui näpu vahelt ära antakse. Ma usun et kaardi saajad tunnevad südames väga suurt röömu ja tänutunnet, aga töesti: kaardi vastusaatmine käib tänastele eestlastele üle jöu ! Ärge pahandage, kallid väliseestlased !!

ma usun et pigem vaesed....

mina ei saada paberkaarte juba ammu enam, osadele lähevad soovid e-posti teel (põhiliselt siis neile, kellega suur ajavahe), osadele helistan ja soovin häid jõule.
siiani on küll kõik aitäh öelnud, et meeles pidasin :)

mul on meeles need kaardihunnikud, mis vanasti saadeti ja saadi, see oli tõeliselt tüütu kohustus... vorpisime õdedega õnnitlusi/tervitusi täiesti konveiermeetodil, enam vähem kõik said ühesuguse sisuga kaardi.
meil oli nimekirjas oma 50-60 aadressi, kaarte saadeti isegi kõige lähematele naabritele ja see tundus nii mõttetu tegelikult.
vastu saime muidugi samasuguse hunniku ja enamus nendest samasugune konveirerilt tulnud masstoodang, mille lugemisega eriti vaeva ei nähtud. need ködeti kimpu järgmiseks aastaks, et ikka kindlasti kõik vastutervituse saaks :)

Küsiks vastu - kuhu on kadunud (õige)kirjaoskus?
Ja sealt edasi - ilmselgelt keegi su tekstist aru ei saanud ja vastamisega ei riskeerinud.
Kui aga väga puudust tunned, siis:

Ilusat jõulukuu lõppu ja head aastavahetust!

Absoluutselt mottetu iriseda siin internetis kirjaoskuse teemal.
Kui keegi midagi aru ei saa, siis on see tema, mitte kirjutaja probleem.
Inimesed ostavad raamatuid ja loevad igasuguseid tolkeid ja tolgendusi ja kummalisi ebareegliparaseid sonaseadeid peetakse originaalseks ning neid matkitakse ja kasutatakse meedias tahelepanu voitmiseks.
Kui keegi endine filoloog siia satub ja arvab, et on oiges kogas maailma parandama, siis jaab see reaalsusest kaugele.
On palju keeli ning inimesed liiguvad mooda ja ule kogu maailma. Elu eesmark ei saa ega loomulikult ka pea olema filigraanne koikide kokkupuute-keelte oskus. Seda teevad tolgid ja juristide ning poliitikute nouandjad sellel alal. Tavainimesel EI OLE vajadust osata keelt viimse peensuseni.
Aga kui inimesel ei ole muud targemat foorumis kirjutada, siis on teine lugu.

Olen tähele pannud, et need oskamatud just õigustavadki seda, et ei peagi oskama õigesti kirjutada.
Isiklikult lohakusviga nii väga ei häiri, puhas lollus jätab inimesest rumala mulje. Ja neid juba leidub. Aga ikka õigustame, et mingi müstiline TAVAINIMENE ei saagi, ei peagi jne.

Ja ei pea jah, ammugi siis inimene, kes üle 10 aasta välismaal elanud ja võõras keeles suhelnud.

10 aastat mujal, aga 10+ aastat sünnimaal ja kohe keelevead? Vabanda palun, aga see pole vabandus. Ka ammused sõjapõgenikud suudavad keelt ja meelt tervena hoida, praeguseaja pagulased on keele õige kasutamise juba mõne aaastaga unustanud? Rohkem nagu oma viga või nii. Naeruväärne, kuidas kaks nädalat Soomes viibinud kodanik järjest Eestisse lähenemisel hakkab sõnu "unustama"... kuule, ma ei mäleta, kuidas see eesti keeles oli, aga...
Brrr! Piinlikkuse tipp! Palju väärikam ja austamist vääriv on hoida oma sünnimaakeelt ka 50+ aastat hiljem tervena. Praegused luftikustid seda ei taju, kui arenevad (KUI!), siis saavad isegi aru, kui robustselt naeruväärne ja piinlik nende poosetamine on. Ja miskipärast keele "unustavad" nad võimalikult rahvarohkes kohas, omaette vetsus mingit tölli sadamasse järgi kutsudes ei ole ei aktsenti ega "unustatud" sõnu. IRW.
Veel üks hea põhjus kasutada vaid lennuliine, puudub selline piinlik moment. Iganädalased Kalevipojad edasi-tagasi saalides... mida neilt tahtagi?

to -
ära päris nii karm ole, eks :)
päevast päeva muus keeles suheldes ei unune emakeel, aga pisut rooste läheb küll.
mina suhtlen päris palju ka kohalike vanade väliseestlastega ja olen aastate jooksul märkamatult nendelt üle võtnud palju sõnu ja väljendeid, mis mulle endale esimestel aastatel palju nalja tegid :)
kirjutades on minu kõige suurem komistuskivi sõnade järjekord.
olen ise ka tähenärija tüüp, aga foorumites ja kommentaarides vaatan vigadele siiski läbi sõrmede - ei tea ju mis rahvusest või millise haridusega kirjutajad on.
aga vihaseks ajavad mind ajakirjanike/toimetajate keelelised apsud. nemad peaksid ju siiski väga hästi eesti keelt valdama ja nii palju aega võiks ikka olla, et artikli tekst enne avaldamist korra läbi lugeda.
asja ajavad veel keerulisemaks vahepeal muutunud reeglid ja nii on mul sageli eesti lehti lugedes paralleelselt lahti minu hea abimees keeleveeb, et mitte asjatult kurjustada :)

- kirjutab väga tabavalt ja ei lähe see keel midagi ka rooste, aga on jah olemas "sort" indiviide, kellel kyll keel rootses, sönad valepidi rivis, nii aktsent-aktsent man... IRW

teemaalagatuses on totaalne eesti keele oskamatus ja seal pole tegemist mingi keele unustamisega. komade järgi tyhik jm on ikka koolis opitavad, mitte 10 a juurde tunud "hälve".

P.S mul isiklikult pole 12 a. mingit aktsenti keelele tulnud. räägin aga igapäevaselt kodus soome keelt, kodunt väljas olles rootsi keelt ja eesti keelt siis lähedastega Eestist ja seda harva siiski. ma ka ei saa sellest aktsendi eputamisest aru ja mingist keele "roostesse" minemisest - ei lähe kui ei taha!

Ennast kiitmast me ei v2si, enne v2sib .... ;- 000
Kes koera saba ikka kergitab kui mitte ta ise!

Elan inglise keele sees juba 16 aastat ja ei ole ka "roostes" ja hea tunne sellepärast! Lapsed ka räägivad kenasti eesti keelt, kirjutamine natuke raskem, kuigi teeme eesti keele tunde.
Oleks meiesuguseid vaid rohkem, kes oma rahvust ei häbene. Olen kuulnud piisavalt eesti emmesid, kes oma lastega vaid võõras keeles rääkida tahavad.

to Rootsist:
"komade järgi tyhik jm on ikka koolis opitavad, mitte 10 a juurde tunud "hälve"." - kujuta ette, et on inimesi, kes ei olegi selliseid asju koolis õppinud :) lõpetasin keskkooli aastal 1980 ja meie õppekavas polnud isegi mitte masinakirja, arvutitest rääkimata. aga nagu näha, olen klaviatuuri kasutamises nii mõnestki osavam ja suudan sealt kõik täpitähed välja võluda ;)

to Rootsist inimesele:
oled sa ikka kindel, et räägid ja kirjutad veatult ja seda ilma igasuguste raskusteta :D

iseenda ja tuttavate kogemuste põhjal väidan, et tee mis tahad, ikka mõjutab igapäevaselt räägitav keel kahjuks ka meie eesti keelt (nt."võtame bussi" on üks väljend, mille üle siin ise nalja teeme). aga tavaliselt ei pane me ise selliseid asju väga tähele.

uued sõnad ja mõisted ilmuvad meie sõnavarasse samuti pisukese hilinemisega, kas koos uute Eestist tulijatega või kodus puhkusel käies.

mis puutub lastesse, siis võiksid teada ka seda, et laste kakskeelseks õpetamise osas on erinevates riikides ja erinevatel lastearstidel väga erinevad seisukohad ja soovitused.
mõnda minu tuttavat ema (Taanis)on lausa hirmutatud, et mitte mingil juhul ei tohi lapsele kohe väiksest peale hakata mitut keelt õpetama, et lapse kõne ei arene siis normaalselt jne.
õnneks tean ainult ühte, kes lasi ennast sellest hirmutada.
teisi jälle on julgustatud ja soovitatud hakata mitut keelt õpetama ikka kohe algusest.

ja millest yldse teema on?

mis puutuvad siia täpitähed? - ei jah, ei viitsi tegeleda sellega, et oleks õ v ü pidevalt tekstis - nende puudumine viga pole. ä ja ö on ja saanud nendega väga hästi hakkama eestikeelses netimaastikul.
räägin ka jah puhast eesti keelt ja vigadeta. ei ole mul pluuse v potikaan, ei laki ma kyyni ja pole mul midagi supper ning "bussi vötma" ka ei kipu jne.

tsiteerin: "uued sõnad ja mõisted ilmuvad meie sõnavarasse samuti pisukese hilinemisega, kas koos uute Eestist tulijatega või kodus puhkusel käies"
- ei tea, loe järjepidevalt Eesti foorumeid, lehti jne, kuuleb ja öpib kohe uued väljendid jm ära. vaata Eesti saateid netist, kuula raadiot. mis ime sönad ja väljendid need pika hilinemisega tulevad? - pika toimega oled siis :D

P.S kui koolis ei öpetatud mönda asja, siis mis takistab seda hiljem öppimast?

Mina ei ole solvunud oma sugulaste ja soprade peale, kes mulle pabekandjal kaarte ei saada. Ise saadan igal aastal. Mulle see saatmine lihtsalt meeldib. Kaardid on vaga ilusad, temaatilised, konkreetsetele inimestele(ema, isa, naaber, poeg, onutytar, jne., jne....ka oma kassile void saata :-))) - vali millist tahad ja kellele tahad! Terve hulk on ka neutraalseid, kirjadeta kaarte. Loomulikult ei saada ma koigile oma tuttavatele, vaid ikka lahimatele sopradele ja sugulastele, sest kaardi saatmine on kyllalt kulukas. Hinnad koiguvad £0.59 - £5.00 vahel kaart. Tavaliselt valin £1.00-£1.50 kaartide vahel, mis on keskmisest vahe suuremad ja kahepoolsed. Eestisse saatmine maksab keskmiselt £1.30(oleneb kaalust). Seega yhe kaardi saatmine minul laheb maksimaalselt maksma vaheke alla £3.00. Sel aastal saatsin 10 kaarti. Ei nuta. Jah, selle raha eest voiks ju osta teksad, odava mikrouuni, yhe otsa lennupileti Hispaaniasse, aga....nagu ma ytlesin, mulle meeldib kaarte saata ja yks kord aastas sugulasi ja sopru meeles pidada ilusa joulukaardiga on minu meelest tore.

Mis aga puutub foorumlaste oigekirjaoskusesse ja selle kallal virisemisesse, siis on see juba kulunud teema ja ma ei pea seda irisemist millekski. Neid teemade solkijaid on ennegi nahtud. Kellele see naudingut pakub, andku minna, aga argu siis ise vigu tehku!

Emakeele unustamine on siiski kuidagi kahtlane 10 aasta jooksul. Ise olen Eestist ara kyll vaid 6 aastat, aga keelt ei ole unustanud. See-eest vene keel on hakanud ununema. Ise nagu ei marganudki, aga seda ytles yks mu venelannast sobranna, et otsin sonu ja puterdan. Kahju tegelikult. Keeled ei jookse kunagi mooda kylgi maha.

enese kiitmine on niivörd tähtis asi, et seda ei saa teiste hooleks jätta!
seda öpetas juba minu EW aegne vanaisa, kes 44 Rootsi söitis ja kes rääkis surmani briljantpuhast eesti keelt. ei olnud tal keel ei roostes, ei vötnud ta busse ega teind muud tobedat ;)

to Rootsist:
enese kiitmisega saad sa küll jah väga hästi hakkama :D

paraku järeldan sinu jutust ja vanade väliseestlaste eesti keele briljantpuhtaks kiitmisest, et sa tegelikult kas ei suhtle vanade väliseestlastega väga sageli, või lihtsalt ei pane nende natuke vananenud keelekasutust, kerget aktsenti ja rootsi keelest üle võetud väljendeid lihtsalt tähele :)
mõned inimesed lihtsalt on parema keeletajuga ja kriitilisemad nii iseenda kui teiste suhtes.

aga see, kas ja kui ideaalselt puhtalt me eesti keelt räägime või emakeeles kirjutamine ei ole praegu üldse teema.
siiski loe läbi 11.58 kommentaar, siis ehk saad aru ka sellest, mis need täpitähed siia puutuvad :D

aga teemasse ka natuke :)
ei oota tänusõnu ja -kaarte, tunnen rõõmu ja rahuldust sellest, kui saan kedagi pisutki aidata või rõõmustada.
Eestis on paljudel sissetulek niigi väike, tunneksin vist ebamugavust kui nad hakkasid sellest piskust minu peale kulutama.
ise saadan jõulukaarte ainult oma kõige lähematele ja nendele keda tean sellest hoolivat. tänusõnad võin väga hästi vastu võtta ka järgmisel korral külas olles.

ka Rootsist Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to Rootsist:
> "komade järgi tyhik jm on ikka koo
> lis opitavad, mitte 10 a juurde tunud "hälve"." -
> kujuta ette, et on inimesi, kes ei olegi selliseid
> asju koolis õppinud :) lõpetasin keskkooli aastal
> 1980 ja meie õppekavas polnud isegi mitte masinak
> irja, arvutitest rääkimata. aga nagu näha, olen kl
> aviatuuri kasutamises nii mõnestki osavam ja suuda
> n sealt kõik täpitähed välja võluda ;)


Mina olen ka nõukaaegne "toode", aga siiski ka tol ajal ilmus paberkandjal teksti. Võin oma kauni pea panti panna, et ka siis jäeti raamatutes, ajalehtedes ja muudes trükistes tühiks sõnade ja kirjavahemärkide vahele.
Miks see seadus peaks olema tänapäeval teistsugusem või mis vabandus on - ma pole SIIS õppinud? Õpid ümber ja asi ants! Tundub keeruline?

Nagu eespool mainiti, siis näpukas on viga, mis on andestatav, kuigi isiklikult ei saa ma aru, kuhu nii kiire on, et oma teksti pärast toimetatud ei saa.
Täpitähtede puudumine võib erineda klaviatuuridel, igasuguste koodide kasutamine võib tunduda tüütu, aga mitte ülejõukäiv. Teadmatus on teine asi, mulle palun siinkohal öelda, kuidas "susisevat" ssss-i ehk shokolaaditähte saada. Vat tõesti ei ole välja raalinud, sest pole vajadust olnud. Nö. "katus(t)ega" S.

Lollusevead on juba piinlikum moment, a la teenendaja, metsiga, purskaev, kärpseseen, alkkool, biibel, (tegevus) müüja, jalg-ratas, rida-maja (viimane oli suisa kinnisvaralehel!), spagaad, orjenteeruma jne. Kõik sõnad erinevatest kommenteerimispaikadest. See pole enam lohakus, ega ühekordne teadmatud, klaviatuuril tähtede puudumine ega kiirustamisviga, see on sulaselge harimaTTTTus.

"eestikeelses netimaastikul."
on küll jah väga veatu eesti keel, mõned ei eksi tõesti mitte kunagi.

to ?:
"Miks see seadus peaks olema tänapäeval teistsugusem või mis vabandus on - ma pole SIIS õppinud? Õpid ümber ja asi ants! Tundub keeruline?"
see polegi vabandus, vaid kirjutasin seda vastuseks lausele
"komade järgi tyhik jm on ikka koolis opitavad, mitte 10 a juurde tunud "hälve".

muidugi ilmus ka nõuka ajal paberkandjal teksti, aga on ju kaks täiesti ise asja, kas loed lehte, või kirjutad ise. ja käsitsi kirjutamine on hoopis midagi muud.

mäletan enda esimest iseseisvalt kirjutatud e-maili :D
klaviatuurilt õigete tähtede leidmine oli omajagu peadmurdev, aga teisest küljest oli ikka üliuhke tunne ka et sõnad tõesti ilmuvadki ekraanile.
suure ähmiga ei saanud ise arugi, et kirjavahemärkide järelt tühikud puha puudu...

p.s. rootsi klaviatuuril on ¨ja ~ olemas, vaja ainult üks väike lisaliigutus teha, et teksis oleks ü ja õ.

sõnad ja väljendid, mis meieni hilinenult jõuavad on põhiliselt slängisõnad ja väljendid, mis on seotud nt. mingi telesaatega.
sel sügisel ei saanud ma aru, miks minu õde ütles, et naabrimees hakkas ka kalevipojaks.
no mul ei ole väga aega netis eesti saateid vaadata ega raadiot kuulata.
lehtedele ikka viskan rongis, ühest linnast teise sõites pilgu peale, vahel kolan foorumites ka, aga tahan ikka rohkem kohalikust elust osa võtta ja vaatan-kuulan sellepärast ikka kohalikku televisiooni ja raadiot.

mulle kyll välend "kalevipojad" no hilinemisega ei tulnud, sest töesti jah, vaatan eesti kanaleid netist, loen lehti (vägagi aktuaalne teema KÖIGIS väljaannetes).
aga miks sa köike yhise "meie" alla paned? kui sina seal skånemetsas netist eesti saateid vm ei vaata, siis mujal rootsis vaadatakse ja ollakse KOHE kursis - ei tasu yldistada, et MEILE Rootsi jöuab hilinemisega.. myass! midagi ei jöua hilinemisega, KOHE näeme ja vaatame-kuuleme ja mis peamine, adume ka asja. kohe.

P.S kuna Delfis puudub postituste parandamise (muuda) vöimalus, siis siin paratamatult lendavad näpukatega postitused. mida kiginat, et nt mul puuduvad täpitähed? - ei puudu ju, minu postitustest täpitähed olemas... milleks selline triangel selle ymber?

Kui telesaadetest rääkida, siis olen nõus "ka Rootsist" sõnavõtuga ses osas, et teatud nn. käibe- ja moeväljendid tulevad hilinemisega, kui üldse tulevad. Oleneb ju, mis kanaleid keegi vaatab. Ise ei vaata Eesti kommertskanaleid, seega ei tea populaarsete sarjade sisu, tegelasi ja väljendusi. Kohtangi neid enamasti vaid foorumites ja tunnistan, et kaasa ei oska rääkida.
Ka e-ajakirjanduse valik on igaühe enda valida. Kergem kollasem ajakirjandus lahkab kõike, mida samaväärsed telekanalid pakuvad, kuna see jälle paljude ampluaa ei ole, ei oska nad kaasa rääkida. Kursisolijate suust uuemad väljendused ja moesõnad tekivadki. Ma ei arva üldse, et sedaviisi keele "rikastamine" halb oleks. Lihtsalt teatud meediaväljaannetes teatud saateid-filme ei lahata ja need lugejad võivad jah "rumalamad" olla. Muide, ka mina ei olnud enne seda "kalevipojandust" kuulnud, vähemalt ei seostanud ma seda Soome vahet traalivate ehitajatega-koristajatega. Üks suht koomiline juhus oli mul samuti üsna hiljuti - kuna ma ei oma üheski sotsiaalvõrgustikus kontot, ei suhtle sedakaudu tuttavatega, siis on arusaadavalt mulle ka sealne "keel" täielik müstika. Igatahes teatas laps mingi asja peale, et ma tahaks seda kohe laikida. Ja mina mina pidin siis häbinägu ees uurima, mida sellega öelda taheti.
Vat siis kui rumal ja elust mahajäänud inimene... Ja teistpidi on kurb, et paljude välismaale kolinud tuttavatega ei õnnestu rääkida tema kodukoha sotsiaalprobleemidest, arutada ja võrrelda erinevusi kahe eri riigi poliitilistel platvormidel, kasvõi igavusest valitsust kiruda, kultuuriteemad piirduvad ja kohaliku kõrtsi või telejaamaga...

Et jutt liiga targutav ei tuleks, tunnistan alati ja rõõmuga, et mul on veel VÄGA palju elust ja asjadest õppida.

targem annab järele :D
Ilusat aastavahetust ja Head Uut Aastat!

Siin vaatan ja imestan, mismoodi kaardiäri õitseb. Inimesed annavad ka oma pereliikmetele jõulukaarte. Sellest hunnikust, mis posti teel saadetakse ja saadakse ma parem ei räägigi. Minu jaoks arusaamatu. Ja siis kui jõulud (või sünnipäevad vm. tähtpäevad läbi), on alles hunnik kaarte, mis siis heal juhul pannakse vanapaberi kogumise kastidesse ja halvemal juhul visatakse lihtsalt prügisse. Mõtlen vaid, et missugune hulk raha kulub.
Olengi ilmselt ihnuskoi, aga sihukese asja sisse mina ei investeeri. Saadan e-kaarte ja ka saan neid. Hirmus postkaardi saatmise maania meenub nõukaajast, aga siis see lõbu suurt ei maksnud. Konveieri värk oli ta ikka. Sai ka vorbitud kaartidesse tekste nii, et käsi krampis ja pärast otsitud postkaste, kuhu kaardid sisse mahuks, sest kastid ajasid tihtilugu üle.

Ma vaatan, et kisma käib siin eesti kirjakeele säilimise kohta. Hakkasin mõtlema nüüd kõnekeele peale. Täitsa huvitav tegelikult. Ma ei ole Inglismaal küll 10 aastat veel olnud, et saaks täiega sõna sekka öelda ja ennast siin eespool kõnelejatega võrrelda, aga natuke uskumatu oleks, kui tänapäeva tingimustes inimesed oma emakeelt näiteks aktsendiga rääkima peaksid hakkama. Kuuleb ju keelt läbi interneti nii palju kui kulub. Ja võimalus kodustega suhelda Skype-i, gmaili, Voipi jm. kasutades ju olemas ja tasuta.

Samas on huvitav, et kui kaua ma suudan eestikeelseid ristsõnu lahendada. Olen väga suur fänn ja tavaliselt saan kõik ristsõnad lahendatud. Veel saan. Aga kui kauaks? Nendes ju ikka palju päevakajalist.