Mina soovitan eksistentsiaalsete probleemide puhul otsida vastuseid kristlusest. Meie esivanemad otsisid katkude, nälja, ikalduste ja sõdade keskel ellujäämiseks ja edasikestmiseks mõtet Jumalast. Miks see hea on? Sellepärast, et Kristuses muutub kannatus ja kaotus mõtestatuks, isegi kui seda kohe aru ei saa võib seda aimata Jeesuse kannatuste näitel - sa pole oma kannatustes üksi, ka Tema kannatas üksindust, ebaõiglust jne. Aga iga kannatustes püsimine õpetab meile kannatlikkust, mis on väga tähtis isikuomadus, tähtis on kannatlikult oodata tröösti, mis tuleb otse Jumalalt ja mis on magusam kui mesi. Selles on sügav rahu. Kuigi see trööst võib olla vaid lühiajaline, annab see jõudu edasiminemiseks ja kogenenu teab juba, et see tuleb varsti jälle, sest Jumalal on kogu meie elu kontrolli all ja meile ei anta rohkem kanda kui me kanda jaksame. See on otsimise tee, isiku tugevamaks kasvamise tee. Miski ei tule meile kergelt, ilma vaeva nägemata.
Elu on kulgemine, mis lõppeb kõigile 100% surmaga. Kristuses on ka surm vahejaam ja läbi surma minnakse sellesse tõelisesse elusse, mida ilmselt tegelikult teemaalgataja igatseb - seal kus on rahu ja rõõm ja helge armastus. Aga sinna ei saa lihtsalt, ilma siinpool rasketest katsumustest ja võitlustest läbi minemata. Ilma selleta on suur tõenäosus, et inimene jõuab siit ilmast lahkudes hoopis hullemasse kohta kui see maailm. Jumal tuleb leida juba siin olles, õppida Teda armastama ja käima igapäevaselt koos Temaga. See kiindumus Tema vastu peaks iga aastaga kasvama, sest see ei ole inimlik armastus, mis aastatega jaheneb ja sageli kustub sootuks, vaid Jumalik armastus, mis on igavene. Ja kui kord tuleb siit ilmast lahkuda, siis tuleb niikuinii maha jätta kõik sõbrad, vanemad, abikaasa, lapsed ja kodu, mis oma soojusega sind hoidis. Rääkimata loodusest, mis oma ilus ja lihtsuses ja loomulikkuses igale kurvale inimesele tröösti pakub. Jah, nõnda on Jumal Sind, kallis teemaalgataja, armastand, et Ta tahab Sinuga juba siinpool koos olla ja jääb ka siis Sinuga kui sa surres täiesti üksi siit ära minema pead. Ka siis kui Sulle enam kedagi ei jää, pole Sa päriselt üksi. Kurb tõsiasi on aga see, et kes tahab elada oma elu siinpool ilma Jumalata, see veedab ka terve igaviku ilma Temata. Vot see on juba hullem olukord kui me isegi ette kujutada oskame. Igavik ei lõppe ju iialgi. Praegu aga kurjad vaimud (hingevaenlane) rõhub sageli meie vaimu, viies vahel meid meeleheitele ja võttes ära eluisu - see on tema eesmärk ja ülesanne, sest tema ei armasta inimest nagu Jumal seda teeb, vaid tahab teda hävitada. Selliseid võitlusi peavad kogema siin kõik. Kellel pole eluisu kadunud, sellel on rahaahnus või õelus või miski muu patuorjus, mis teda hukatusse saadab ja millega tema peab võitlust pidama. Võitluseta ei pääse me keegi selles elus kui tahame jõuda kord Paradiisi. Kes ei võitle, see orjab ühel või teisel viisil oma pahesid. Aga kurjade vaimude rõhumise puhul on huvitav fenomen see, et näiteks palve peale võib olukord vahel momentaalselt muutuda. Olen seda ise kogenud. See ei tähenda, et see rõhumine jälle tagasi ei tuleks ja ei peaks uut lahingut hakkama sellega pidama, aga juba see kuidas see rõhumine kaob mingil hetkel momentaalselt, näitab et see äng ja rõhumine on võidetavad ja sellel pole jäädavat võimu inimese üle. Võib-olla algajal palvetajal on esialgu üksi seda teha suht raske ja ta vajab siiski kellegi kogenu abi ja toetust, aga seda rõhumist on siiski jumalasõna lugemise, selle üle mediteerimise ja palve abil võimalik tagasi tõrjuda ja pikema vaimse lahingu peale jätab ta inimese pikaks ajaks maha, võib-olla isegi aastateks või jäädavalt. Räägin omast kogemusest. See paik siin maailmas ei ole veel Paradiis ja kes siit paradiisi otsib, langeb varem või hiljem sügavasse kriisi, sest ta loob endale utoopilisi unistusi ja õhulosse, irdudes reaalsusest. Ka oma ihade pidev rahuldamine ja nautimisele orienteeritud elu viib sügavasse hingetühjusesse ja elumõtetusse.
See, et sõbrad kaovad või kaotad töö ja kurbus matab hinge, see ei ole midagi ebatavalist või valet, milles peaks ennast süüdistama või masenduma. Muidugi kurvastus on loomulik, aga kurvastusele järgneb alati trööst kui inimene käib koos Jumalaga. Igatsus maise õnne ja edu järele ja soov teiste inimeste imetluse järele on sageli need mis meis kriise tekitavad, sest inimesed on oma loomult egoistid ja hoolivad enamasti vaid iseendast ja keegi seda tähelepanu ja õnne teisele ei paku. See õnn tuleb leida üles mitte väljaspoolt, vaid iseendas. Kui keegi seda maist õnne ka siin elus maitsta saab, siis nii või teisiti on see oma loomult mööduv nähtus, millest ükskord ikka ilma jäädakse. Parem on kui inimene oma hinge oskab kaotusteks ette valmistada, siis ei hõlju ta nii kõrgetes utoopilistes ja ebarealistlikes unistustes ja tema pettumus ja kukkumine ei ole nii suur ja traagiline. Ta hakkab iga kaotusega üha rohkem kinni Jumalast ja Jumal viib teda läbi kõikidest tema eluraskustest ja kaotustest. Pane tähele, et ma ütlen, et viib läbi, mitte ei hoia teda nendest eemal. Me vajame selliseid õppetunde, ehkki meile kellelegi ei meeldi kannatused ja kaotused, ometigi on neil meie elus väga oluline roll, et me üldse võiksime kord selle Paradiisi pälvida. Ilma nendeta ei või õndsaks saada keegi. Oluline on aga, kas need kannatused muudavad inimese paremaks ja viivad Jumalale lähemale või kalestavad tema südant. Vot see on juba iga inimese enda valik. Kalestuda on kerge, aga säilitada endas usku ja alandlikkust ja mitte vastata kurjale kurjaga on hoopis teine asi - see nõuab iseenda salgamist ja tugevat pingutust ja Jumalale toetumist. Kahjuks leiab selliseid hingesid, kes selle osa on oma elus valinud, meie ateistlikus ühiskonnakorralduses liialt harva. Aga selliseid eeskujusid siiski on.
Soovitan lugeda evangeeliume, ehk annavad need sulle natuke tuge ja julgust oma eluteed jätkata.
http://www.piibel.net/#q=Lk%201
Palvetamisel võib olla heaks toeks palveraamat. Me sageli ei oska õigesti paluda, sellepärast on hea lugeda pühakute koostatud palveid, mis on orienteeritud ennekõike sellele, mis on meie vaimseks edenemiseks ja meelepuhtuseks vajalikud. Omalt poolt võib alati neile palveid juurde lisada, nii nagu nad südamesse tulevad.
http://www.maria-magdaleena.net/wp-content/uploads/2012/12/Palveraamat.pdf
NB! Moderaatoritele! Seda kirjutist pole õigus siit ära kustutada, sest Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette usuvabaduse, mis omakorda lubab vabalt oma usku tunnistada. Kui see punkt põhiseaduses ära muudetakse, siis alles võite ka usku tunnistavad kirjutised kustutada, muidu aga rikute te minule põhiseadusega antud õigusi.