ma ka võtsin seda, aga tegi mu olemise hoopis imelikuks. Kui enne ma eluisu üle eriti ei kurtnud, siis selle rohuga hakkasid mind enesetapumõtted vaevama ja elu tundus nii mõttetu. Kohe väga mõttetu.
Jätsin katki ravi, sest arst ka arvas niimoodi.
Kirjutas mulle hoopis vanaaja ad, noritren vist oli nimi, aga see polnud samamoodi mulle sobilik. Eluisu ei tahtnud kuidagi tagasi tulla ja aina tahtsin surra, nii mõttetu oli kõik.
Jätsin ka selle rohu sinnapaika ja ei võtnudki enam midagi.
Aga elul pole ikkagi mingitki mõtet. Käin kui udus, nii hall ja trööstitu on kogu maailm ja aina enam soovin, et ma enam hommikul ei ärkaks.
Siiani olen ikka veel ärganud. Kes teab, ehk peabki see elu ja värk niimoodi olema ja tunduma.
Naerda tahaks, aga no ei leia sellist kohta, mis naerma ajaks.
Nutta tahaks, aga pisarad on kuivanud.
Ja see ajab nii pagana närvi...