olen siin enne ka kirjutanud, kes sai sensitiivi abil neist lahti.
vahepeal tekkis tagasilöök, kuid hetkel seis selline et paar aastat on olnud väga üksikud. viimasel ööpäevasel uuringul oli 4 SVESi ja neid kõiki ma ise ka tundsin, mille üle arst imestas, et kuidas see võimalik on.
kuna ma kirjutasin kaebuste lehele nad kellaajaliselt üles, siis ta pidi mind uskuma.
Mõeldes selle peale et mõned aastad tagasi algas hommik sellise vahelöögiseeriaga, et olin kokku kukkumas, peale esimest söömist tegi paar tundi iga 2-3 löök vahelöök, peale õhtusööki tunnike iga 3-4 löök vahelöök ja peale õhtust pikaliheitmist loksutas tavaliselt 3-4ni hommikul....
on see praegu ikka väga hea tulemus.
kuna vahepeal ei ole mitte midagi muutunud minu töö ja puhkeajas (ravimeid ma nagunii pole võtnud enne ega ka praegu), mingeid haiguseid vahepeal pole välja ravinud ega juurde tekkinud, kodune seis täpselt sama närveeriline nagu kõik need aastad.... ei jää minu targa ja ratsionaalse mõistuse poolest ühtki muud selgitust, kui et ikkagi sensitiiv aitas.
ahjaa, olen aru saanud, et kehakaalu langus tekitas neid meeletult juurde, aga tõus kaotas ära... seda küll , see vist ainus mis on muutunud, enne olin 80 kg ringis, nüüd 89. vererõhuga seost ei ole, enne oli 140/90, praegu samamoodi.... ei aidanud mul omal ajal viirpuu, ega panangin, mis tegid asjad kordades hullemaks, neid kutsus esile söömine, külma joomine, valed liigutused, isegi vetsupotile istumine, teatud toidud (pipar, küüslauk, piparmünt, sidrun).
hiilgeaegadel oli mul registreeritud mingi 9000 SVESi ja 3000 VES-i.
aga läinud nad on. Muidugi on üsna tihti sees hirm, et äkki tulevad tagasi, aga vaatamata sellele hirmule ja närveerimisele pean olema väga õnnelik, et neid ei ole enam. ja olen ka. sest enne oli terve ööpäev minu jaoks pidev stress, ei julenud bussiga kuskile sõita, ei julenud külla kuskile minna, ei julenud süüa, maiustada jne. ei julenud randa päikest võtma minna.... ja ometi elasin enda arvates üsna normaalset elu, kuigi jube suurte piirangutega. võrreldes praegusega saan praegu aru, et siis oli ikka hullumeelne elu ja enesepiinamine.
aga ka sensi abiga ei ole see läinud eriti lihtsalt, küll olid pearinglused ja haiglaslikud hirmuhood selle asemel, küll tekkisid igasugused allergiad ja mis kõik veel. Terve aasta helistasin ühele sensile iga päev ja kandsin ette, kuidas minuga lood on. kuni pidin hakkama helistama aina harvem ja praeguseks ei ole pea 2 aastat pidanud enam kordagi helistama. ainult selles helistamises see "ravi" seisneski. oli mis ta oli, mina sain abi ja saan suurepäraselt aru kõikidest, kes te siin hädas olete. no see on inimesele, kes ei tea, mida tähendab tunda vahelööke, täiesti arusaamatu asi ja selgeks ei tee. ma usun, et isegi arstid, kelledel pole sellega probleeme olnud, ei oska aru saada patsiendist, kellel see probleem on.