Tervisemure
1. ja 2. osakond Seewaldis
Nurse Betty 30. märts 2010, kl 23.06 |
m 31. märts 2010, kl 09.30 |
Minule Xanax üldse ei mõju, väikesed kogused ei muuda enesetunnet üldse, suurem kogus teeb uimaseks, kuid ei rahusta.
Kuidas hullumajja ravile pääseb? Peab arstile ütlema, et soovin haiglasse minna või? Küsin seetõttu, et aastaid tagasi oli mu ärevushäire ja paanika ikka ülitugev, kartsin praktliselt kõike ja kõiki, kuid psühhiaater isegi ei maininud seda võimalust. Milline õndsus oleks olnud kasvõi mõneks päevaks rohtude abiga pidevast paanikast puhata.
Kuidas hullumajja ravile pääseb? Peab arstile ütlema, et soovin haiglasse minna või? Küsin seetõttu, et aastaid tagasi oli mu ärevushäire ja paanika ikka ülitugev, kartsin praktliselt kõike ja kõiki, kuid psühhiaater isegi ei maininud seda võimalust. Milline õndsus oleks olnud kasvõi mõneks päevaks rohtude abiga pidevast paanikast puhata.
ma 31. märts 2010, kl 09.38 |
olin deprekaga sees mingi 15 a tagasi, topiti rohtusid täis ja ulusin päevad läbi, mis oli äärmiselt vabastav, kuna kodus nutta üldse ei saanud, pisarad lihtsalt ei tulnud. tol ajal õnnestus mul olla üksi palatis, ainult nutsin ja magasin. paari nädala pärast jaksasin edasi elada. mingi poole aasta eest sai üks sugulane suure surmaga sisse ja siis kuulsin raadiost, et deprekaga enam ei võetagi, et tõsisemaid haigeid on niigi palju...
jalutaja 31. märts 2010, kl 17.54 |
nõu 31. märts 2010, kl 20.40 |
Ma soovitaks soojalt mitte kuulda võtta selliste inimeste nõuandeid, kes ei tee vahet rahustitel ja uinutitel. Selline jutt, et kui xanax aitab mul uinuda, siis järelikult pole tal uinutitega võrreldes mingit erinevust või et uinutid on mingis mõttes kangemad kui xanax... no selline jutt näitab, et inimesel pole elementaarseidki teadmisi ravimitest.
Ausalt öeldes on väga ohtlik kuulata (ja kuulda võtta) siinsete diletantide juttu tõsiste tervisehäirete puhul. Pöörduge ikka professionaalide poole.
Patsient võib jagada ainult omaenda isiklikku kogemust, aga mitte anda nõu teistele ravimite ja raviviiside osas.
Ausalt öeldes on väga ohtlik kuulata (ja kuulda võtta) siinsete diletantide juttu tõsiste tervisehäirete puhul. Pöörduge ikka professionaalide poole.
Patsient võib jagada ainult omaenda isiklikku kogemust, aga mitte anda nõu teistele ravimite ja raviviiside osas.
me 31. märts 2010, kl 21.28 |
ärge vaielge tühja asja pärast 01. aprill 2010, kl 20.03 |
Tartu psühhiaatriahaigla psühhiaatrid ei kasuta enamasti üldse xanaxit vaid klonasepaami (rivotril). lõõgastab lihaseid ja aitab ülihästi uinuda. nii et "nõu" pikk jutt on lihtsalt juuksekarva lõhkiajamine. uinutid on kanged ja ausalt öeldes käid veel järgmine pool päeva nagu unes ringi. kohutav. aga kui rahustitest jääb väheseks mõnele uinumiseks või pikemaks uneks, siis muidugi tuleb neid võtta.
Kity 02. aprill 2010, kl 08.18 |
Olen ise olnud nii 1. kui ka 2.osakonnas ja nende vahe on selles,et 1.os on saun ja mullivann.Sisekorra reeglid on samad,mõlemis osakonnas saad välja käia kas poes või kodus kus iganes peaasi et kella 19.oo-ks tagasi oled või rohtude võtmis ajaks.2.osakonnal ei ole akendel trelle ees.Mõlemis osakonnas esimestel päevadel ei lasta välja jalutama kuna arst õpib sind tundma ja kui lähed välja siis tuleb oma usaldus õele öelda.Mõlemis osakonnas tuleb rohtusid õe juuresolekul võtta.Kui keeldud rohtusi võtmast siis on oht et saadetakse 5.osakonda.5.osakonda satub ka siis kui rikud 1.ja 2.osakonna sisekorda või käitud ohtlikult tean seda omas kogemusest.Aga muidu on mõlemad osakonnad väga head,seal on toredad arstid ja ka õed on sõbralikud.Kui ma esimest korda sinna 2.osakonda sattusin siis mulle üks haigla hooldaja ütles,et lähen sanatoorimisse.Nii et neid kahte osakonda võib tõesti sanatooriumiga võrrelda.
u 02. aprill 2010, kl 20.21 |
just keegi 02. aprill 2010, kl 21.08 |
tahan ka 02. aprill 2010, kl 21.32 |
kuidas saada raja tänava hullarisse? mille üle peaks kaebama, et koha saaks? praegu saaksin veel haigekassa kulul. olen juba pea aasta töötu. isegi kui mõtete virvarris õnnestub lõpuks uinuda, kangastuvad unes majalaen, elektriarved, veearved, lihakäntsakad, või ja lillkapsas, lapsed ja ise uutes riietes jne, ja ärkan võpatades ja higisena. täielik hullumaja kandidaat valmis.
tahtmine on taevariik 02. aprill 2010, kl 22.46 |
just keegi 02. aprill 2010, kl 23.05 |
voh 03. aprill 2010, kl 14.29 |
Aga 03. aprill 2010, kl 14.39 |
sundravi 03. aprill 2010, kl 14.40 |
Tartus võeti alkoholi tarbimist kui režiimi rikkumist ja inimene saadeti kodusele ravile. peab endale ise aru andma, et haiglaravi ei ole kohustuslik vaid inimesele antud võimalus oma psüühilisele tervisele ravi saada. seda peab oskama hinnata ja soovima ravile omalt poolt kaasa aitama (koostööd tegema). sundravi rakendati ikka siis kui inimesel oli psühhoos või muu seisund, mil inimene ei olnud adekvaatne, k.a enesetapukatsed kui inimese meeleseisund oli selline, et ta vajas pidevat järelvalvet, et ta ennast ei vigastaks.
k 03. aprill 2010, kl 14.49 |
Esimese ja teise osakonna vahe on, et asuvad erinevates majades ja esimeses on paremad olmetingimused.
Teises osakonnas, nagu üks eelkirjutaja mainis, pole trelle ning mina seal olles küll ei pannud tähele, et keegi oleks akna pealt suitsu küsinud.
Osakonnast väljasaamine on individuaalne, see, kes ikka mõned päevad tagasi end tappa üritas, teda ei lasta välja. Arst otsustab su haigusloo järgi, kui palju sa tohid väljas käia ning kas koju saad nädalavahetusel.
Enamusel siiski on luba väljas käia, mõnedel on piiratud aeg, müni tohib kellegagi koos käia jne...kui sa just väga suitsiidimõtetega pole, siis tõenäoliselt lubatakse iga päev välja.
Netti pole, kuid paljud olid oma netipulgaga, keelama seal küll keegi ei hakanud.
Üldiselt sa lihtaslt oled seal selle aja ära, arsti eriti tihti ei näe, kõik ei saa ka psühholoogi juures käia. Peaaaegu kõikidele oli kohustuslik grupiteraapia. Söögid on kehvad. Inimesed (patsiendid siis) olid toredad:)
Teises osakonnas, nagu üks eelkirjutaja mainis, pole trelle ning mina seal olles küll ei pannud tähele, et keegi oleks akna pealt suitsu küsinud.
Osakonnast väljasaamine on individuaalne, see, kes ikka mõned päevad tagasi end tappa üritas, teda ei lasta välja. Arst otsustab su haigusloo järgi, kui palju sa tohid väljas käia ning kas koju saad nädalavahetusel.
Enamusel siiski on luba väljas käia, mõnedel on piiratud aeg, müni tohib kellegagi koos käia jne...kui sa just väga suitsiidimõtetega pole, siis tõenäoliselt lubatakse iga päev välja.
Netti pole, kuid paljud olid oma netipulgaga, keelama seal küll keegi ei hakanud.
Üldiselt sa lihtaslt oled seal selle aja ära, arsti eriti tihti ei näe, kõik ei saa ka psühholoogi juures käia. Peaaaegu kõikidele oli kohustuslik grupiteraapia. Söögid on kehvad. Inimesed (patsiendid siis) olid toredad:)
aga 03. aprill 2010, kl 18.36 |
to kkkk 03. aprill 2010, kl 19.59 |
1 osakonnast 05. oktoober 2010, kl 02.27 |
olin seal kolm nädalat. 1. osakonda ei ole kindlasti põhjust karta, personal on väga tore ning maja ilus. söögi üle ei oska ka kurta, kui oleks vaid isu olnud. igav on muidugi.. seega ajakirjad, raadio, ristsõnad ja ka internet netipulgaga on väga hea variant, ajakirju saab ka teiste patsientidega vahetada. lisaks tuleks üritada kõik ühised tegevused (grupiteraapiad, võimlemine) kaasa teha, kui neid on arst soovitanud - paljud patsiendid ütlesid, et neil oli neist abi. tegelikult hakkadki kas või sellepärast kaasa tegema, et muidu läheb aeg nii aeglaselt.
arsti näed siiski üpris harva ja seepärast soovitan, et kui on ikkagi väga vaja kellegagi rääkida, pöördu psühholoogi, usaldusõe või vanemõe poole, kuna raviarst tegeleb peamiselt ravi osaga (ravimid, kogus). samas on sealoleku aeg tõesti mõeldud kriitiliseks perioodiks ning personaalteraapiat ei ole, pigem suure leegi kustutamine, et saaks rahulikumalt pinnalt edasi. ja enda kogemusest veel nõnda palju, et võib-olla on parem, kui teisi osakondi väga väljast uudistamas ei käi. mul tekkis sellest seosetu hirm, et võin neisse sattuda - ja seda pole vaja, kui oled niigi omadega puntras.
kõik õed muide ei kontrollinud seda, kas võtsid oma rohud ära, aga kui juba seal oled, siis tuleks võtta ehk oma parim anda ja paranemisele kaasa aidata. rahustit palusin vist üks-kaks korda, kui seis läks hulluks. uinusin igal ööl unerohuga, oli vist hypnogen.
mis teise patsiendiga koos ühes palatis olemisse puutub, siis sõltub muidugi teisest, aga kui vaikselt öösel oma voodi kohal oleva lambiga loed, siis ehk pole hullu. ja parem lugeda kui oma masendunud mõtetes tuulata.
igal juhul soovitan kõigile, et otsige abi, kui seda on vaja, ärge kartke.
arsti näed siiski üpris harva ja seepärast soovitan, et kui on ikkagi väga vaja kellegagi rääkida, pöördu psühholoogi, usaldusõe või vanemõe poole, kuna raviarst tegeleb peamiselt ravi osaga (ravimid, kogus). samas on sealoleku aeg tõesti mõeldud kriitiliseks perioodiks ning personaalteraapiat ei ole, pigem suure leegi kustutamine, et saaks rahulikumalt pinnalt edasi. ja enda kogemusest veel nõnda palju, et võib-olla on parem, kui teisi osakondi väga väljast uudistamas ei käi. mul tekkis sellest seosetu hirm, et võin neisse sattuda - ja seda pole vaja, kui oled niigi omadega puntras.
kõik õed muide ei kontrollinud seda, kas võtsid oma rohud ära, aga kui juba seal oled, siis tuleks võtta ehk oma parim anda ja paranemisele kaasa aidata. rahustit palusin vist üks-kaks korda, kui seis läks hulluks. uinusin igal ööl unerohuga, oli vist hypnogen.
mis teise patsiendiga koos ühes palatis olemisse puutub, siis sõltub muidugi teisest, aga kui vaikselt öösel oma voodi kohal oleva lambiga loed, siis ehk pole hullu. ja parem lugeda kui oma masendunud mõtetes tuulata.
igal juhul soovitan kõigile, et otsige abi, kui seda on vaja, ärge kartke.
Ei soovita 05. oktoober 2010, kl 09.09 |
Mina jälle soovitan võimalusel Seewaldisse mitte minna. Ühel pereliikmel ja ühel sõbrannal väga haiged kogemused 2. osakonnast. Näiteks seal sunnitakse võtma rohtusid, mida pole vaja, nt unerohtu, kuigi magamisega probleemi pole. Tundub, et nad püüavad patsiente pidevas vines hoida, et kõik omaette vegeteeriks ja tüli ei tekitaks. Ravimite võtmisest keelduda ei saanud, tädi seisis kõrval ja ähvardas, et kui rohtu ei võta, siis koju ei lasta. Pidevalt käis manipuleerimine sellega, et kui seda-teist-kolmandat nii ei tee kuis personal tahab, siis keelatakse väljas käia, külalised, ei lasta koju jne. Näiteks kui keeldud võtmast rohtu, mille nime sulle ei öelda. No ja talvel kästi seal patsientidel aknad ära toppida ja kinni teipida sest akende vahelt sadas lund sisse.
5. osakonnas valetati, et neil pole kunagi täisid olnud. Pereliige, kes arsti soovitusel Seewaldisse läks, oli alguses 5. osakonnas, kus personal otsis patsientide peast täisid. 2 kuud hiljem kui mul soovitati sinna minna, eitati, et neil kunagi majas täid on olnud.. 5. osakonnas käis patsiendi külastamine sedasi, et mingi tädi seisis kõrval ja kuulas kõrvad kikkis pealt. Vahepeal kommenteeris meie jutuajamist. 5 osakond oli päris jube, seal oli nt üks inimene käeraudadega voodi küljes, politseinik kõrval. Vahepeal ta röökis ja püüdis põgeneda. Mina ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sellises õhkkonnas üldse end ravida saab..
5. osakonnas valetati, et neil pole kunagi täisid olnud. Pereliige, kes arsti soovitusel Seewaldisse läks, oli alguses 5. osakonnas, kus personal otsis patsientide peast täisid. 2 kuud hiljem kui mul soovitati sinna minna, eitati, et neil kunagi majas täid on olnud.. 5. osakonnas käis patsiendi külastamine sedasi, et mingi tädi seisis kõrval ja kuulas kõrvad kikkis pealt. Vahepeal kommenteeris meie jutuajamist. 5 osakond oli päris jube, seal oli nt üks inimene käeraudadega voodi küljes, politseinik kõrval. Vahepeal ta röökis ja püüdis põgeneda. Mina ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sellises õhkkonnas üldse end ravida saab..
:P 05. oktoober 2010, kl 17.57 |
Nojah, see ju 5. osakond. Keegi ei käsi sinna minna. Seal ikka väga hullus seisus patsiendid.
Aga 2. osakond on täitsa normaalne. Keegi ei keela sealt koju minna, kui sisekorrareeglitega nõus pole. Va patsiendid, kes on sundravil ( ka mõned tahtevastased on 2. osakonnas nt 5. üle toodud ) ja neid ähvardati küll 5. osakonda tagasi saatmisega :) Kui nemad reeglitest kinni ei pea, lendavad 5. kohe tagasi. Tavalistele näidatakse ust :P
Aga 2. osakond on täitsa normaalne. Keegi ei keela sealt koju minna, kui sisekorrareeglitega nõus pole. Va patsiendid, kes on sundravil ( ka mõned tahtevastased on 2. osakonnas nt 5. üle toodud ) ja neid ähvardati küll 5. osakonda tagasi saatmisega :) Kui nemad reeglitest kinni ei pea, lendavad 5. kohe tagasi. Tavalistele näidatakse ust :P
Ei soovita 05. oktoober 2010, kl 18.32 |
Kusjuures vähemalt 6-7 aastat tagasi ei lastud ka 2. osakonnast tavapatsiente, kes ise vabatahtlikult ravile olid läinud, koju kui raviarstile "suhtumine" ei meeldinud.
Ehk siis inimene uuris, mis tablette talle antakse ja kui talle ei vastatud, keeldus ta neid võtmast. Kuna eelmisel päeval oli patsient pimesi võtnud ravimit, millega tal oli eelnevalt negatiivseid kogemusi olnud, keeldus ta uuesti sama viga tegemast. Miks peaks depressiivne aga muidu täie mõistuse juures inimene sööma rahustit, mida talle on kunagi kirjutatud, aga pidi tarvitamisest loobuma kuna need mõjusid talle väga halvasti? Kuna personalile oli antud käsk, et see patsient peab seda ravimit võtma, püüti seda vahendeid valimata tagada (ehk siis püüti vägisi ravimeid suhu toppida). Kuna arsti majas ei olnud, ei saanud ka teda kohale nõuda.
Järgmisel vestlusel arstiga oli muidugi arstile ette kantud ja muidugi leidis arst, et tema ei saa patsienti enne koju lasta kui tema "suhtumine" muutub ja ta end "ravida" laseb ja nemad tahavad talle ainult head. Vb need hullud sanitarid ja õed on tänaseks päevaks lahti lastud, aga ma kahtlen selles.
Ehk siis inimene uuris, mis tablette talle antakse ja kui talle ei vastatud, keeldus ta neid võtmast. Kuna eelmisel päeval oli patsient pimesi võtnud ravimit, millega tal oli eelnevalt negatiivseid kogemusi olnud, keeldus ta uuesti sama viga tegemast. Miks peaks depressiivne aga muidu täie mõistuse juures inimene sööma rahustit, mida talle on kunagi kirjutatud, aga pidi tarvitamisest loobuma kuna need mõjusid talle väga halvasti? Kuna personalile oli antud käsk, et see patsient peab seda ravimit võtma, püüti seda vahendeid valimata tagada (ehk siis püüti vägisi ravimeid suhu toppida). Kuna arsti majas ei olnud, ei saanud ka teda kohale nõuda.
Järgmisel vestlusel arstiga oli muidugi arstile ette kantud ja muidugi leidis arst, et tema ei saa patsienti enne koju lasta kui tema "suhtumine" muutub ja ta end "ravida" laseb ja nemad tahavad talle ainult head. Vb need hullud sanitarid ja õed on tänaseks päevaks lahti lastud, aga ma kahtlen selles.
kn 05. oktoober 2010, kl 18.35 |
Lisa postitus