olin seal kolm nädalat. 1. osakonda ei ole kindlasti põhjust karta, personal on väga tore ning maja ilus. söögi üle ei oska ka kurta, kui oleks vaid isu olnud. igav on muidugi.. seega ajakirjad, raadio, ristsõnad ja ka internet netipulgaga on väga hea variant, ajakirju saab ka teiste patsientidega vahetada. lisaks tuleks üritada kõik ühised tegevused (grupiteraapiad, võimlemine) kaasa teha, kui neid on arst soovitanud - paljud patsiendid ütlesid, et neil oli neist abi. tegelikult hakkadki kas või sellepärast kaasa tegema, et muidu läheb aeg nii aeglaselt.
arsti näed siiski üpris harva ja seepärast soovitan, et kui on ikkagi väga vaja kellegagi rääkida, pöördu psühholoogi, usaldusõe või vanemõe poole, kuna raviarst tegeleb peamiselt ravi osaga (ravimid, kogus). samas on sealoleku aeg tõesti mõeldud kriitiliseks perioodiks ning personaalteraapiat ei ole, pigem suure leegi kustutamine, et saaks rahulikumalt pinnalt edasi. ja enda kogemusest veel nõnda palju, et võib-olla on parem, kui teisi osakondi väga väljast uudistamas ei käi. mul tekkis sellest seosetu hirm, et võin neisse sattuda - ja seda pole vaja, kui oled niigi omadega puntras.
kõik õed muide ei kontrollinud seda, kas võtsid oma rohud ära, aga kui juba seal oled, siis tuleks võtta ehk oma parim anda ja paranemisele kaasa aidata. rahustit palusin vist üks-kaks korda, kui seis läks hulluks. uinusin igal ööl unerohuga, oli vist hypnogen.
mis teise patsiendiga koos ühes palatis olemisse puutub, siis sõltub muidugi teisest, aga kui vaikselt öösel oma voodi kohal oleva lambiga loed, siis ehk pole hullu. ja parem lugeda kui oma masendunud mõtetes tuulata.
igal juhul soovitan kõigile, et otsige abi, kui seda on vaja, ärge kartke.