Minu arust on armastus isetu tunne, hoolimine teisest ilma midagi vastu tahtmata. Kui armastad, soovid teisele vaid head, oled nõus teda toetama ega sea oma poolehoiu säilitamiseks mingeid tingimusi. See ei tähenda küll iseendast loobumist, aga "vorst vorsti vastu" suhtumine või oma ego pealesurumine ei ole armastus. Ja armastus ei ole kindlasti omamine (paljud naised-mehed tahavad oma partnerit nö omada, aga räägivad, et armastavad).
Armastusel ei ole vahet, kas ta on armastus lapse, mehe, vanemate, kodumaa või mille iganes vastu. Ja armastus iseenesest ei ole seotud kirega. Kui on mehe-naise suhe, siis on seksuaalne kirg suhte loomulik osa, aga kirg võib olla ka ilma armastuseta. Ja armastus ilma kireta.