Lugu selline: minu mees suhtles oma vennanaisega telefonis vennaga seotud teemal ja too kukkus mu mehele rääkima, et mida rohkem ta teda tundma õpib, seda enam ta veendub, kui hea ja tore mees ta on. Kui kena mees ta on, et väga tubli, hoolitseb enda eest, kui seksikas ja sportlik ta on jne. Mees mul muidugi oli meelitatud sellest jutust ja teda see ei häirinud, et tema vennanaine sellist juttu talle räägib, oli veel uhkegi. Mina ise aga olen väga häiritud sellest, kui mees mulle seda rääkis ja ma ei suuda mõista seda naist, et kuidas täiskasvanud naine üldse sellist rumalat juttu saab ajada, endal mees olemas. Mees ka, rumal, et laseb end pehmemaks rääkida. Ütles mulle selle peale, kui nalja tegin, et sulle pannakse kohe konksud taha...ta vastas, et siis peadki mind hoolsamini valvama...ma vastu, et siis oled ju puhta kelgunöör, kui endale kohe taha lased haakida. Ü.s. naljaga ma sellest üle libisesin, kuid hing ei anna rahu, sest mulle endale ei tule pähegi vaadata oma sõbrannade, sugulaste või teisi mehi sellise pilguga, kuna olen ise suhtes ja teiste suhteid pean pühaks. Kuidas selle mõttega harjuda, või kas peakski? On see miskitpidi ohumärk?