Tundub, et Autorile kirjutajal on hoopis mingisugused teiselaadsed probleemid - miks inimene, selleasemel oma sügavasti armastatud mehe kaisus muretult magada, vaevab oma pead täiesti talle mitte kordamineval teemal. Mulle tundub, et see suur õnn on ainult paberil ja hirm üksijäämise ees on niivõrd valdav, et viha ja kadedus on normaalse mõtlemise varjutanud.
Teema autorile soovin kõige paremat, ja kui meeskolleeg ka arusaaja on, siis loodetavasti on peres peatselt rohkem, kui üks laps.

..., selleasemel et...
viga tuli sisse

jkl Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kahekümpine
> 16. märts 2016, kl 21.07
> mõni ty
> nnjalg siin ei suuda ikka kirjavigade kallal närim
> ata jätta
>
> No sul, kullake, ikka muid proble
> eme-hädasid veel peale kirjaoskamatuse..... Sõimle
> ma oled aga kange - eks igaüks tee ikka seda, mida
> oskab.
.............
see ju puhas Alu tekst Rootsi linna Stokholmi kodutute metroost.
temal need kahekümnesed eluaastad ei anna rahu, kuna saidki ära raisatud.

Mina olen üles kasvanud ilma isata ja võin väita,et see on olnud vist kõige väiksem probleem mu elus üldse.

Teie, kes te loete tiraade sellest, kuidas EI SAA olla õnnelik, kui pole bioloogiliste vanematega koos... (ok, see väärib ebaviisakat väljendust küll): pole vaja räusata ja kaagutada teemal, mille kohta endal mingeid kogemusi ei ole. Ega teadmisi. Ainult eelarvamused ja külajutud.

Oma eriala tõttu olen kokku puutunud ka lastega, kelle jaoks on bioloogiliste vanemate juurest eemaldamine pääsetee, kui mitte elupäästja.

Ja lõpuks: te kes siin õelutsete enda sõnutsi LAPSE heaolu pärast: te olete selleks valinud lapse ema materdamise RASEDUSE AJAL!!!??! Tegu, mis võib mõjutada lapse närvikava ja elu väga halvasti ja hullemal juhul lõppeda fataalselt... Nii jõledat silmakirjalikkust kohtab isegi siin harva.

irw, mina olen isekas :D saa aru, et kaotasid selle lahingu, mida sa üritad siin erinevate nimede alt end õigustada.

mina olen samamoodi kasvanud ilma isata.
minu lapsepõlve see mu enda arust hullemaks ei teinud.

aga mu edasisi suhteid ja elu on puudutanud küll.
mitte see isa olemasolu otsimine, aga inimeseks arengu üks oluline osa jäi puudu. seda olen alles hiljem mõistma hakanud ja tänase seisuga pean tervikperet lapse jaoks parimaks kohaks, kus kasvada.

noorena, kui pere lõin, arvasin kindlalt, et olen õnnelik ja mul on elus ikka väga vedanud.
aga ühel hetkel sain aru, et mul pole iial olnud tervikpere mudelit olnud ja sedasi ei suutnud ma üsnagi sageli omaenda peres asju parimal viisil lahendada ega ka mõista.

täna, tagasi vaadates sellesse aega, mõistan, et mu probleemide taga oli mu kasvamine ilma mehe-isa mudelita. mul jäi üks oluline tahk välja kujunemata, mul polnud oskusi ega õpetust kuskilt võtta, ma ei tundnud mehi meestena. ma teadsin, et mehed on mehed, aga ma ei tundnud neid, ei mõistnud neid ja käitusin ise seejuures täiesti mööda.
mitte teadlikult, aga mul polnud see õppetükk läbitud, ma polnud sellega isegi kokku puutunud ja seepärast olingi loll, mis loll ses valdkonnas.

mitte paha pärast ei räägi ma, et pere terviklikkus on oluline, aga just tervete suhtumistega inimese kasvamiseks. mitte niisama perekonna pärast, et nii peab ja nii on norm.

kui naine leiab lastele isaks võõra mehe, kes suudab edukalt seda kohta täita, siis on hästi ja pole tõesti oluline, kes on see mees, kellest laps parima eeskuju oma ellu kaasa saab.
aga ainult naise kasvatatud laps jääb pooliku "haridusega, olgu see ema kui tahes tubli ja hea. isegi armastusest vist ei piisaks selle koha täitmiseks täielikult.

Eelkirjutaja - ilma isata - võiks oma sõnastampe natukese korrigeerida: mina oma lastele ei ole mingisugune isa-mudel, vaid ma olen neile isa. Kui kirjutaja peab ennast mudeliks - palun väga -, aga ärgu enda puhul tehku üldistusi teiste kohta.

mis allergiat sa põed, Karl.Marx.jun

või siis iga sõnastus, iga mõte, iga teiste arvamus, sidekriips, punkt, koma muudkui ärritab ja ärritab ja paneb sügelema.

Kui allergia tahab ennast kah mudeliks pidada, pole mul selle vastu midagi.
Teiste inimest kirjastiili -., kohta pole ma sõna võtnud. Ma esindan siiski vaid oma arvamust. Ja alati on võimalus minna teise teemasse.

kui paljud on praegu "õige" perekonnana väga õnnelikud? kui on, siis väga kena.
enne kasvatagu õnnelik vanem üksi last. mitte nii nagu kasvasin mina. vanemad omavahel ei suhelnud ÜLDSE, kuigi elasime ühes korteris. mina olin siis kits kahe kuhja vahel. väga väsitav oli. vägivalda õnneks ei olnud, aga ikkagi palusin emal isa juurest ära kolida. s
sellest ka minu suhtumine- enne olgu 1 ja õnnelik vanem, kui see nn õige peremudel.
Marika, Kõige tähtsam- sinu soov oli emaks saada. sinu soov täitus! rõõmsat meelt ja lase siinsete viisakate ja supertoredate inimeste postitused vetsupotist alla!

Soovitused potist alla, ja kui sinu laps ükskord kooli läheb, saadetakse tema sama teed. Katseklaasis tehtud isata laps - kui klassikaaslased seda teada saavad, pilkavad kuni surmani. Inimeseõpetuse tunnis, kus räägitakse mehe-naise-vahelisest armastusest, hakkavad lapsed kooris üle klassi karjuma, et lapsesaamiseks pole üldse isa vaja, küsige "selle" käest, kui ei usu

Piim tuleb pudelist, raha tuleb seina seest, lapsed tulevad katseklaasist. Normaalne!

olin siiralt õnnelik, kui isa surmast teada sain. Parim päev oligi tema matus, sest siis oligi kõik lõplikult igavikuteele läinud.
Mu isa pole mind iial löönud või muidu vägivaldne olnud, aga mingit rõõmu ta ka ei toonud.
ses mõttes vabadus oli tema surm vabanemine.

kas jajahil mees nagu läheks välja abielust, kui seda pereõnne irw, nii palju ometi ei oleks veskikivaina kaela riputatud?

või et isa surm oli nii vabastav, aga isa ometi polnud vägivaldne ega muidu paha....ainult ei toonud mingit rõõmu ja õnne...????
mis see rõõm ja õnn oleks pidanud olema?

kui katseklaasilapsed ei vajaks nt seda õnne ja rõõmu, mida neid kasvatav isa või ema pakkuma aina peaks, siis olen täiesti nõus ainult katseklaasist lapsi saama. vähemalt pole tulevikus neid kirstunaelu, kes su kasti panekust rõõmu ja vabanemist tunnevad.

mis on lahti inimestega. kust küll selline külmavereline kalkus ometi tuleb?

mina pole ka eriteeneid oma vanematelt saanud, pole ausalt oodanudki, pole lootnudki, aga täna, seistes oma vanema surmaga silmitsi, olen ääretult kurb, süda kisub valust kokku ja nii tahaks, et ta veel oleks, veel annaks võimaluse kasvõi kordki koos vaikselt istuda ja tunda, et tema on minu juured ja mõelda temast, kui kunagisest tillukesest lapsest, kes sündis, kes kasvas suureks ja kelle laps olen nüüd mina, tunda tema sooja toetust ja olemasolu, hoida kinni tema soojast käest.
meil polnud erilisi tunnetest ja õnnest nõretavaid teemasid käsil kunagi, aga meid sidus nähtamatu side, meid sidus järjepidevus ja põlvest põlve edasi antav, vaid meile omane, meie oma liini saladus.

nüüd teda enam ei ole ja ma ei suudaks iial öelda, et tühja kah, saigi lahti.

no jälk kitrjutajal on oma arvamus ja oma elulugu, edulugu.
Pole see ei õigem või valem kui mõnel teisel. aga kogu maailma ainuõige arvamusena seda jagada kah nagu egoism ju. justkui oleks parem oma juurtega.

miks sul nii hirmsasti siis kahju on? kahjutunne näitab, et midagi jäi tegmata, ütlemata. et kui nüüd veel saaks, siis teeks.

minul said asjad oma isaga lõpetatud nii 10-selt, ses mõttes oligi rõõm teada saada, et surnud, mul ei jäänud midagi temaga pooleli, ses mõttes ei olnud ka KAHJU.

Katseklaasis tehtud isata laps - kui klassikaaslased seda teada saavad, pilkavad kuni surmani.

oma kogemustest räägid? kumb sa siis olid- tagakiusatav või kiusaja?
kust peaks klassikaaslased teada saama, et katseklaasist? kes seda uurima hakkab? milleks? egas marikal ainukesena isata laps ole. ja kes teab, võib-olla on juba teemaalgataja lapsel isa.
mida asja sa loobid nii lapsikuid sõnu, lausa surmani. norijad leiavad alati põhjuse. muide, nii mõnigi norijaist on "õigest" perest.

lõpetage juba, te ussisugu.
no pole midagi selliste nurjatutega koos teha.
parem elada teise mehega, vähemalt ei sae mingi omast arust ülinaine su aju ja hinge päevast päeva, vähemalt ei mürgita ta su päevi ja aega.
tehke aga jah katseklaasis omi tittesid, saabki rahu.

Lugesin kogu teema läbi ja ei imesta enam üldse, miks mehed enam abielluda ei taha. Naised on nii vastikud, egoistlikud, ülbed, kalgid, hoolimatud, ükskõiksed. Mitte midagi naiselikku ega emalikku pole tänapäeva noortes naistes enam säilinud. Isast räägitakse kui mingist tüütust mööblitükist, kes on ainult ees ja võtab ruumi.
Minu isa suri aasta tagasi, olin just 50 saanud. Ma ei kujuta ette, kui mul poleks teda olnud. Isa oli see, kelle käekõrval igal hommikul lasteaeda läksin ja õhtul koju, isa oli esimene, kellele rääkisin õhtul oma "lasteaiamured", isa oli see, kellega suusatamas ja kelgutamas käisin. Lapsepõlv jäi aega, kui auto oli ainult väljavalitutel, meie nende hulka ei kuulunud. Isal oli aega minu jaoks, sel ajal kui ema süüa tegi, koristas, või lihtsalt puhkas.
Kooliajal oli isa see, kellele päeval helistasin, kui koolist tulin. Ütlesin, et olen kodus, kõik on korras. Isa oli see, kes aitas mul õppida, kui vaja. Isa käis lastevanemate koosolekul, sest ema oli väsinud, emal oli niigi palju kohustusi.
Hiljem, kui olin juba oma elu peal, oli ISA esimene, kellele teatasin, et ootan last. Mul on väga hea mees, aga isa oli alati nr 1 minu jaoks. Nüüd teda enam pole.. Terve aasta ilma isata... Ema jäi üksi... Olen ema jaoks alati olemas, kui ta vajab kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Aga ISA ta mulle ei asenda...

Kas te, armsad väga moraalsed ja väga kurjad provvad, nagu loete ka, mis teema on ja mis põhjusel või on põhiline pritsida sappi ja taguda rindu?

naine 51, diagonaalis loed või?
väga viis, kui on hea ning hooliv isa.
teemaalgatajal ei läinud nii hästi kui mõnel siin.
kuidas saab hukka mõista seda, et 38-aastasel naisel on suur soov saada emaks?
nii õiged, nii õiged... ehh!

just selliste "ehh" ja tema sünonüümide tulemusena ei tahagi ei peret, ei last, ei isegi töökaaslane olla. nii vastiku, ülbe ja kalgi suhtumisega inimesega ei tahagi midagi.

No milles see ehh nüüd süüdi oli, et viisaka tõe väljaütlemise pärast teine kohe tööltki ära tuleb? Oh, provvad, provvad! :D

:D
aitüma, khm!
ma alguses mõtlesin vastata nii ongile hästi krõbedalt, aga lõin käega. ilus pühapäevane päev. mis ma ikka kedagi nii tigedaks ajan. neil seda tigedust omajagu endalgi.;)

ole ehh milleski muus süüdi, kui ülbes olekus ja vastikus kadedas suhtumises neisse, kel elu normis ja helgem.

et omasugused kuulugu kokku ja inimestele meeldib, kui neile takka kiidetakse. olgu see põhjendatud või mitte. peaasi, et keegi tunnustab.

Ja kui ei kiideta takka, siis sajab muidu na ontlikelt ja eeskujulikelt provvadelt needusi ning tõrva, kuigi ega nad muidu isegi koleda mõtte pojakest enda olemuses ei tähelda. Kus sa sellega! Peerugi lasevad nad ilmselt vaid roosilõhnalist. Ikka oma meelest, ikka oma meelest. :D
Ehhi eeskujul siiski teile sinna ilusat kevade algust soovides ning teemaalgatajale fantastilist emaduse algust!

lähen ja oksendan selle teema peale, lihtsalt muud polegi öelda.
rasedana leiab mehe, aga tervelt 38 aastat unistas niisama.
liiga liba see teema, muud midagi.

Küllap mõtles spermadoonori all valitud mehega kebensit, järelikult on lapsele issi olemas ja hakkab ellu sekkuma. Laps hakkab ise uurima, kes on tema bioloogiline isa.

naine,51 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Lugesin kogu teema läbi ja ei imesta enam üldse, m
> iks mehed enam abielluda ei taha. Naised on nii va
> stikud, egoistlikud, ülbed, kalgid, hoolimatud, ük
> skõiksed. Mitte midagi naiselikku ega emalikku pol
> e tänapäeva noortes naistes enam säilinud. Isast r
> äägitakse kui mingist tüütust mööblitükist, kes on
> ainult ees ja võtab ruumi.
> Minu isa suri aast
> a tagasi, olin just 50 saanud. Ma ei kujuta ette,
> kui mul poleks teda olnud. Isa oli see, kelle käek
> õrval igal hommikul lasteaeda läksin ja õhtul koju
> , isa oli esimene, kellele rääkisin õhtul oma "las
> teaiamured", isa oli see, kellega suusatamas ja ke
> lgutamas käisin. Lapsepõlv jäi aega, kui auto oli
> ainult väljavalitutel, meie nende hulka ei kuulunu
> d. Isal oli aega minu jaoks, sel ajal kui ema süüa
> tegi, koristas, või lihtsalt puhkas.
> Kooliaja
> l oli isa see, kellele päeval helistasin, kui kool
> ist tulin. Ütlesin, et olen kodus, kõik on korras.
> Isa oli see, kes aitas mul õppida, kui vaja. Isa
> käis lastevanemate koosolekul, sest ema oli väsinu
> d, emal oli niigi palju kohustusi.
> Hiljem, kui
> olin juba oma elu peal, oli ISA esimene, kellele t
> eatasin, et ootan last. Mul on väga hea mees, aga
> isa oli alati nr 1 minu jaoks. Nüüd teda enam pole
> .. Terve aasta ilma isata... Ema jäi üksi... Olen
> ema jaoks alati olemas, kui ta vajab kedagi, kelle
> ga lihtsalt rääkida. Aga ISA ta mulle ei asenda...

TÄNAPÄEVA NAISTE ARVATES ON ISA SEE, KES MAKSAB LAPSE ARVEID.

LAPSE PÄRISISA ON NEILE EBAOLULINE.