me panime oma vanemate urnid mulda omaenda koduaeda, sest nad olid seal õnnelikud pikki aastaid. kuna nende kodu kestab läbi meie, siis koguneme nende mälestuseks igal aastal, teeme nende rahupaiga ilusaks, hoolitseme nende eest seal. isekeskis meenutame vanu aegu. isegi kuulame muusikat, mis neil kunagi silmad särama pani ja mida nad ikka ja jälle kuulasid.
meil on nii, ja ma ei arva, et nende hinged sellest rahul ei ole, et nad ühiskalmistul pole või et me nende tuhka tuulde ei visanud.
üks meie sugulane hoiab aastaid urne oma vanematega toas riiulil. tal on sinna nagu pisike altar tekitatud. ta ei kurda, et tema surnud vanemate hinged kuidagi halvasti mõjuksid ja kummitaksid. hoopis vastupidi ta räägib, et kui on keerulised otsused käsil, siis mingil moel saab ta neil parimat nõu.
kuidas peaks ja mis õigeim on, ei teagi.