Ma arvan nii, et lapsena vitsa saanud lapsed õigustavad oma vanemaid (et sain ikka asja pärast) esiteks seetõttu, et vanemad neid nii veensid (ilma vitsata oleks sa hukka läinud, teist võimalust polnudki!) ja teiseks seepärast, et hingel oleks liiga raske ja suhted vanematega liiga keerulised, kui mitte mõelda, et vanemad olid head ja tegid head asja, vaid et nad tegelikult ei saanud oma kasvatusülesannetega hakkama.
Mina ei ole oma emalt vitsa saanud. Vahel küll toodi vits tuppa ja öeldi, et see on vits ja kui halb laps oled, siis saad sellega ata-ata. Aga tavaliselt vend murdis vitsa pooleks :) Minu ema ütles, et ei vitsutatud teda, ei vitsuta tema oma lapsi ka. Ja ka mina olen sama suhtumise oma emalt pärinud. Samas see ei tähenda, et kodus poleks korda olnud. Kurja häält oskas ema ikka teha ja hüvedest ilma jäämine või mingi "ühiskondlikult kasuliku töö" tegemine karistuseks oli ka. Minu meelest see on nii jube ja alatu, kui su kõige lähedasem inimene sind lööb. Pole ju vahet, kas ema lööb last või mees lööb oma naist.
Oma isast ma rääkida ei taha, sest temal oli alkoholiprobleem ja purjus peaga kippus ikka laste peal nii vaimset kui füüsilist vägivalda rakendama. Kuigi tema nimetas seda kasvatuseks ja karistuseks, siis mina nii ei arva.
Ja seda ma ei arva ka, et lapsed ei tohi eksida ja vallatusi teha. Inimene ongi siia ilma sündinud õppima ja peamine õppimine toimub oma kogemuse läbi. Normaalne ja loogiline, et väikesel inimesel ikka juhtub. Enamasti saab laps ise ka aru, et nüüd läks halvasti. Milleks sealjuures veel näägutada või füüsiliselt alandada. Ja kui ei ole väikseid vallatusi ja süütuid pätitempe, mis lapsepõlv see siis on, tuim ja igav.
Kindlasti olen selle poolt, et vahel on vaja karistada, kui laps on teadlikult midagi halba teinud, milles on enne kokku lepitud, et kui tan ii teeb, siis järgneb karistus. Aga karistamiseks on miljon muud viisi peale füüsilise alandamise. Kas sa ise tahaksid, et näiteks mees sind lööks, kui sa oled temaga halvasti käitunud? Või ülemus lööks sind tööl tehtud vea eest?
Väiekstele lastele mõjuvad väga hästi ka igasugused karistusrituaalid, näiteks nagu keegi eespool kirjeldas vitsa järel käimist, et see vitsa toomine ise oli kõige hirmsam. Meie kodus pandi nurka seisma, oma tegude üle järelemõtlemiseks. Enne ei saanud nurgast ära, kui olid läbi mõelnud ja valmis vabandama ning rääkima oma pahateo teemal. Lastetaltsutaja saatest nägin, et pandi lapsed nn paha lapse pingile, kus pidi istuma ja järele mõtlema. Vanemas eas olid meie peres karistuseks igasuguste hüvede ära vütmised (tänapäeval näiteks taskuraha äravõtmine, arvutisse mitte lubamine teatud ajaks, sõpradele külla mitte lubamine, kinno mitte lubamine vms) ja lisaks tööd, mida tuli karistuseks teha - nt karistuseks olgu homseks maasikapeenrad rohitud. Lisaks peavad lapsevanemal olema head suhtlemisoskused (kuidas last kuulata, kuidas lahendada probleeme, kuidas ennast kehtestada jne), neid saab aga õppida näiteks Gordoni perekoolis või lugedes vastavat kirjandust (nt raamat pealkirjaga "Suhtlemisoskused", mis näiteks pedagoogika õppijatele on ülikoolis kohustuslik kirjandus).
Tänapäeval ei õpetata koertekoolis koerigi füüsilise vägivallaga.