Palun ärge karistage oma lapsi füüsiliselt. Kunagi ei tea, kuidas see lapse elule mõjuda võib. Isa sain kodus peksa, tutistada, vitsa selliste asjade eest, mis ei ole tõsist karistamist väärt: üks kord õppeaasta jooksul hinne "kolm" matemaatikas, sahtlite mitte korda tegemine, tahtmise eest teiste tüdrukutega üks kord kuus peole minna jne.
Minu ema ei arutanud eriti minuga midagi, temale oli kõige lihtsam variant minu karistamine, et ma vait oleks ja talle probleeme ei tekitaks.
Olen elu aeg teda kartnud ja väldin ka praegu koos olemist: osalen n.ö. "hädavajalikel" koosolemistel: sünnipäevad, jõulud.
Tunnen, et ei talu tema mulle "pähe istumist". Peaaegu igal kokkusaamisel läheme riidu, sest ema on harjunud, et peab kohe saama oma võimu minu peal näidata. Kuna mu mees samuti seda ei talu ja lihtsalt talle ei allu, siis ema soovib, et tuleksin külla üksi, mida ma muidugi ei tee.
Tema mõju tulemusel olin nii kaua kinnine, endasse tõmbunud ja teisi ja elu kartlik inimene, kuni oma mehega kohtusin, kes minu käitumist kõrvalt vaatas ja kainelt seletas, kui väärad mu arusaamad elust on. Olen talle väga tänulik.
Oma lapsed võtaks ema juurde ainult juhul, kui olen talt siira lubaduse saanud, et minu lapsi ta füüsiliselt ei karista. Ema juurde jätta lapse ei soovi ka mitte üheks päevaks, ennem võtan lapsehoidja.