Kõige alandavam, valusam ja kõige raskemaid tagajärgi tekitav, on sarkastiline mõnitamine väikesele lapsele, kes ei suuda mõista, kas võtta seda naljana või hoopis teisiti...
Samuti on ränk ignoreerimine.
Sa ei mõista, miks sinust välja ei tehta, sa vaevad oma lapsearukest ja südant, nutad , käid järel ja anud, et emake, miks sa ei räägi... Ja emake ei räägi, sina aga ei tea, miks...
See kandub selliselt su täiskasvanu ellu, et selle pärast minnakse lahku, selle pärast tuntakse alaväärsust, selle pärast ei suudeta suhelda ja selle nimel, et keegi sind iial enam nii ei kohtleks, ollakse valmis KÕIGEKS.
Peaasi, et sind nähtaks, sinuga räägitaks.
Juuakse end täis, peaasi, et sinuga räägitakse, lubatakse endaga halvasti käituda ja tehakse muid hulle ja häbiväärseid tempe, -- kõike vaid selle nimel, et sa saaksid end tunda vajaliku, elavana, et keegi sind aktsepteeriks ja sinuga räägiks. Mis sellest, et vahel halva pärast...
Ja tihti ei teatagi, mis on normaalne suhtlemine, elatakse oma elukest, mis pole õnnelik ja surrakse üksinduses....