Mõtlesin selle üle täna pikalt, kui erinevat kahte elu korraga ma elan.
Reaalses elus elan ja magan ma üksi, ma ei ole ammu kellegagi seksinud, mul on vähe raha ja mõned võlad, otsin tasuvamat tööd, rabelen üksi kahe hüperaktiivse lapse kasvatamise vahet, üks neist on käitumisprobleemidega teismeline. Reaalses elus kestab mul aastaid väga raske kohtuprotsess, mis on mind ja mu lähedasi totaalselt ära kurnanud. Reaalses elus tunnen end ülekaalulisena, väsinuna, tüdinenuna kõigist olmeprobleemidest.
Kuid õhtuti, kui lapsed juba magavad või on nädalavahetuseti vahest ära, siis elan ma hoopis teist elu... Selles teises, oma virtuaalelus olen ma hea kirjutamisoskuse ja huvitava jutuga elukogenud naine, kellel on virtuaalsed sõbrad ja virtuaalne armastus. Virtuallelukaaslasele võin iga hetk teha vastamata kõne, et ta teaks online tulla, et Skypes rääkida. Virtuaalelukaaslane on pärast mu kaameras nägemist mu järele täiesti hull.
Kuid ma ei tea siiski, kas mu reaalne ja virtuaalne elu kunagi üldse kokku saavadki. Või kas ma seda üldse tahangi, sest suure tõenäosusega oleks see mulli purunemine ja valus tagasilöök. Küllap mõlemale poolele, sest virtuaalelukaaslane ei kujuta ette, et mul on nii intensiivsed lapsed. Veel vähem kujutab ta ette, et mul on mingieid kohtuvaidlusi. Ma ei arva, et peaksin neil teemadel internetis võõra inimesega üldse rääkima, milleks, sest tema mu reaalseid probleeme nagunii lahendama ei tule.
Kui hiljuti sõbrannale rääkisin, et mõtle, see mees on minuga nii tihedas suhtluses, et pidas lausa auto teeservas kinni, et mulle telefonilt vastata mu ühendusevõtu peale, et äkki mul on midagi olulist öelda. Sõbranna kinnitas, et lõpetagu ma see mõttetu virtuaalelu üldse kohe ära, et otsigu endale arvuti asemele mõni normaalne mees, kasvõi armuke, kes rahuldaks seksuaalselt ja toetaks materiaalselt.
Mind selline soovitus solvas.
Seetõttu küsingi teie arvamust. Tean ise ka, et reaalses elus täisväärtuslik suhe oleks fantastiline, kuid mis siis, kui sellist inimest mul tegelikkuses hetkel pole. Ma ei tea, kas üldse kunagi sellise leiangi. Ehk et parem varblane peos kui tuvi katusel või mis.

Sinu enda valik elu keeruliseks ajada, ütleks selle peale

Ei, ei ole. Ainus õige elu on reaalne elu.

Mul endal oli kunagi sarnane case, tänan õnne, et suutsin selle ära lõpetada ja elada ikka reaalses elus. Soovitan Sulle sama!

Vähemalt lähisuhted peavad inimesel olema reaalsed, kui ta vähegi neist lugu peab. Muidugi on ka neid, kellele lähisuhted tegelikkuses ei sobi. Äkki oled üks nendest?

Algul mõtlesin , et ma olen mäluaugus olnud ja kirjutanud siia teemaalgataja loo, noo algus oli nagu minu elust! Kuid kahte hüpikut pole õnneks ja virtuaalelus räägime kõigest, ka muredest ja probleemidest. Mul kestab selline elu juba aastakese ja ei kurda.

Kuidas saab olla "virtuaalelukaaslane"??

kas ma saan õigesti aru, et sõbranna soovitas sul prostiks hakkata??? Mis sõbranna see on. Tüüpiline käitumine, enda elu on kehvake, aga me tahame, et kõik elaksid meiega sarnast kehvakest elu. Kui soovid jätkata, siis jätka oma virtuaalelu, kui tunned vajadust reaalsusse tuua suhe, siis tee seda. Sa oled oma elu perenaine.

Noh, siin probleemis on ju erinevaid tasandeid. Esiteks, praktiline pool. Kas oled selle nn virtuaalelukaaslasega saanud piisavalt lähedaseks, et talle oma probleemidest rääkida? Ehk siis saad valida kolme variandi vahel:
1. Räägid talle tasapisi kõigest ja proovite suhet päriselus
2. Jätad ta endale lõbuks fantastiliseks virtuaalmeheks
3. Unustad selle teema lihtsalt ära
Teine asi on see, et raskel ajal võib netis suhtlemine väga lohutav olla ja tegelikult see fantaasiamaailma eemaldumine mõneks ajaks võib aidata rasked ajad üle elada. Mina selles midagi halba ei näe.
Kolmas lugu on see, et kui selle virtuaalkaaslasega mingeid plaane pole, siis päriselus võiks ju ikka kaaslast vaadata ja ka päris sõpradega aega veeta. Ise vedelen ju ka aeg-ajalt skype's ja mingis tobedas foorumis, ega see ei tee mind veel virtuaalinimeseks

Loe seda raamatut:
http://www.varrak.ee/product/9029/?cid=58

Mul ei olegi mingit reaalset elu. Elan üksinda. Sõbrannasid ei ole, jube suhtlemisvaegus. Netis saab vähemalt suhelda. Keskealisele üksikule inimesele, kes elab üksinda ja erilist tutvusringkonda ka ei ole, on virtuaalne elu ainuke lahendus.

no aga sinu küsimuses on ka ju vastus olemas.
Kui sul reaalis kedagi ei ole, siis on abi ju ka sellest virtuaalsest kaaslasest. On kellegagi rääkida ja tekib selline (võib olla petlik) tunne, et oled kellegi vajalik, sa ei ole üksi, sind tahetakse. Kui virtuaalse suhte ära lõpetad, mis siis muutuks? Siis oleksid ka virtuaalsest toest ilma.
Mu soovitus on, et ela sama moodi edasi ja kui reaalses elus sulle keegi sobiv mees ette jookseb, siis saad ju virtuaalselt lahku minna:) kui soovid.
Virtuaalmees on ilmselt välismaalane?
Võib olla oled sina ka talle selline päästerõngas igapäevasest rutiinist...võib olla on ka temal selliseid probleeme, mida ta sulle veel ei avalda, võib olla ta ei minestagi, kui sinu laste intensiivusega tutvub, võib olla on temast sulle siis hoopis rohkem tuge...muidugi võib olla ka vastupidi ja sina oled temale see kindel akrukett, kellel on eluga kõik korras ..aga proovi seda suhet ikka kuidagi reaali saada...mine tea, võib olla ongi sama hea kui virtuaalselt, kaotada pole ju tegelt niiiii palju...
Ma olen ka olnud päris mitu aastat virtuaalsuhtes, mis siiski algas reaalis aga tulenevalt selleaegsest mõlemi elukorraldusest jäi meie vahele terve ookean;)
ja minul ka sõbrad tuttavad hurjutasid, et idioot, otsi endale keegi reaalne inimene, kes füüsiliselt ka sinu kõrval oleks... aga see inimene, kellega mul virtuaalne suhe oli, andis mulle kordades rohkem tuge ja jõudu, kui ma sain oma sõpradelt , kellega reaalses elus suhtlesin. Mul on ka probleemne laps ja tema toetud virtuaalis ületas kordades lapse ise toetuse reaalis. Ma tagantjärgi mõtlen, et kas ma ilma tema toeta oleks üldse suutnud ja jõudnud nii palju. Lapse isa on ka ok tegelt, aga ta lihtsalt ei oskanud mind toetada nii nagu vajasin.
Aga jah, meie tundsime enne virtuaalmaailma sukeldumist ja kohtusime ka ikkagi harva aga regulaarselt päris elus.
Ja ma olen õnnelik, et me selle virtuaalperioodi üle elasime ja tagantjärgi võin öelda, et just see pani meie suhtele kindlama aluse.

mõiste virtuaalelukaaslane on täiesti mõistetamatu. samahästi ma võika obamat oma sõbraks pidada ja fantaseerida sel teemal.

"Tean ise ka, et reaalses elus täisväärtuslik suhe oleks fantastiline, kuid mis siis, kui sellist inimest mul tegelikkuses hetkel pole. "

aga naudi oma hetke. teemas ja loos oleval inimesel polegi võimalik leida omale täisväärtuslikku suhet. see on ulme taolises olukorras, kellegil pole lisaks enda omadele vaja kaela veel teiste jamasid selle nimel, et koos olla.

Soovitaks sul mehega kohtuda ja kiiresti, sest selline mäng ei kesta igavesti, vähemalt mitte nii intensiivne suhtlus. Iga mees tahab lõpuks reaalset naist ja kui ta ühel hetkel läinud on, siis leiad end mõttelt, aga kui oleks kohtunud... Reaalses elus näed ära, kas sobite või ei. Mida rohkem venitad, seda tõenäolisem, et keegi haiget saab.

Endal on kogemus, kus internetis oli paari mehega jube kihvt suhtlus, rääkis avameelelt oma elust, aga reaalsus tagasihoidlikum ja ei näinud temas seda miskit. Kohutmine on ainuke kindel variant, veenduda, kas sobite või mitte. Venitamisega raiskate ainult oma aega, tema loodab ja sina kasuta teda psühholoogina.

voibolla oleks aeg virtuaalsobraga reaalelus kohtuda?

Kas see tutvus on alles lühiajaline või juba pikalt kestnud ja olete lähedased?

Virtuaalne elu on ka reaalne, ainus vahe on selles, et sa ei kohtu inimesega füüsiliselt. Just füüsiliselt kohtuvad inimesed ongi kõige pealiskaudsemad ja mittereaalsed, saavad kokku ja vahivad üksteise füüsilist keha ning hindavad teisi välimuse põhjal. Mingit muud vahet seal pole, muidugi ei tasu end internetis paljaks võtta, kettkirju ja suvalisi abipalveid uskuda, aga ka su läheduses võivad elada pedofiilid ja paljud petised petavad inimesega kohtudes. Kellegi nime ja nägu teades tundub inimesele, nagu ta teaks tema kohta rohkem, mis on aga võltsillusioon. Pervert Juhan ei ole kuidagi parem, kui nimetu pervert.

" Just füüsiliselt kohtuvad inimesed ongi kõige pealiskaudsemad ja mittereaalsed, saavad kokku ja vahivad üksteise füüsilist keha ning hindavad teisi välimuse põhjal."

taga targemaks. ekraani taga siis. et kui muidu oled põrssanägu koos topelt ylekaaluga, siis virtuaalselt saad ju olla sygavsisuline printsess ise, kes on absoluutselt kõigi meeste lemmik. avalikult kohtama lihtsalt ei kannata minna, sest kohe kistakse ribadeks kõigi tahtjate vahel.

Virtuaalselt võib olla super klapp, aga olgem ausad, loeb ainult klapp reaalsuses. Pilt ja hääl võivad olla imelised, aga keemia kas on või ei ole, siin pole virtuaalsusega palju pistmist. Te võite aastaid kirjutada pikki kirju, suhelda tunde telefonis, aga see ei tähenda, et reaalses elus kõik samamoodi toimiks. Keegi ei välista, et ka reaalis on imeline, aga selleks tulebki kohtuda ja see välja selgitada. Pakuks, et poolte meestega, kellega virtuaalis suhtlete, võib olla päris hea klapp, aga reaalis tunneksite vastastikkust klappi võib-olla ainult ühega, kui sedagi. Reaalne tutvus ja kooselu näitab tegelikku sobivust. Selliste pühapäeva tutvuste puhul võib veel pingutada ja ennast paremast küljest näidata, aga seitse päeva nädalas, mitmeid kuid päris head nägu pähe ei tee ja see näitabki omavahelise sobivuse.

Kle alu, kas sinu arvates pole elus tõesti midagi hirmsamat kui ülekaaluline naine :D:D

Sellega küll nõus pole, et füüsiliselt kohtuvad inimesed kuidagi kohe pealiskaudsed on. Netis võid ju tarka juttu ajada ja kokku valetada, mida iganes. Kui inimest reaalis ei tunne, siis jääb väga suur maa fantaseerimiseks, mõtled inimesele juurde ideaalilähedasi omadusi, mis on hoopis pealiskaudsem kui päriselus partneri vigadega leppimine. Samuti on kirjalik eneseväljendus ja suuline väljendus hoopis erinevad asjad, pärisinimese juures loeb tema kehakeel, öeldud sõnades on erinevad varjundid, mida kirjakeele puhul endale sobivaks mõeldakse.

Mina hakkaks sellise suhtlemise puhul oma vigu ausamalt välja laduma tasapisi, kaotada pole ju suurt midagi. Virtuaalsel tasemel suhe on ka siiski mingi aimdus, et äkki võite reaalelus ka sobida.

Kus oli siin argument väite vastu, et füüsiliselt kohtumine on pealiskaudne ja vähem "päris"? Pigem toetasid mu väidet. Ma ei kirjutanud pealegi üldse meestele meeldimisest või seksuaalsuhtest, vaid tavalisest, huvidepõhisest suhtlemisest. Meestele/naistele meeldimine on juba definitsioonipõhiselt pealiskaudne.

alu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> " Just füüsiliselt kohtuvad inimesed ongi kõige pe
> aliskaudsemad ja mittereaalsed, saavad kokku ja va
> hivad üksteise füüsilist keha ning hindavad teisi
> välimuse põhjal."
>
> taga targemaks. ekraani t
> aga siis. et kui muidu oled põrssanägu koos topelt
> ylekaaluga, siis virtuaalselt saad ju olla sygavs
> isuline printsess ise, kes on absoluutselt kõigi m
> eeste lemmik. avalikult kohtama lihtsalt ei kannat
> a minna, sest kohe kistakse ribadeks kõigi tahtjat
> e vahel.

liiga pikk möla, ma ei viitsunud lugeda. kas kuidagi lühemalt ei saa oma mõtet ära ütelda, kes seda lohisevat sõnnikut ikka loeb?

Nneka Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> Sell
> ega küll nõus pole, et füüsiliselt kohtuvad inimes
> ed kuidagi kohe pealiskaudsed on. Netis võid ju ta
> rka juttu ajada ja kokku valetada, mida iganes.
Mis mõttes? Kas siis "päriselt" ei või valetada? Ainus vahe on selles, et füüsiliselt kohtudes näed teise keha ja võid seda katsuda, aga need on mõlemad pealiskaudsed asjad.
Ku
> i inimest reaalis ei tunne, siis jääb väga suur ma
> a fantaseerimiseks, mõtled inimesele juurde ideaal
> ilähedasi omadusi, mis on hoopis pealiskaudsem ku
> i päriselus partneri vigadega leppimine.
Samamoodi võib kellegi keha vaadates talle igasuguseid omadusi juurde mõtleda, kuid keha erinevalt mõistusest pole inimese enda teha ja toetab otseselt pealiskaudsust. Kellegi "paremaks mõtlemine", lähtudes tema kirjutatust ja mõistusest, ongi tegelikult sellest inimesest mõtlemine, sest inimene on tema mõistus, kuid idealiseerimine füüsilise keha põhjal on pealiskaudne, sest keha on saadud juhuslikult.

Samuti on
> kirjalik eneseväljendus ja suuline väljendus hoop
> is erinevad asjad, pärisinimese juures loeb tema k
> ehakeel, öeldud sõnades on erinevad varjundid, mid
> a kirjakeele puhul endale sobivaks mõeldakse.
Oleneb inimesest, osadel on rohkem annet kirjutamiseks, teisel rääkimiseks ja sõnavarjunditeks. Mind huvitab palju rohkem, mida öeldaks, mitte see, kuidas seda tehakse. Sotsiaalsed oskused on sageli ka raskemalt õpitavad ja koolis mitte õpetatavad (mis tagaks ausa ligipääsu kõigile ühiskonnaliikmetele ja ehk õigustaks nimetatud oskuste järgi inimeste hindamist), seetõttu iseloomustavad nad vähem inimese arvamust ja olemust, kui lihtsalt kaasasündinud oskust või tahet automaatselt sotsiaalsete viisakustega kaasa minna.

jälle mingi kilomeetrine möla!

Ei ole "absurdsega" üldse nõus.
Päriselus on ikka palju raskem kõike kokku valetada a la olen firma direktor, üksik, loen Dostojevskit jne. Iga tihedama läbikäimise puhul saad ju teada kas ja kus tegelikult töötatakse, kas elab üksinda omas kodus, kokku kolimise korral igasugused muud asjad.
Reaalelus sa mitte ei vaata inimese keha, vaid tervikut. Silmavaade, kehakeel, mida ütleb, kuidas käitub, tähelepanelikkust sinu suhtes. jne. Kõik see moodustab ühtse terviku ja inimesest tuleb adekvaatsem arusaamine.
Kirjapilt vahendab ikka väga vähe. Nt kirjutatakse: "Elu on raske." No see võib ju sada asja tähendada, filosoofilist lähenenemist või sellist positiivset realisatsiooni või puhast vingumist ja pessimistlikust.
Võta või alu kommentaarid. Kui need lihtsalt lõbusa irooniaga on öeldud, siis on ju mõte hoopis teine kui nt. sapise tooni ja vingus näoga öeldult. Nii et minu jaoks vähemalt on viis, kuidas midagi öeldakse, sageli määrav.
Samuti ei ole nõus, et igasugune füüsiline tõmme puhas pealiskaudsus on, mis naljakas väide. Eks kogu meie eksisteerimine ole ka pealiskaudne...

yldiselt on see virtuaalne tutvumise värk väga argade, eelarvamuslike, ebakindlate ja koledate teema. siis istuvadki oma turvakardina taga ja unistavad teisest elust, teades, et sinna tegelikult asja pole-kõik kukuks kohe kokku nagu kaardimajake.

äkki talle ikka meeldivad katkised hambad ja haisusuu, eksole, õujee.

No katkised hambad üks väiksemaid probleeme, need saab natukese nutsu abil ju korda teha.
Hoopis karmim teema, kui romantiliste sõnade ja ausate avalduste taga on mõni tõsiselt tuim kala päriselus vastu vaatamas, sina oled aga mõelnud, et ongi selline sooja ausa suhtumisega mees.
Ei usu ka, et kõik nüüd nii arglikud ja koledad on. Mõni läheb vahelduseks netist seiklusi otsima või satub uimerdama, mõnel pole lihtsalt erilist võimalust kuskil väljas käia.
Kui netis suhtlemine pakub midagi, siis ok ju. Aga kui arvad, et võivad temaga tõsisemad tunded olla, siis kasuta juhust.

jajah. arvutist saab alguse romanss, mille õnneliku lõpu uus algus peaks tähendama haisusuu hambaravi mehe kulul.
cipa nutsu armastuse puhtaks hingeõhuks.

aga mis saab iluoperatsioonidest, rasvaimust ja kasvavatest võlgadest?

Esiteks arvan ma, et iluoperatsioonid on overrated teema üleüldse. Rasvaimu asemel võib inimene trenni teha ja tervislikult sööma õppida. Sa keskendud nii väikestele probleemidele pidevalt.
Võlad on enamasti lahendatav probleem ja niikuinii ka reaalelus kohtudes alguses ei tea automaatselt, kui suured võlad inimesel on. See teema rohkem aktuaalne juba kokku kolides ju.
Päris paljud inimesed on tegelikult suhtlust alustanud alguses neti kaudu ja siis kokku jäänud, miks mitte. Minu meelest isegi tükk maad etem kui klubis nn liibuka-tutvus.

Tänan Sind pika ja huvitava vastuse eest. Jah, ta on välismaalane. See on ka peamine põhjus, miks me seni reaalis kohtunud pole. Näinud teineteist ainult veebikaameras. Ma olen tegelikult nõus nende kommentaatoritega, kes arvavad, et nagunii on reaalne inimene hoopis midagi muud ja ei pruugi üldse meeldidagi. Väga võimalik. Ja ma tõesti ei tea, kas me üldse kunagi kohtumegi või kas ma seda üldse tahangi. Ei taha selles mõttes, et kui inimene reaalis tundub ebameeldib, on see halb. Kuid veel halvem on, kui meeldib tohutult ja kohe armastus loitma lööb. Siis on varsti käes valus lahkumishetk. Mul pole mõtet nii totaalselt fantaasiamaailma ära minna, sest olgem ausad, Eestist ära ei saa ma kolida mingil juhul. OK, üksi saaksin, ilma lasteta. Kuid seda ma kindlasti ei tee. Ja nii naiivne pole isegi mitte mina, et loodaksin, et äkki kolib mõni tore välismaalane siia minu juurde elama. Ei koli.