Mida peaks tegema mees, kelle naine on lausa paranoiliselt armukade? Olen kuulnud päris palju sellest, kuidas armukadedus on inimesed lahku ajanud, kuid pole ise uskunud, et selline asi võimalik on... Nüüd aga tunnen, et ei suuda oma elukaaslasega koos elada, kuna pidevad tülid armukadeduse pärast on mind täielikult ära kurnanud. Lihtsalt hämmastav on see, kuidas mingist tühisest pisiasjast on võimalik tohutu skandaal teha.
Toon paar näidet meie elust:
Õhtul kodus olles heliseb minu mobiiltelefon. Ainult korraks. Ja siis panakse toru ära. Uurides numbrilisti selgub, et tegemist oli varjatud numbriga. Kui aga naine hakkab selle peale salvavaid märkusi tegema stiilis "armuke annab märku jah?"; "miks sa sellele tibile sis tagasi ei helista?" ning asi lõpeb sellega, kus ta hakkab mind süüdistama kõigis neis pattudes, mida kogu inimkonna ajaloo jooksul mehed on teinud...
Või teine näide: Tuleb meile tänaval vastu kena neiu ja ütleb mulle naeratades tere. Enne, kui ma jõuan talle (elukaaslasele) öeda, et tegemist on minu vana klassiõega, on ta jõudnud juba jälle oma armukadetsemisega niikaugele, et ta isegi ei kuula mind enam...
Ja nii on see pidevalt. Iga kord lõpeb see sellega, et ta saab aru, et käitus valesti. Et asjale on täiesti loogiline ja süütu seletus ning iga kord lubab ta enam mitte kunagi nimoodi teha. Aga see kordub ikka ja jälle... Kui tülitsemiste vahele jääb nädal aega rahulikku elu, on see haruldus.
Kas ainus võimalus on lahku minna? Selline elu on mind igatahes ära kurnanud ning lihtsalt enam ei jõua...

olen ka näinud selliseid "vaatasid otsa?? naeratasid??meeldib sulle jahh??" käitumisega inimesi. ja kui kaks sellist on kokku sattunund siis elavad nagu tuvikesed..kord lendab üks aknast välja, siis teine. aga kui teisele poolele selline elu ei sobi..no kahtlen väheke täiskasvanud inimese ümberkasvatamis võimalustes.

Mart!

Ei usu ,et asi ikka päris NIi hull on...kui sa teda armastad ja tema sind ka..tasuks üritada.
Oled kunagi rääkinud talle tõsiselt kui palju sulle see asi närvidele käib!!??
Enne kui otsustad lahku minna ,teavita talle ,et asi on tõsine.
usun ,et ta siiski üritab end muuta...
Olge tublid ja pidagi vastu.

tean sellist asja.. väga tuttav situatsioon...


Probleem on suht lihtne: ta tunneb alaväärsuskompleksi sinu korval olles.. ta voib-olla ei oska isegi endale teadvustada milles on probleem.. aga ta tunneb, et ei ole Sind väärt/SA ei hooli temas piisavalt/või midagi sellist

susanne

asi on veel hullem. Ma olen sellest temaga rääkinud... ka siis, kui me ei tülitse vaid rahulikult koos oleme (keegi soovitas nii proovida). Sel hetkel saab ta kõigest aru... Aga niipea, kui mingi pisiasi jälle tekib, ta justkui muutub teiseks in9imeseks, kes ei mäleta räägitust mitte kui midagi. Sest tihtipeale kaevab ta üles ka selliseid vanu asju, mis juba ammu on selgeks räägitud ja ei tohiks teda enam vaevata... Ja see kõik on kestnud juba liiga kaua... Viimasel ajal uuesti ära leppides olen talle öelnud, et seekord jäägu viimaseks... järgmisel korral läheme laiali... Ta isegi on sel hetkel minust aru saanud ning ka öelnud, et muudab ennast ja et kui ta seda ei tee, on ta nõus lahkuminekuga... Ja ometi teeb ta seda jälle. Ja lahku minna ei õnnestu... sest ta teeb kõik, et mind mitte minema lasta... alustades füüsilisest kinnihoidmisest lõpetades enesetapuähvardustega...
Korra suutis ta mu niikaugele viia, et tahtsin hädaabi kutsuda (ilma naljata). Selle peale haarati mobiil minu käest ja visati vastu seina puruks... Kust abi saab?

haiguslik värk, ehk aitab psühholoog või psühhiaater...ja tendents süvenemisele... muide, mõned lõpetavadki psühhiaatriahaiglas.
Jutt jumala tõsine ja tüüpiline, lugedes su viimast lähetust enestapuhoiatustest. Soovitan minna ja jätta...kiiresti.

Einoh, lahku saab ikka minna, mis jutt, et ei saa? Ega sina pole vastutav kui teisel inimesel psüühikahäired on. Sina ei saa kuidagi tema enesetapus süüdi olla (vaevalt, et ta seda teeb ja kui teebki, teeks ta seda varem või hiljem nagunii). Nii et ära sellepärast küll põe. Ja kuidas saab naine sind füüsiliselt kinni hoida? Kas paneb luku taha või? Naisest saad jagu ikka, mis sa nalja teed.

Aga kui naisest endast jutt, siis saan aru, et tegemist on paranoiliselt armukadeda hüsteerikuga, keda parandab vaid haud (vabandage kokkusattumuse pärast eelneva jutuga enesetapust). Kui tegemist oleks vähegi enese käitumise üle kontrolli omava inimesega, siis võiks ju soovitada rohkem naise välimust ja sisemust kiita, teda komplimentidega üle puistata ja tema enesehinnagut tõsta. Antud juhul pole sel vist mõtet. Tunnen isegi vahel veidi armukadedust, aga suudan seda taltsutada ja sarnased küsimused naljana esitada. Kui aga inimene ei taha end tagasi hoida, ei saa sina kah midagi teha. Ma arvan, et mina oma elu sellise jama peale ei raiskaks.

kas ta ikka teab, et sa teda näiteks armastad ja temast hoolid!
ma usun, et ta tunneb end ebakindlalt ja sellest ka kõik see....

Haukuv koer ei hammusta, nii ei tee ka enesetappu inimene, kes sellest räägib. See kellel tõsi taga, ei räägi ega ähvarda sellega. Muidu olen ka näinud enda ümber haiglast armukadedust. Vähemalt sama kanget kui Mardi poolt kirjeldatu. ...vist isegi kangemat. Seekord oli armukadetsejaks meesterahvas ja kannatajaks minu täditütar.

Katja
Sinu jaoks tundub arusaamatu, kuidas saab meest füüsiliselt kinni hoida... Kui aus olla, siis minu enda jaoks ka. Aga ütled mulle äkki, mida peab tegema juhul, kui naine viskab ennast ukse ette pikali? Ja kui siis tema käest kinni haarata, et teda sealt ukse eest minma saada, hakkab karjuma, et MIDA MA PEKSAN TEDA!?!?
Ma ei ole elusees naisterahvast löönud ega ka muul viisil füüsilist vägivalda tarvitanud... Ta juskui ootab ise seda... et saaks ennast haletseda... Ma ei tea enam, millisesse kategooriasse tema käitumist liigitada... temas on olemas kõik: enesehaletsus, paranoiline armukadedus, hüsteerika...

Olen näinud taolist juhtumit. Soovitus järgmine- pöördu koos temaga arsti poole, asi läheb aina hullemaks. Või lahku, aga ega sa temast sellega lõplikult lahti ei saa. Ta otsib su siis ka ülesse.

ma saan aru sinust ja täielikult. kuigi minu situatsioon on veidi erinev.(võib-olla) minu noormees kardab mind millegipärast kohutavalt kaotada. ja selletõttu on aeg-ajalt väga raske. eriti nyyd kui elasime olude sunnil kolm kuud yksteisest väga kaugel. kui ma talle päeva jooksul ühtegi maili ei saada oma päeva tegemisest kahtlustab ta mind.et äkki.... või kui ma oma mobiili olen välja lülinud(enam ma seda igaks juhuks ei tee). see teeb elu kibedaks. aga õnneks mida rohkem kuid me koos oleme olnud seda väiksemaks see jääb. ( oleme koos olnud poolteist aastat). aga samas on tulnud esile teine probleem, mida pean puhtalt enda omaks. tema endine kallim ei anna asu. kuna ta tunneb mu noormeest veidi kauem kui mina siis kasutab ta seda julmalt ära, saates talle koguaeg mingeid pakikesi asjadega mis mu poisile meeldivad (raamatud lemmikautoritelt, stuffi tema kollektsiooni jaoks...). ok see pole põhjus tüli tõstmiseks, ytled sa, aga kui raamatu lehteda vahel on ikka veel kirjad stiils ära hülga mind, tuletagasi , ma armastan sind....
olen püüdnud oma tundeid vaos hoida. aga f**** raske on. mees saab minu piinadest aru ja selgidab, et näe ma armastan ju sind, me elame koos... ära pööra sellele tähelepanu mina ka ju ei pööra (viskab kirjad alati prügisse). aga need seletused panevad mind tundma ennast nii madalana, et nagu ma olekski mingi skandaali korraldanud....

Tere Mart!
Mine olen kahjuks täpselt samasugune tüüp nagu su elukaaslane. Olin oma mehe suhtes paranoiliselt armukade ja mõtlesin kõikvõimalikke jubedaid seletusi tema igapäevasele käitumisele. Kahtlustasin iga naist, kes temaga rääkis (ükskõik, kas vana tuttav või töökaaslane), et ta petab mind nendega. Alati, kui ta sõpradega nädalavahetusel väljas käis, siis olin kindel, et tegelikult on ta armukese juures ja tegin talle pidevalt kontrollkõnesid. Vihastasin ja karjusin ta peale kogu aeg, pärast nutsin ja palusin andeks. Tegelikult oli see armukadeduse haiglane vorm. Läksin ise tema juurest ära, kuigi armastasin teda, aga ei osanud enam edasi olla, sest teadsin, et olen samamoodi haiglaselt armukade edasi ja teen talle ja endale haiget. Kuigi ta arvatavasti sellega ei nõustu, kuid püüa saata oma elukaaslane psühholoogi juurde, et ta saaks veidi endas selgust leida ja ei kahtlustaks kõike ja et teie suhe ikka edasi püsiks.

kuule,mart,äkki muutub ta enesekindlamaks kui talle abieluettepaneku teed? või ei olegi sul selline asi plaanis? ja kas võid vanduda et oled telle 100% truu või on juhtunud väikeseid apsakaid - naised tunnetavad intuitiivselt selliseid asju

oh jah..suhte alguses oli meil ka see nali ,et kõndisime tänava peal/kuskil kaupluses ja keegi neiu ütles tere mu mehele ja hakkas isegi rääkima kui ma ise kuskil eemal olin. Siis nömedalt piilusin eemal,et vat kus kärbsed kohe ligi. Ja see tõesti tegi armukadedaks ja samamoodi pilkasin ning hiljem pöördus naljaks ,sest mees kohe ootas,et tahab ka neid noormehi näha,kes mulle tulevad "tere" ütlema. Sellisest asjast saime üle ja enam ma ei pilka teda. Ja kui meile keegi helistab või kirjutab siis ikka kumbki tunneb huvi kes oli jne. aga vat sellist pilkamist ei ole sest me oleme oma suhtes mõlemad kindlad ja lihtsalt pole kumbki mingit tõelist! alust andnud et peaks armukadetsema.
oh kui igal hallil argipäeval ainult oma mees kahtlustada ei tea milles. Kui sa juba endale esitad sellise küsimuse kas peaks lahku minema sellepärast?! vat seda pead juba ise otsutama missuguse inimesega sa elada koos tahad.

Mart, koli ära!
Oleksid pidanud seda ammu tegema.
See naine on haletsusväärne.

MARDILE!
Sa v6id ju proovida m6nda eelmainitud n6ksu oma naise armukadeduse peletamiseks,kuid SEE naine,nagu vist enamusele siinkirjutajaist tundub,ei muutu!Ta on haige inimene ja kui tahad teda ylejaanud elu ainult ravida,siis valik on sinu.

MART,KOLI T6ESTI MINEMA!!!!

Siin Sul pole kull motet ,seda tobe armukadedat ,suhet hoida.Las see naine naudib ennast,vaatab peeglist ja imestab.Las naudib oma peegelpilti.Ara kull Sina selleparast muretse.

Mina olin ka kunagi umbes selline, aga minu mehel oligi armuke, kellega neil oli isegi plaanis vahepeal abielluda. Ja kui ma ukse ette seisin, tõukas ka tema minu jõhkralt kõrvale, et armukse juurde tormata. Arvate, et ma kujutasin vaid armukest ette? Ei, kõik sõbrannad teadsid ja mees tunnistas ise üles, kui olime otsustanud lahku minna. Mart, oled sa ise tegalikult ikka aus?

Mul tekkis sinu lugu lugedes mõtteid, mis teistelgi. Aga ikkagi:1)tugeva alaväärsustundega ja õrna kaitsekihihiga naine, 2)annaks jumal,et mitte, aga mingi arenev haigus, 3)tal on selleks põhjust + 1. punkt
Isiklikust kogemusest võin lisada, et ka sinu arvates juba ajaloolise väärtusega episood võib põhjuseks olla.Ehk ei paku sa talle kindlustunnet tuleviku suhtes või siis ei oska ta seda vastu võtta. Ise ju tead tõde! Ja tema muide ka. Kui suhete pinnalt(mitte haiguslikust olukorrast)rääkida siis tõde on ju olemas, aga selle laotakse igasugu vahtu peale, mida ise ka lõpuks usutakse. Igal juhul on ta õrn inimene ja seetõttu on tema enesekaitse sinu ja mõneti ju ka tema enda jaoks talumatu.Ja milline tema kodu kunagi oli? Ta ehk muud moodi lihtsalt ei oska või ei saa. Soovitan sul rohkem iseennast jälgida. Vaat selline mõte tuli.

Isver...olen kogu aeg arvanud,et mehed käituvad nii(minu tel lendas ka vastu seina)Aga nüüd siis mõistan,et ei ole vahet kas mees või naine..inimesed oleme kõik ja vast mitte täiuslikud.
Tundub,et Teie puhul on siis tõesti asi kontrolli alt väljunud ja pean tunnistama,et ei suuda pakkuda lahenudst su murele.
Ehk tõesti aitaks arst...mõnda aega lahusolek...
Pea vastu!

Mart,

olen ise ka vahel selliseid asju teinud: solvunud,kui nägin et mehele mõni naine helistas (pärast selgus,et grupiõde) või kui tänaval mõni naine meest kõnetab,mõtlen kohe,et äkki tal oli selle tibiga kunagi midagi.
Tunnistan,et olen armukade inimene,kuid mitte alati pole ma selline olnud.Eelmises suhtes ei tundnud kordagi armukadedust ei siis,kui mees sõpradega välja läks ega siis kui mõni naissoost olend helistas.Mees oli lihtsalt ülihoolitsev mu vastu,tegi kogu aeg komplimente,tõi sageli lilli,rääkis ja korrutas pidevalt tundeid.Mul ei tekkinud hetkekski kahtlust,et olen selle mehe jaoks maailma kõige ilusam,parem,targem jne-see mees suutis kogu oma oleku ja käitumisega näidata,et teda ei huvita üksi teine naine peale minu.Ideaalmees ühesõnaga-kuid ideaalmeestel on 1 pisike viga-nad suudavad sellised olla vaid kõige rohkem aasta,siis juba vaheldusevajadus ja soov kellelegi teisele igavest armastust vanduda.Ühesõnaga pettis ja armus teisesse.
Nüüd uues suhtes on mul eelmisest suhtest sisse kodeeritud see,et äkki uus mees ka plaksti armub kellessegi ja probleem ka selles,et teine mees on nn. tüüpiline eestlane-tunnete väljendamisega üsna vaoshoitud-et kui korra aastas armastust avaldab,siis sellest nagu piisaks.Aga naisele ei piisa,ta muutub kahtlevaks ja armukadedaks.
Mart,loodan et see lugu paneb sind analüüsima su suhet oma naisega-äkki sa pole ka piisavalt komplimente tegev ja tunnustav või äkki oled teda kunagi isegi petnud?

njahhile

küsisid, kas olen ikka ise olnud päris aus? olen... kuigi ka tema ettekujutus põhjusest, miks ma tüli ajal kodus minema minna tahan, on a`la "milline armuke sind nüüd siis ootab?"
Enda arust ei ole ma talle mitte millegiga põhjust andnud minus kahelda. Kuid kardan, et asjade hullemaks minekuks on põhjus olemas. Kui naine kardab meest kaotada, siis muutub veel armukadedamaks? See tähendab sisuliselt seda, et kui ta endale aru annab oma vigadest süveneb temas ka arusaamine sellest, et üks päev mind lihtsalt enam ei ole tema kõrval... Ma küll ei kujuta ete, kuidas saavad asjad veel hullemaks minna, kuid samamoodi ei kujutanud ma ka aasta tagasi ette, et see asi nii kaugele läheb, nagu ta tänaseks päevaks läinud on...
Üks päris hea inimestetundja arvas, et põhjus võib olla minu eelmises abielus (olen lahutatud ja kahe lapse isa). Et äkki on temas kinnistunud arusaamine, et kui ma olin võimaline lahutama naisest, kellega mul olid isegi lapsed, et siis olen võimeline kergekäeliselt ka teda maha jätma... Samas ei saa see olla õige põhjus, sest minu lahkuminekust eksabikaasaga teab ta täit tõde ning ta teab ka, et see ei olnud minu soov ja otsus. Või põebki ta selle pärast, et kardab minu tagasiminekut eksabikaasa juurde? Põhjus, miks me kunagi eksabikaasast lahku läksime oli teises mehes, kes peale lahutust samas küllalt kiirelt kadus... Samas olen oma praegusele elukaaslasele kinnitanud, et ma ei kavatse midagi sellist iial teha. Mees, kes vahetati teise vastu välja, ei rooma tagasi, kui tal vähegi eneseuhkust on. Isegi siis mitte, kui see teine mees osutus tagantjärele lurbaniks.
Aga ta ju ei kuula mind. Sest mitu korda on ta tülide ajal öelnud, et mine oma ekskallikese juurde tagasi... ta ju nii väga ootab sind... Ma ei saa aru, millest selline suhtumine??? Ma ei suhtle eksabikaasaga, isegi lapsi käin tema (praeguse elukaaslase) nõudmisel vaatamas vaid 3 korda aastas (sünnipäevad ja jõulud). Ja ka siis on mul see võimalik alles peale suurt skandaali, kus muuseas on mulle öeldud ka et mine ja jäägi sinna... Peaksin ma lapsed unustama ja mitte kunagi neid enam vaatamas käima, et tema hing rahu saaks? Aga minu hing?

kus see mart on nüüd? või on jälle yx toimetuse KALA?

miks mart ei vasta sellele kas ta on siis armukadetuseks põhjust andnud või ei?

sry, olin küsimisega ajast maas

toimetus reageeris ilmselt kärmelt,sorry mart-toimetus

tere läbinägelik

Kahjuks on see probleem tõesti mul olemas ja mingisugusest toimetuse kalast pole juttugi (tegelikult oleksin õnnega koos, kui sellista asja kunagi juhtuda ei saaks või vähemalt minuga juhtunud poleks...)
Kuna olen tööinimene, siis ei saa päev otsa internetis olla ja anda vastuseid kommentaaridele. Nagu sa näed olen hetkel täiesti olemas ja ka vastuse ühele kommentaarile jõudsin enne sind edastada...

to: abielus

Loomulikult mõtleb iga mees naisega koos elades ka abielu peale. Aga tülide arenedes jäi see mõte järjest kaugemaks... Kas ma tõesti peaksin temaga abielluma? Pärast seda kõik, mis on toimunud? Andke andeks... kulub hulga aastaid rahulikku elu, enne kui ma selle peale jälle mõelda suudan.
Mul tekib selline tunne, et peale seda, kui tõesti on õnnestunud lahku minna, peaksin ka ise psühholoogi poole pöörduma... Liiga tugevalt on see kõik juba minu mõttemaailma kahjustanud.

to: ylli

kas tead, kuidas ta reageeris minu sellekohasele ettepanekule minna koos perenõuandlasse psühholoogi jutule? "Tahad mind hullumajja saata jah?!?! Mina sinna ei lähe. Mine ise, kui tahad" jne. Ühesõnaga- rahumeelne ettepanek proovida probleeme lahendada keerati järjekordseks tüliks...