njahhile
küsisid, kas olen ikka ise olnud päris aus? olen... kuigi ka tema ettekujutus põhjusest, miks ma tüli ajal kodus minema minna tahan, on a`la "milline armuke sind nüüd siis ootab?"
Enda arust ei ole ma talle mitte millegiga põhjust andnud minus kahelda. Kuid kardan, et asjade hullemaks minekuks on põhjus olemas. Kui naine kardab meest kaotada, siis muutub veel armukadedamaks? See tähendab sisuliselt seda, et kui ta endale aru annab oma vigadest süveneb temas ka arusaamine sellest, et üks päev mind lihtsalt enam ei ole tema kõrval... Ma küll ei kujuta ete, kuidas saavad asjad veel hullemaks minna, kuid samamoodi ei kujutanud ma ka aasta tagasi ette, et see asi nii kaugele läheb, nagu ta tänaseks päevaks läinud on...
Üks päris hea inimestetundja arvas, et põhjus võib olla minu eelmises abielus (olen lahutatud ja kahe lapse isa). Et äkki on temas kinnistunud arusaamine, et kui ma olin võimaline lahutama naisest, kellega mul olid isegi lapsed, et siis olen võimeline kergekäeliselt ka teda maha jätma... Samas ei saa see olla õige põhjus, sest minu lahkuminekust eksabikaasaga teab ta täit tõde ning ta teab ka, et see ei olnud minu soov ja otsus. Või põebki ta selle pärast, et kardab minu tagasiminekut eksabikaasa juurde? Põhjus, miks me kunagi eksabikaasast lahku läksime oli teises mehes, kes peale lahutust samas küllalt kiirelt kadus... Samas olen oma praegusele elukaaslasele kinnitanud, et ma ei kavatse midagi sellist iial teha. Mees, kes vahetati teise vastu välja, ei rooma tagasi, kui tal vähegi eneseuhkust on. Isegi siis mitte, kui see teine mees osutus tagantjärele lurbaniks.
Aga ta ju ei kuula mind. Sest mitu korda on ta tülide ajal öelnud, et mine oma ekskallikese juurde tagasi... ta ju nii väga ootab sind... Ma ei saa aru, millest selline suhtumine??? Ma ei suhtle eksabikaasaga, isegi lapsi käin tema (praeguse elukaaslase) nõudmisel vaatamas vaid 3 korda aastas (sünnipäevad ja jõulud). Ja ka siis on mul see võimalik alles peale suurt skandaali, kus muuseas on mulle öeldud ka et mine ja jäägi sinna... Peaksin ma lapsed unustama ja mitte kunagi neid enam vaatamas käima, et tema hing rahu saaks? Aga minu hing?